Vittorio Emanuele III
Vittorio Emanuele III (11. november 1869 – 28. detsember 1947) oli Itaalia kuningas (29. juuli 1900 – 9. mai 1946), Etioopia keiser (9. mai 1936 – 3. september 1943) ja Albaania kuningas (16. aprill 1939 – 3. september 1943).
Vittorio Emanuele III oli Umberto I ja kuninganna Margherita ainus laps. Olles saanud peamiselt sõjaväelise hariduse, sai Vittorio Emanuele III oma isa surma järel 1900. aastal kuningaks. Konstitutsioonilise monarhina aktsepteeris ta 1911 liberaalide nõudmisi alustada sõda Türgiga.
Vittorio Emanuele abiellus Tšernogooria kuninga Nikola Petrovići tütre Elena Petrovićiga. Nad said poja Umberto II, kellest sai järgmine kuningas, ja 4 tütart.
Ta ei hoidnud ära Benito Mussolini diktatuuri kehtestamist. Alles Teise maailmasõja lõpul julges ta Mussolinile vastu hakata. Aastal 1943 määras ta uueks peaministriks marssal Pietro Badoglio.
Tema mainet määris põgenemine Roomast 1943. aastal pommitamise ajal. Näiteks Inglismaa kuningas George VI ja Rooma paavst Pius XII jäid oma kodulinna pommitamisest hoolimata paigale, et olla rahvale toeks. Alates sellest hetkest hakkas ta võimu järk-järgult oma pojale Umberto II-le üle andma, kuni loobus tema kasuks troonist 1946. aastal.
Kuu aega hiljem monarhia säilitamise üle korraldatud referendumil otsustas rahvas kehtestada vabariigi. Pärast seda keelati kõigil kuningadünastia meessoost liikmetel oma jalga Itaalia pinnale tõsta. Vittorio Emanuele emigreerus Egiptusesse, kus suri aasta pärast.
[redigeeri] Tunnustused ja aunimetused
- Eesti Vabariigi Vabadusristi III liigi 1. järk (29.04.1925)
