Tallinna Jaani Seegi kirik
| Vajab toimetamist |
Tallinna Jaani Seegi kirik on kirik Tallinnas. Esimene kirik selles paigas rajati tõenäoliselt 14. sajandil (mõnede allikate kohaselt 13. saj. I poolel). Praeguse kuju sai kirik 1648. ja 1724. aastate ümberehituste ajal.
Sisukord |
[redigeeri] Jaan seegi kirik
Liivi sõja ajal 1559. aastal kirik suures osas lammutati, hiljem aga ehitati uuesti üles. Põhjasõja ajal 1710 säilis kirik arvatavasti erandlikult väljaspool linnamüüre puutumatuna.
Kirik kujutab endast pikka trapetsikujulist paekiviehitist, mis paikneb küljega vastu Tartu maanteed. Kiriku barokne laternaga torn ja viilud on puidust, lõunaseinas paiknev lihtne raidportaal on ümarkaarne.
Torni tipus asetsev kukega tuulelipp pärineb 17. sajandist, tornis olevad kaks kella aga 1619. ning 1731. aastatest.
Üks kiriku kantsel asub Karula kirikus.
Kirik seisis kaua sihipäraselt kasutamata, alates 1993. aastast asub seal Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.
2000. aasta novembris tuli kiriku väravaehitise seest välja korjanduskarp 1804 mündiga, neist enamik oli 19. sajandi päritolu. Kõige vanem münt pärineb Rootsi ajast 17. sajandist.
15. märtsil 2001. a. restaureerimistööde käigus leiti kiriku torni tuulelipu küljes asuvast munast kolm ajaloolist ürikut ja mündid. Ürikud on pärit vastavalt 1648., 1724. ja 1781. aastast. Ürikute juurde kuuluvad ka mõned samast ajast pärit mündid. Nii pärgamentürikud kui mündid on haruldaselt hästi säilinud. Ürikutes on juttu tornikiivri restaureerimisest, tähtsaima osa moodustavad loetelud Eesti ja Tallinna aukandjatest - alates keisrist ja lõpetades kooliõpetajatega.
Seegi kiriku restaureerimistööde lõpus asetati vana tuulelipp taas paigale - lisaks vanade ürikute koopiatele peideti muna sisse ka sõnum tänapäevast.
Vanadest ürikutest tehti paber- ja CD-ROM koopiad, lisati informatsioon praegustest ehitustöödest kirikus, Tallinnas toimuvast ning tänapäeva mündid. Vanade ürikute originaalid on hoiul Tallinna linnaarhiivis.
[redigeeri] Jaani seegi kalmistu
Jaani seegi kalmistu asus kohal kus tänapäeal on Tornimäe tänav. Kalmistule maeti 18. saj. II pooleni. Jaani seegi kalmistu ei erine teistest tavalistest surnuaedadest. Sinna maeti tavalised küla- või linnaelanikud. Kalmistu eksisteeris arvatavasti juba 13. sajandil, ehkki otseseid andmeid selle kohta ei ole. Kuulsaid inimesi, kes kultuurilooliselt või muul moel olulised oleks, Jaani seegi kalmistule tõenäoliselt maetud ei ole. Kuulsate inimeste jaoks olid juba tollal eraldi matmispaigad, samuti kirikud.
Esimesed arheoloogilised väljakaevamised selles piirkonnas algasid 1994. aastal, enne seda, kui algasid Stockmanni kaubamaja ehitustööd. Kaevamiste käigus 2001. kuni 2004. aastal tuli kalmistualalt välja 2315 luustikku ning vähesel määral hauapanuseid. Põhiliselt ehteid ja münte 17-18 sajandist. Pärast luustike antropoloogilisi uuringuid maetakse ?maeti? luustikud Liiva kalmistule. Leiumaterjal antakse üle Ajalooinstituudile. Andmed leitud luustike kohta säilitatakse arhiivis. Hiljem saab näiteks kalmistutest või linna demograafilisest ajaloost huvitatud uurija neid materjale kasutada.
[redigeeri] Seegi kabel
Ürikute põhjal on selgunud, et 1448. aastal pühitses Tallinna Piiskop Hendrik seegi kabeli ja kiriku, kus oli kolm altarit.
[redigeeri] Seegikompleks
Linnalähedast Püha Johannese leprosooriumi (hospidal) ehk Jaani seeki kui “pidalitõbiste vendade maja” mainis esmakordselt paavsti legaat Modena Wilhelm 1237. aastal kui Tallinna pidalitõbiste maja.
Seegikompleks paiknes vanalinnast ehk toonasest linnapiirist umbes pool kilomeetrit kagus asetsenud Kivisilla eeslinnas, Tartu maantee ja Härjapea jõe ristumiskohas ning koosnes arvukatest hoonetest, näiteks Härjapea jõel asunud vesiveski.
Seegid oli vanade, haigete ja vigaste varjupaigad keskajal, mida rajasid kirikud, kloostrid ja kogukonnad. Keskaegses Tallinnas tegutses vähemalt 4 seeki. Jaani seegis hooldati 16. sajandini ka pidalitõbiseid ehk leeprahaigeid; sellest ka nimi leprosoorium. Pidalitõbi tuleneb sõnast hosPIDAL. Enamjagu seegi hooneid kas lammutati Liivi sõja eel (et vaenlastel ei oleks tugipunkti) või hävisid antud sõjas 1558—83, kuid hiljem taastati.
18. saj. raviti seegis ka süüfilisehaigeid.
19. sajandil sai temast tavaline vaestemaja ja alles 1960.a. lõpetas tegevuse naha- ja suguhaiguste dispanser ning linna vanadekodu 1901. a. valminud hoones, mille fassaad on alles Tartu mnt. 16.
Sellega lõppes mitte ainult piirkonna, vaid kogu linna üks pikemaid traditsioone.”
Tänapäevani on kompleksist säilinud ainult Jaani seegi kirik.
[redigeeri] Tööstusrajoon
Tööstusrajoonina tegutses see kant kaua. Esimene seegile kuulunud veski jahvatas vilja juba 13. sajandil, 17. sajandil lisandusid sellele jahu-, paberi-, püssirohu-, vasetöötlemis- ja nahaparkimisveskid.
Nahaveskist sai Eesti ajal mehhaniseeritud jalatsivabrik “Union”, mis Nõukogude ajal jätkas nahkehistöö tegemist “Kommunaari” kombinaadina ja töötas “Linda” nime all 1997. aastani. Viimane paberivabrik lammutati alles 1995.a.; sinna paika ehitati Stockmanni kaubamaja. Vabriku torni alumist juppi võib hoone taga veel näha ja endiseid aegu meenutab ka Paberi trammipeatus Tartu mnt.-l.
