Lipp
| Vajab toimetamist |
- See artikkel on praegu väga viletsas seisus.
See artikkel räägib sümbolist; malendi kohta vaata artiklit Lipp (male); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Lipp (täpsustus)
Lipp on riikide, rahvaste, organisatsioonide, territoriaalsete üksuste vms. sümbol. Lipul on teatav värvikombinatsioon, kindlaksmääratud mõõtmed. Kõige levinumad on kangaslipud, mis enamasti kinnitatakse lipuvarda külge. Kasutatakse ka ruudukujulisi ning kolmnurkseid lippe, lisaks on veel palju erikujulisi harva või eritostarbeks tarvitatavaid lippe.
Maailmas kasutusel olevaid või olnud lippe vaata artiklist Lipud.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Lipu kaudseks eellaseks peetakse muinasaja hõimujuhi valitsuskeppi ja väetähist, milleks oli tavaliselt oda või saua otsa kinnitatud kotka või mõne looma kujutis, hobusesaba vms. Need tähised olid juhi võimu võrdkujuks ja tema asukoha tähiseks, aga ka malevat koondavaks ja lahingus julgustavaks märgiks ning hõimukaaslastele üleloomulikke võimeid toovaks pühaks rituaalseks esemeks.
Juba Vana-Roomas oli välja arendatud liputaoliste sõjaväetähiste süsteem. Kasutusel oli signum -- märk, millest on tulnud sõna 'signaal'. Konsul Gaius Marius olevat aastal 104 eKr võtnud Rooma leegionite tunnuseks aquila, varda otsa paigutatud hõbedase kotka, mille alla oli kinnitatud võidupärg ja väeosa numbrit kandev plaat. Rooma ratsaväe tunnus oli vexillium -- odakujulise varda ülaotsa põikpuule kinnitatud nelinurkne punane või purpurne kangatükk. Sõnast vexillium on tulnud lipundust uuriva teadusharu nimi veksilloloogia.
Mitmesugused kujundid, eriti pühakud, ilmusid lippudele Rooma kristliku keisri Constantinus Suure valitsemise ajal. Erisuguse kujundusega ristid ilmusid lippudele peamiselt ristisõdade ajal. Sellest ajast on tuntud näiteks malta rist -- Malta rüütlite ehk Johanniitide ordu tunnus. Ristiretkede perioodist pärinevad ka maailma ühed vanemad, tänini kasutusel olevad Inglismaa Püha Georgi lipp ja Taani lipp Dannebrog.
Ristisõdade aja rüütlivappidest sai süstemaatilise alguse vapiteadus ehk heraldika. Keskaja lipud olid enamjaolt lipukangad, millele olid kantud rüütlite ja valitsejate vappide kujutised.
Peale sõjalippude olid lipud kasutusel ka muudel elualadel. Olid põikvardale kinnitatavad pühakute kujutistega kirikulipud, mida kantakse nüüdisajalgi pidulike kiriklike rongkäikude ees. Ka käsitööliste ning kaupmeeste ühendustel tekkisid oma lipud, mis olid ühtlasi reklaami eest.
Kaubanduse arenedes ning uute maade avastamise ja vallutamisega kasvas lippude tähtsus meresõidus. Kaubalaevad kandsid oma valitseja või kodusadama värvides lippu, andes niiviisi teada, kelle kaitse all on laev. Eriti usinad kodusadama lippude ning pikkade vimplite kasutajad olid jõukate linnriikide Veneetsia, Genova ja Marseille', aga ka Läänemerel seilavate Hansa Liidu linnade laevad.
Ka sõjalaevad järgisid moodi, paigutades laeva ahtrisse kodusadama või valitseja lipu ning mastidesse pikad meretuules kenasti lehvivad vimplid. Sellised laevadele ja ka uutele avastatud maadele heisatud lipud ei olnud veel rahvuslipud, need tähistasid üksnes valitseja omandit ja võimu.
[redigeeri] Sõjalipp
[redigeeri] Riigilipp
Riigilipp on riigi ja tema võimu sümbol.
[redigeeri] Rahvuslipp
Rahvuslipp on rahvast, rahvust või muu säärast ühendust sümboliseeriv lipp. Esimeseks rahvuslipuks võib pidada Hollandi lippu. Täna on enamus riigilippudest rahvuslipud, mis täiendatud muude riiklike sümbolitega (nt. vapiga). Rahvuslippudele osutatakse eriti suurt austust ja nende mõnitamist peetakse suureks solvanguks.
Tänapäeva riikide peamine rahvuslik tunnus on lipp, mis väljendab iseseisva riigi olemasolu. Põhilipp on tavaliselt rahvuslipp, mida iga kodanik saab vabalt oma soovi kohaselt heisata -- mõnes riigis pole see aga tavaks või on koguni keelatud. Lisaks rahvuslipule on enamikus riikides seaduse kohaselt ka riigilipp, mis võib oma värvuselt rahvuslipuga ühtida, samuti kauba-, sõja- ja ametilipud.
Rahvuslipud on suhteliselt uus nähtus. Ligikaudu 3/4 tänapäeval kasutatavatest lippudest pärineb Teise maailmasõja järgsest ajast ja vaid 10% on vanemad kui 100 aastat (nende hulgas ka Eesti sini-must-valge lipp).
[redigeeri] Ajalugu
Vanimaks rahvuslipuks peetakse Madalmaade 16. sajandist pärinevat horisontaalse jaotusega komevärvilist lippu, mida kasutati peamiselt laevadel. Väidetavalt ongi enamik rahvuslippe ristkülikukujulised, sellepärast et nende eeskujuks said tol ajal kõige levinumad merelipud. Ruudukujulist lippu, mis lehvib hästi ka nõrga tuulega, kasutab vaid mõni üksik riik (nt Šveits).
Suured muudatused lipukultuuri tõi Suur Prantsuse revolutsioon, mille vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed mõjusid ergutavalt rahvustunde ärkamisele ja rahvuste kujunemisele. Napoleoni sõdade tulemusena levis Ladina-Ameerika kolooniates, kuid ka Kreekas, Itaalias, Norras ning teistes Euroopa maades rahvuslik vabadusliikumine. Kujunesid uued rahvused ja tekkisid rahvusriigid. Hakkasid tekkima uued, rahvusvärvides lipud. Need asendasid endisi uhkeid, valitseja kaunistuste ja sümboolikaga lippe.
Sündinud rahvuslippude eripäraks oli see, et neist enamik polnud algul seaduslikult kehtestatud, vaid kujutasid endast rahvaloomingut ja ühisomandit. Need lipud kajastasid rahva poolt hinnatavaid ideid ja rahvusaateid ning neid võis vabalt heisata iga kodanik. Selliste lippude värve hakati rahvusvärvideks pidama n-ö tavaõiguslikult.
Rahvuslippude üheks traditsiooniliseks eeskujuks on 1789. aasta Prantsuse revolutsioonis sündinud Prantsuse Vabariigi lipu sini-valge-punane vertikaalse jaotusega värvikolmik ehk trikoloor.
Tavaliselt on kord valitud rahvustunnused säilitanud oma esialgse kujunduse või on sellesse tehtud vähe muudatusi. Erandiks on lipud, mille kujundus on muutunud koos riigi geograafilises struktuuris ja poliitilises organiseerituses toimunud muudatustega, nt Ameerika Ühendriikide lipp, millel tähekeste arv on kasvandu vastavalt uute osariikide lisandumisele. Samasugused põhimõtted on kasutusel ka Brasiilias.
