Sibul
See artikkel räägib söögisibulast; taimede organi kohta vaata artiklit Sibul (organ)
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.Ajalugu Harilik sibul ehk söögisibul on üks vanemaid kultuurtaimi, kelle metsikuid esivanemaid tarvitas inimene juba kiviajal. Kultuurtaimena hakati teda viljelema kõigepealt Kesk- ja Edela-Aasias umbes 5000 – 6000 aastat tagasi. Esialgsetelt viljelusaladelt levis sibul kõigepealt Egiptusesse ning sealt Vana-Kreeka ja Rooma riigi valdustesse. Roomlaste vallutusretkede tulemusena sai ta peagi laiemalt tuntuks ka mujal Euroopas.
Maailm ja Eesti
Tänapäeval on söögisibul majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. Kogutoodangult on ta köögiviljadest tomati, peakapsaste ja porgandi järel neljandal kohal maailmas.
Toiteväärtus
Sibul sisaldab rohkesti suhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Vitamiinidest leidub sibulas C-, B-grupi, PP- jt vitamiine, samuti karotiini. Pealsed sisaldavad C-vitamiini ja karotiini tunduvalt rohkem ning teisi vitamiine ja mineraalaineid enam-vähem samas koguses kui sibul. Hinnatud on nii sibulas kui pealsetes leiduvad sulfiidseid ühendeid sisaldavad eeterlikud õlid, mis suurendavad söögiisu ja soodustavad seedimist.
Tarvitamine
Toiduks tarvitatakse nii sibulat kui ka rohelisi lehti (pealseid). Sibulat tarvitatakse põhiliselt toitude maitsestamiseks ja lisandina mitmeti: toorelt, praetult, keedetult, marineeritult, kuivatatult jne. Pealseid kasutatakse peamiselt värskelt eelkõige salatite, aga ka teiste toitude valmistamisel.
Rahvameditsiinis kasutatakse söögisibulat väga mitmesuguste haiguste, nagu hingamisteede katarride, ateroskleroosi, kõrgvererõhutõve jpt terviserikete ning vaevuste profülaktikas ja ravimisel. Sibulas leiduvad antibiootilise toimega fütontsiidid mõjuvad hävitavalt mikroorganismidele.
