Sinikilt
Sinikilt on kildaline moondekivim, mis koosneb peamiselt glaukofaanist ning tekkis kõrge rõhu, kuid suhteliselt madala temperatuuri tingimusis basaltse lähtekivimi moondumisel.
Sinikildale annab sinaka tooni peamiselt amfiboolide hulka kuuluv mineraal glaukofaan. Sinikilt tekib enamasti subduktsioonivööndeis aluselise ookeanilise maakoore moondumisel. Subduktsioonivööndeiga peab sinikilda teke olema seotud seetõttu, et seal on piisavalt madal geotermiline gradient, mis tähendab seda, et sügavuse ehk rõhu suurenemisega kaasneb mõõdukam temperatuuri tõus kui teistes petrotektoonilistes kooslustes, mis sinikilda tekkeks just vajalik ongi, sest glaukofaan on stabiilne ligilähedaselt temperatuuril 200...500°C. Glaukofaani tekkeks vajalik rõhk saavutatakse aga umbes 15 km sügavusel. Sel sügavusel on aga temperatuur reeglina glaukofaani jaoks liiga kõrge.
Sinikildad on maapinnal suhteliselt haruldased kivimid. Vanemaid kui ühe miljardi aasta vanuseid sinikiltu ei ole teada. Selle seletuseks on pakutud välja kolm varianti. Esiteks oli Maa keskmine geotermiline gradient varem kõrgem. Seetõttu ei olnud sinikiltade tekkeks sobilikke tingimusi isegi subduktsioonivööndeis. See seletus on ilmselt rahuldav vaid vanemate kui kahe miljardi aasta vanuste sinikiltade kohta, mil geotermiline gradient erines tänapäevastest väärtustest piisaval määral. Sinikiltade vanusega 1...2 miljardit aastat puudumine on aga seotud kas nende erosiooni või retrograadse moondega kivimite lasumussügavuse vähenedes.
Sinikilt on andnud nime moondefaatsiesele, kuid kõik sinikildafaatsiese moondekivimid ei ole sinikildad. Olenevalt lähtekivimi keemilisest koostisest tekivad sinikildafaatsieses peale glaukofaani veel sellised mineraalid nagu serpentiin, tsoisiit, talk, epidoot, kloriit jne.
Termini "sinikilt" (inglise blueschist) pakkus välja USA geoloog Edgar Bailey aastal 1962.
[redigeeri] Vaata ka
- Rohekilt
- Sinikildafaatsies
