Territoorium
| Vajab toimetamist |
Territoorium on piiritletud maa-, vee- ja/või õhuala, mida institutsioon, isik või elusolend kontrollib, haldab ja/või kasutab.
Sõna etümoloogia: terra (ladina keeles 'maa') + kohasufiks -orium.
- Bioloogias nimetatakse maa-ala (tavaliselt sama liigi teiste isendite) sissetungi eest kaitsvat organismi territoriaalseks.
- Poliitikas ja õigusteaduses on territoorium maa-ala, mis on kindla riigivõimu jurisdiktsioonile allutatud.
- Psühholoogias uuritakse territoriaalset käitumist mõistmaks, millist territooriumi organism kaitseb ja miks. Territoriaalset käitumist määratletakse kui inimese või looma tegusid või reaktsioone, millega ta vastab tema poolt kaitstavale ruumile ohustavatele välisohtudele.
See artikkel käsitleb territooriumi poliitilist ja õiguslikku mõistet.
Territooriumiks nimetatakse ruumi ja esemeid, mis üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse normide alusel allub riigi jurisdiktsioonile. Riigi territooriumi koosseisu kuuluvad lisaks maismaale ka maapõu territooriumi all, õhuruum territooriumi kohal ja veeterritoorium (akvatoorium).
Mõned autorid loevad tinglikult riigi territooriumi hulka kuuluvaks ka tema lipu all sõitvad laevad, tema registrisse kantud õhu- ja kosmoselaevad, avamere põhja pandud kaablid ja torujuhtmed ning avameres riigile kuuluvad rajatised (tuletornid, platvormid loodusrikkuste ekspluateerimiseks). Kõigil neil juhtudel on riigi jurisdiktsioon siiski oluliselt piiratud. Samuti ei kuulu erinevalt tavaarvamusest riigi territooriumi hulka tema diplomaatilised ja konsulaaresindused teistes riikides. Riigi territooriumi koosseisu ei kuulu tema ülemvõimule alluvad protektoraadid ja hooldusalused territooriumid.
Territoorium on piiratud mõttelise joonega, mida nimetatakse riigi piiriks.
Riik ilma territooriumita ei ole võimalik, kuigi territoorium võib olla okupeeritud. Samuti ei ole nõuet, et riigi piir oleks täielikult määratletud, ning praktikas võivad vaidlused piiri kulgemise üle kesta aastakümneid.
Ajalooliselt pole territoorium alati olnud riigi mõiste vajalik element. Vana-Kreekas ei kõneldud Kreeka riigist, vaid kreeklastest. Keskajal oli feodaalriigis lugu ümberpöördunult, sest germaanlased tõid invasiooniga Rooma pinnale uue mõtteviisi: riigi peaelemendiks sai maa, territoorium, mis valis võimukandja. Vastavalt sellele oli keskajal iga suurem maaomanik suverään oma maa-alal. Võitlus nende kahe - kreeka isikulise ja keskaja territoriaalse - riigimõiste vahel omandas suurema tähtsuse absolutismi tekkimisel. Absolutism kärpis väikeste läänihärrade suveräänseid õigusi ja püüdis neid kaotada. Absolutismi puhul määras riigi ära kolmas element: riigivõim ehk valitseja tahe. Näiteks omistatakse Louis XIV-le ütlus "Riik – see olen mina." Siiski mõistetakse alates 1648. aasta Vestfaali rahust riiki ennekõike kui territoriaalriiki. Tänapäeval on tuumarelvade teke territooriumil julgeoleku tagamise küsitavaks muutnud ning ka muud arengud (inimõigused) piiravad riigi suveräänsust oma territooriumi üle.
Sisukord |
[redigeeri] Territooriumi omandamine ja kaotamine
Rahvusvahelises õiguses on territooriumi üldiselt mõistetud analoogselt kinnisomandiga eraõiguses. Seetõttu on ka territooriumi omandamise ja kaotamise viisid võrdlemisi üks-ühele Rooma eraõigusest üle võetud.
[redigeeri] Hõivamine
Omanikuta maa hõivamiseks (analoogne igamisega eraõiguses) on vajalikud kaks elementi: esiteks soov või tahe territooriumi omandada (animus occupandi või animus possidendi), vallata ja hoida. See peab olema avaldatud proklamatsioonis, mille riigivõimu ametlik esindaja teeb, harilikult välise tunnusmärgina riigilippu heisates. Riigivõimu kehtimapanekust tuleb teavitada teisi riike. Samuti peab hõivamine olema efektiivne, tegelik. Territoorium peab olema tegelikult kasutusele võetud ning selles on määravad kohaliku omavalitsuse toimingud. Kaugete alade, näiteks pisisaarte suhtes pole vaja, et valitsemine sünniks alaliselt kohal oleva ametniku kaudu, jätkub sellest, kui valitsemine toimub regulaarse võimu teostamisega.
Tänapäeval ei pole see omandamise viis enam tähtis, kuna maa-alasid, mis ei alluks ühegi riigi suveräänsusele, on vähe j. Koloniaalajastul oli see äärmiselt oluline territooriumi omandamise viis, sest kohalikke pärismaalasi tavaliselt ei peetud suveräänideks.
Tuleb eristada hõivamist (occupatio) ja okupatsiooni (occupatio bellica).
 See artikkel on pooleli. |
|---|
[redigeeri] Allikad
- Ants Piip. "Rahvusvaheline õigus". Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus: Tartu 1936. lk 167-172.
- Ian Brownlie. "Principles of Public International Law, 6th edition". Oxford 2003. lk 105-167. ISBN 0199260710
- John Herz. “The Rise and Demise of the Territorial State”, "World Politics", juuli 1957.
