Tsistertslaste ordu

Tsistertslaste ordu (ladina keeles Sacer Ordo Cisterciensis; lühend OCist) on benediktlaste ordust välja kasvanud katoliku ordu.

Ordul on valge rüü. Selle peal kantakse musta ülavööd või põlle.

Tsistertslaste ordust on pärit umbes 850 pühakut (kellest tuntuim on püha Bernard Clairvaux'st) ja õndsakskuulutatut.

[redigeeri] Ajalugu

Ordu rajas 1098 Prantsusmaal Cîteaux's (ladina keeles Cistercium) rühm benediktiini munki eesotsas Champagne'ist pärit püha Robertiga Molesme'ist, kellele alluvad mungad olid elanud Molesme'is Chatilloni lähedal. Robert ei olnud sealse elulaadiga rahul ning rändas koos 20 mungaga soisele kohale Burgundias Châlonsi piiskopkonnas Dijoni lähedal Cîteaux's.

Burgundia krahvi Odo soosingul ehitasid nad kloostri, mille nimi oli lihtsalt Novum Monasterium 'Uus klooster', ning seadsid eesmärgiks elada rangelt selle ordureegli järgi, mille Benedictus Nursiast 540 oma munkadele oli seadnud (Regula Benedicti). Selle alusel tahtsid nad elatuda ainult oma kätetööst, lükates tagasi sissetuleku benefiitsidest, toll (lõiv)idest, rendisest ja intressidest. Tsistertslastele oligi tunnuslik naasmine füüsilise töö, eriti põllutöö, benediktlaste kunagise eluviisi juurde. Nad hülgasid kõik vahepealsed leevendused ja uuendused, mõnes punktis läksid ranguses Benedictuse aegadest veelgi kaugemale. Et füüsilise töö jaoks aega jääks, loobusid nad jumalateenistuse lisaelementidest, mis benediktlastel kolme sajandi jooksul olid välja kujunenud. Cluny kloostris ja teistes benediktlaste kloostrites olid need jumalateenistuse aega mitmekordistanud. Nendest uuendustest säilitasid tsistertslased ainult hingepalvemissa igapäevase lugemise.

1099 naasis Robert paavsti korraldusel Molesme'i ning Cîteaux' kloostri abtiks sai püha Alberic, kes jäi abtiks kuni oma surmani 1109. Seejärel oli 1134. aastani abtiks inglane püha Stephen Harding.

Mõnda aega paistis uus klooster perspektiivituna. Noviitse oli vähe ning Stepheni abtiaja algaastatel tundus, et üritus on läbi kukkunud. Ent 1112 või 1113 liitus kloostriga Bernard Clairvaux'st koos 30 kaaslasega. Kloostrielu hakkas hämmastavalt kiiresti ülespidi minema. Järgmisel kolmel aastal asutati neli tütarkloostrit, primaarkloostrid: La Ferté klooster (1113), Pontigny klooster (1114), Clairvaux' klooster ja Morimondi klooster (mõlemad 1115), millest said alguse neli filiatsiooniliini. Uudne oli tsistertslastele omane range side põhimõtteliselt iseseisvate kloostrite vahel. Iga klooster jäi vastutavaks oma emakloostri ees. Emakloostri abt sooritas igal aastal ametliku visitatsiooni. Selles filiatsioonisüsteemis omandas kõrgeima positsiooni Cîteaux' klooster.

Ordu sisekord hakkas välja kujunema Alberici ajal, kuid omandas lõpliku vormi abtide koosolekul Stephen Hardingi ajal ürikus nimega Carta Caritatis. See korrastas suhted tsistertslaste ordu kloostrite vahel ja avaldas mõju kogu lääne munkluse arengule. Seda kodukorda võib võtta kompromissina algse benediktlaste süsteemi vahel, kus iga klooster oli autonoomne ja eraldatud, ning täieliku tsentraliseerituse vahel, kus kõik benediktlased allusid Cluny kloostrile. Seevastu Cîteaux' süsteemis oli igal kloostril oma abt, kelle valisid oma mungad, ning oma ühisomand ja finantsid. Teisest küljest allusid kõik kloostrid peakapiitlile, mis käis igal aastal Cîteaux's koos ning koosnes ainult abtidest. Seda organit ja ordut juhtis Cîteaux' abt. Tema oli ka kõikide kloostrite visiteerija, kellel oli luba muuta kõigi kloostrite usu- ja ilmalik elu Cîteaux' eeskujule täpselt vastavaks.

