Advent

Advent on eesti rahvakalendris liikuv tähtpäev, mis tähendab tulemist ja tuleneb ladinakeelsest sõnast "adventus".

Advent koosneb neljast pühapäevast enne esimest jõulupüha. Esimese advendipühapäevaga, mis on andresepäevale (30. november) lähim pühapäev, algab advendiaeg ja liturgiline kirikuaasta.
Neljas advendipühapäev võib sattuda kokku ka esimese jõulupühaga.

Advendiaeg tähendab Jeesus Kristuse tulekut ja tuleneb ladina keelest "Adventus Domini" - Issanda tulek.

Advendiaeg tähistab Issanda sündi ehk jumala tulekut Jeesus Kristuse näol, niinimetatud inkarnatsiooni (inimeseks kehastumist) ehk esimest tuleku aega.
Advendiaeg on ettevalmistusaeg Issanda taastulekuks; kirik valmistub liturgiliselt ette Issanada viimseks tulekuks kohtunikuna, maailma lõppu kuulutama.
Advendiaeg on jõulude ootamise ja ettevalmistamise aeg.
Advendiaja liturgiline värv on violetne.
Advendiaajal süüdatakse iga pühapäev üks uus küünal:
- I advendipühapäeva värvus on valge ja süüdatakse valge küünal, mis tähendab tänulikkust, rõõmu ja pidu;
- II-IV advendipühavade värv on violetne ja süüdatakse violetset värvi küünlad, mis tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega.

[redigeeri] Ajalugu

Rooma impeeriumis oli riiguiusuks kristlus ja kirik tegeles püha kalendri koostamisega, et välja tõrjuda paganlikud pühad. 4. sajandi lõpust hakati tähistama Kristuse sünnipäeva 6. jaanuaril (Julianuse kalendri järgi), 25. detsembril (Gregoriuse kalendri järgi).
Alates 5. sajandist hakati pidama advendiaega ehk Kristuse inkarnatsiooni, kus ettevalmistusaega tähistati viiel pühapäeval.
Paavst Gregorius VII reformide ajal (1073-1085) toimus üleminek viielt advendipühapäevalt neljale.
Esimene advendipühapäev seostus liturgilise kirikuaastaga alles 16. sajandi algusest.

[redigeeri] Rahvakombed Eestis

Vanad eestlased erilisi advendikombeid ei olnud, kui vaid käidi advendipühapäevadel kirikus, lauldi Issanada auks laule, mis enam vaimselt oli seotud jõuludega.

Tänapäeval levinum advenditava on seotud päkapikkudega, kes öösel toonud maiustustsi-kingitusi ja hommikul ärgates avastati neid susside-sokkide seest. Advendikombeid ja ootusaega sümboliseerivad Petlemma täht, advendiküünlad, advendikalender. Paljude koduakendel näha põlemas küünlaid, mis enamuses elektrilised. Kuigi advendiküünlajalg on nelja küünlaga, siis kaasaegemad on seitsme küünlaga. Kaubandus- äri ja poliitiline maailm kasutab aktiivselt advendiga seotuvat. Südamlike soovide ja värvika reklaamiga on küllastatud nii asulad kui linnad. Kõik viitab sellele, et oodatakse jõule.

[redigeeri] Rahvakombed mujal

Advendikombed on erinevate maade rahvakombestikus mitmeid, mis võivad paljuski erineda. Advendiküünla süütamine on üldtuntud tava aga rituaalid ja värvused vähe erinevad.
Adventi hakati tähistama näiteks Prantsusmaal 4. sajandi lõpul, mujal vahemikus 6.-10. sajandini. Advendiaega iseloomustavad kindlat värvi küünlad. Tunnusvärv on purpurpunane - kuningate, kuid ka leinavärv. Paljudes kirikutes kasutatakse tänapäeval ka sügavsinist, mis sümboliseerib öötaevast, vett ja uue loomise algust. Euroopas on olnud tavaks tähistada Jeesuse sündi ja advendiaega igihaljaste puude ja taimedega.
Paljudes kohtades on advendiküünlajalad viie küünlaga ja nad on kindlat värvi: kolm purpurpunast või sinist, üks roosa või punane küünal, mis on asetatud nelinurkselt ja keskel on suurem valge küünal, mis sümboliseerib Jeesust. Esimesel advendipühal süüdatakse palve saatel üks purpurpunane küünal, mis põleb palve ajal. Igal pühapäeval süüdatakse üks uus küünal ja eelmised. Roosa küünal süüdatakse kolmandal advendi pühapäeval. Keskmine küünal süüdatakse jõululaupäeval.
Advendikalendrid on tuntud nii Euroopa kui Ameerika maades, kus ka meile see tava 20. sajandi viimastel kümnentitel jõudis. Läänemaailmas on advendiajast kujunenud lisaks vaimuliku õpetuse üle mõtlemise, palvetamise ja muusika kuulamise ajale suur äri- ja ostuaeg.
Õigeusuliste hulgas tähistatakse adventi 40 päeva enne jõule.
Paljudes kirikutavade hulgas on neljas advendipühapäev pühendatud last ootavale Mariale.