Vesinik
| 1 |
1 |
| H 1,00797 |
|
| Vesinik |
Vesinik on keemiline element järjenumbriga 1.
Sisukord |
[redigeeri] Isotoobid
Tal on kaks stabiilset isotoopi massiarvudega 1 ja 2.
Erinevalt muudest elementidest on keemilised ja füüsikalised erinevused vesiniku isotoopide vahel suhteliselt suured. Seetõttu on neil erinimetused ja mitteametlikud, ent laialdaselt kasutatavad erisümbolid. Isotoopi massiarvuga 1 nimetatakse prootiumiks ja keemiline sümbol H käib eriti selle isotoobi kohta. Isotoopi massiarvuga 2 nimetatakse deuteeriumiks, mille keemiline sümbol 2H (mitteametlikult D).
Vesinikul on ka radioaktiivne isotoop massiarvuga 3 ja poolestusajaga 12,3 aastat. Selle nimetus on triitium ja sümbol 3H (mitteametlikult T). (Erinimetused ja -sümbolid on ka isotoopidel, mis kuuluvad radioaktiivsetesse ridadesse.)
Prootiumi aatomi tuum on prooton, mis on elementaarosake. Deuteeriumi aatomi tuum on deuteron, mis koosneb ühest prootonist ja ühest neutronist. Triitiumi aatomi tuum on triiton, mis koosneb ühest prootonist ja kahest neutronist.
[redigeeri] Esinemine looduses
[redigeeri] Prootium
Prootium on universumis, tähtedes ja hiidplaneetides kõige tavalisem elemendi isotoop.
Sisaldus maakoores on massi järgi väike (0,87%), aatomite arvu järgi suur (17%). Vesinik on leviku poolest Maal 9. kohal, universumis kõige levinum element.
[redigeeri] Deuteerium
Deuteeriumi leidub maailmameres keskmiselt üks 2H aatom 6400 H aatomi kohta ehk umbes 0,156 ‰.
Lihtainena esineb deuteerium äärmiselt väikestes kogudes. See on omadustelt diprootiumi H2 sarnane gaas valemiga 2H2 või D2.
Deuteeriumi levinuim ühend universumis on ühend tavalise 1H aatomiga ehk 2H 1H või DH.
[redigeeri] Triitium
Looduses esineb triitiumi väga väikestes kogustes. Ta tekib enamasti atmosfääri ülakihtides kosmilise kiirguse mõju tõttu atmosfääris leiduvatele gaasidele.
Levinuim triitiumi tekke mehhanism toimib, kui lämmastiku molekulid on avatud kosmilisele neutronivoole. Saades juurde ühe neutroni, laguneb lämmastiku tuum süsiniku ja triitiumi tuumaks. Triitiumi lühike poolestusaeg (12,32 aastat) ei võimalda looduslike varude kogunemist.
[redigeeri] Lihtaine
Vesinik moodustab kaheaatomilised lihtaine molekulid.
[redigeeri] Füüsikalised omadused
Tavatingimustel on ta värvitu gaas, väikseima molekulmassiga kõigist gaasidest. Temperatuuril 20 kelvinit kondenseerub kahest prootiumiaatomist koosneva molekuliga diprootium (H2) vedelikuks, mis tahkub temperatuuril 14 kelvinit.
Vesiniku molekuli energiatasemed olenevad sellest, kas tuumade spinnid on samasuunalised või erisuunalised. Erineva spinnide jaotusega olekute vaheline üleminek on aeglane.
[redigeeri] Keemilised omadused
Kuumutamisel reageerib vesinik paljude ainetega. Reaktsioon hapnikuga eraldab soojust, mistõttu vesinik õhus või hapnikus põleb ja ta segud hapnikuga või õhuga süütamisel plahvatavad.
Vesiniku tähtsaimaks ühendiks on vesi.
[redigeeri] Toime inimesele ja ohud
Inimese organism vesinikku lihtainest ei omasta, sest ta on inimorganismis biokeemiliselt inertne.
Suures kontsentratsioonis sisse hingatuna on vesinik lämmatav; vesinikku sisaldavad gaasisegud, milles on piisavalt hapnikku, on tervisele ohutud.
Muidugi kaasneb vesinikuga suur tule- ja plahvatusoht.
Deuteeriumi ühendid on imetajatele, sealhulgas inimestele mürgised: umbes 15 protsendi vee asendamine raske veega (2H2O) tekitab rottidel tervisehäireid ja 25...30 % asendamine on surmav. Väikestes kogustes (paar grammi inimese puhul, enam-vähem võrdne raske vee loomulikku sisaldusega kehas) kasutatakse deuteeriumi meditsiinis ainevahetuse jälgimiseks.
Triitium on ohtlik oma radioaktiivsuse tõttu. Väikese energia (maksimaalselt 18 keV) tõttu ei läbi 3H beetakiirgus nahka, aga ühendites omastatuna on triitium ohtlik.
|
||||||||||||||||||||||||