Kui Stephen 1134 suri, oli tsistertslastel juba 30 kloostrit. Kui Bernard 1153 või 1154 suri, oli neid juba üle 280 ning umbes 700 munka ja ilmikvenda. 12. sajandi lõpuks oli neid üle 500. 13. sajandil lisandus sadakond kloostrit. 15. sajandil jõudis kloostrite arv peaaegu 750-ni. Suuremaks see arv ei kasvanud. Ordu levis kogu Lääne-Euroopas, eriti Prantsusmaal, ent ka Saksamaal, Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal, Rootsis, Poolas, Ungaris, Itaalias, Sitsiilias, Hispaanias, Portugalis ja mujal. Portugalis oli väga suurejoonelisi kloostreid, näiteks Alcobaca klooster.

Peaaegu pool kloostritest asutati otseselt või kaudselt püha Bernardi suure mõju ja prestiiži tõttu otseselt või kaudselt Clairvaux'st. Bernardi peeti peaaegu ordu asutajaks ning tsistertslasi nimetatigi sageli bernardiinideks.

Tsistertslaste mõju katoliku kirikus kasvas nii suureks, et üks püha Bernardi munkadest sai paavstiks (Eugenius III). Kuni 13. sajandi esimesele veerandini olid tsistertslased benediktlastest mõjukamad. Siis aga hakkas nende mõju kahanema, sest kerjusmunkade ordud vastasid paremini ajastu vajadustele. Kuid tsistertslaste allakäigul olid ka sisemised põhjused. Hiigelordul raske säilitada esialgselt vaimulikku innukust. Hakati tegema järeleandmisi askeesi ranguses (sealhulgas toitumises) ja tuluallikate asjas. Hakati lubama rente, tolle ja benefiitse. Tekkis ärivaim. Paljud kloostrid muutusid toretsevaks. Mungad loobusid põllutööst.

Hiljem on tsistertslaste seas pidevalt tekkinud liikumisi esialgse ranguse taastamiseks. Peakapiitel püüdis võidelda leevenduste ja kuritarvitustega.

Tsistertslastel oli suur tähtsus 12. ja 13. sajandi koloniseerimistegevuses, eriti Elbest ida pool. Kloostri rajamisel pidi mõnekümneliikmeline munkade rühm välja rändama ning ideaalis rajama uue kloostri metsikusse kohta, et seda õilistada. Osalt oli koloniseerimine ka vältimatu, sest Lääne-Euroopa võimalikud põllumaad olid juba hõivatud. Nad rajasid näidispõllumajandeid, edendasid puuvilja- ja viinamarjakasvatust, hobuse- ja kalakasvatust, mäendust ja villakaubandust, arendasid teadust ja meditsiini ning aitasid sellega kaasa kõrgkeskaja kultuuri levikule ja õitsengule. Nad avaldasid suurt mõju hilisema keskaja tsivilisatsiooni arengule. Nad tegid põllumajanduses palju uuendusi.

Algselt said tsistertslased kogu sissetuleku maast. Nad arendasid välja põllumajandussaaduste turustamise süsteemi ning aitasid kaasa kaubanduse arengule Lääne-Euroopas. Näiteks oli 13. sajandi lõpuks Inglismaa tsistertslaste villaekspordil üleriiklik tähtsus. Mungad üksinda ei jõudnud enam põllumajanduslikke töid käigus hoida, sest neil läks palju aega vaimulikele ülesannetele. Seetõttu oli tsistertslastel palju ilmikvendi. Neid värvati talupoegade seast. Tegemist oli lihtsate harimatute meestega, kelle ülesanne oli teha kõiksugu töid, eeskätt põllutöid. Nad elasid samas hoones eraldi, kuid ei võtnud osa kanoonilistest jumalateenistustest ning neil olid eraldi palvused ja usuharjutused.

Ilmikvendi kunagi ei ordineeritud ning neile ei antud kunagi juhtivaid positsioone. Just ilmikvendade abil õnnestuski tsistertslastel Euroopa arengus nii suurt osa etendada. Sageli aga läks ilmikvendade arv ülemäära suureks. Ühes kloostris võis olla paarsada ilmikvenda. Hiljem siiski ilmikvendade arv kahanes ja lähenes proportsioonidele benediktlaste ordus.

Gooti stiil arhitektuuris, mille tsistertslsased algul kõheldes omaks võtsid, levis üle kogu Euroopa suuresti selle ordu tegevuse tulemusel. Nagu kõik mungad, kirjutasid nad ümber liturgilisi ja teoloogilisi käsikirju. Mõnel kloostril oli keskaja lõpuks juba suur ja väärtuslik raamatukogu.

1335 kehtestas paavst Benedictus XII, kes oli ise tsistertslane, rea eeskirju ordu algse vaimu taastamiseks. 15. sajandil püüdis mitu paavsti ordut reformida. Ordut tervikuna reformida ei õnnestunud, ent 15. ja 16. sajandil õnnestus teha kohalikke reforme. 17. sajandil püüdsid paavst ja Prantsusmaa kuningas veel kord läbi viia üldreformi. Peakapiitel valis Cîteaux' kloostri abtiks kardinal Richelieu, arvates, et too suudab tsistertslasi reformi eest kaitsta. Richelieu aga asus täielikult reformi poolele. Vastupanu oli siiski nii suur, et üldreformi läbi viia ei õnnestunud.

16. sajandil tekkis reformitud tsistertslaste kongregatsioon feuillants, mis levis Prantsusmaal ja Itaalias (viimases parandatud bernardiinide nime all). Prantsusmaal tekkis veel kongregatsioon Sept-Fontaines (1654).

Tähtsaim tsistertslaste reformiliikumistest oli 1663 eraldunud La Trappe'i rühm (trapistid). Neist sai lõpuks omaette "rangete tsistertslaste" ordu.

Reformatsioon, Joseph II kirikupoliitika, Suur Prantsuse revolutsioon ja teised revolutsioonid peaaegu hävitasid tsistertslased. Alates 19. sajandi viimasest poolest hakkas ordu tegevus jälle elavnema. 20. sajandil muutus tsistertslaste ordu uuesti tähtsaks eriti oma koolitegevuse tõttu. Peale selle hakati piiratud ulatuses arendama misjonitegevust Lõuna-Ameerikas.

[redigeeri] Nunnad

Tsistertslastel on alati olnud palju nunni. Esimene nunnaklooster asutati Langres'i piiskoplonnas Tartis 1125. Kõrgajal olevat olnud 900 nunnakloostrit ja kloostrid olid väga suured. Nunnad tegelesid kontemplatsiooniga ning ka põllutööga. Hispaanias ja Prantsusmaal olid mõnedel tsistertslaste abtissidel erakorralised privileegid. Nunnadel leidis aset arvukalt reforme. Tuntuim tsistertslaste naisklooster oli Port-Royal, mille reformis Angélique Arnaud ja mis on seotud jansenismiga.

[redigeeri] Kloostrid

Tsistertslaste kloostrite arhitektuur oli askeetlik. Kõik koostrid ehitati sama põhiplaani järgi, kuigi mõõtmed varieerusid. Kloostris oli kesksel kohal kloostrikirik. Teised hooned paiknesid nelinurkse sisehoovi ümber. Kloostrites kasutati uusi tehnilisi lahendusi, näiteks kütet, veevärki ja kanalisatsiooni.

[redigeeri] Tsistertslasi

Benedictus XII - Bernard Clairvaux'st - Berthold - Eugenius III - Gertrud Helftast - Gottfried - Jean Valence'ist - Johann Viktringist - Mechthild Hackebornist - Mechthild Magdeburgist - Freisingi Otto - Nicolaus Risbiter - Robert de Molesme - Theoderich - Ulf Gudmarsson