Paulus V

Paulus V

Ilmalik nimi Camillo Borghese Valitsemisaja algus 16. mai 1605 Valitsemisaja lõpp 28. jaanuar 1621 Eelkäija Leo XI Järeltulija Gregorius XV Sünnikuupäev 17. september 1552 Sünnikoht Rooma Surmakuupäev 28. jaanuar 1621 Surmakoht Rooma

Paulus V, Camillo Borghese (17. september 1552 Rooma – 28. jaanuar 1621) oli paavst 1605-1621. Ta oli 233. paavst.

Camillo Borghese sündis Sienast pärit õigusteaduste professori Marcantonio Borghese ja tema teise abikaasa Flaminia Astalli 7-lapselises peres vanimana. Borghese suguvõsa oli suguluses Siena Katariinaga. Camillo Borghese õppis Perugia ülikoolis ja Padua ülikoolis õigusteadust ning omandas doktorikraadi. Ta osales 1605 kahel konklaavil.

Sisukord 1 Ametid 2 1605. aasta teine konklaav 3 Välispoliitika 3.1 Konflikt Veneziaga 3.2 Suhted Prantsusmaaga 3.3 Suhted Inglismaaga 3.4 Kolmekümneaastane sõda 4 Galilei afäär 5 Liturgilised reformid 6 Klerikaalsete institutsioonide reformid 7 Muud otsused 8 Suhtumine juutidesse 9 Uued piiskopkonnad 10 Kanoniseerimised 11 Onupojapoliitika 12 Paulus V kultuuriloos 13 Kardinalide pühitsemised 14 Surm 15 Välislink

[redigeeri] Ametid

• 1569 advokaat
• 20. september 1572 Signatura gratiae tribunali ametnik
• 1573 abbreviatore di parco maggiore
• Märts 1576 Liberiaani basiilika vikaar
• 3. september 1581 Penitentiarumi ametnik
• 20. september 1588 – 1591 aselegaat Bolognas
• 1590 audiitor
• 1595 legaat Hispaanias
• 5. juuni 1596 kardinalpreester
• 21. juuni 1596 – 10. märts 1599 San Eusebio kardinalpreester
• 14. aprill 1597 – 2. august 1599 Iesi piiskop (pühitseti 27. mail 1597)
• 10. märts 1599 – 22. aprill 1602 Santi Giovanni e Paolo kardinalpreester
• 22. aprill 1602 – 16. mai 1605 San Crisogono kardinalpreester
• Juuni 1603 – 16. mai 1605 Rooma vikaar ja inkvisiitor

[redigeeri] 1605. aasta teine konklaav

Paulus V valiti paavstiks 16. mail 1605 ja krooniti 29. mail. 8.–16. mail 1605 toimunud konklaavi viimases voorus osales 61 kardinali. Selle konklaavi soosik oli Domenico Toschi, kuid kardinal Cesare Baronius ei tunnustanud teda bravuurika käitumise pärast. Järgnevalt soovisid kardinalid valida uueks paavstiks Baroniuse, kes oli konklaavil osalejatest kõige tuntum, kuid too keeldus, arvatavasti soovides sellega vältida veto esitamist enda vastu. Lõpuks valiti kompromisskandidaadina paavstiks Borghese, kelle võimed, pikk kasv ja majesteetlik hoiak jätsid teistele kardinalidele sügava mulje.

[redigeeri] Välispoliitika

Paulus V soovis oma valitsemisajal hoida Euroopa kahe mõjukama katoliikliku riigi Prantsusmaa ja Hispaania vahel neutraliteeti.

[redigeeri] Konflikt Veneziaga

Paulus V valitsemisaja olulisim välispoliitiline kriis oli konflikt Veneziaga, mis ei tunnustanud vaimulikkonna eksemptsiooni ja kus maapuudusest tingituna keelustati uute kirikute rajamine ning maa võõrandamine ilma vastava loata. Venezias süüdistati kahte vaimulikku, Vicenza kanoonikut Scipio Saracenit ja Narvesa abti Brandolino Valmarinot, nende nõuete eiramises. Need vaimulikud vangistati, süüdistatuna lisaks veel vägistamises ja tapmises. Paulus V nõudis Venezialt 10. detsembril 1605 vaimulikkonna õigusi piiravate otsuste tühistamist ja kohustas Orazio Maffeid nõudma vangistatud vaimulike vabastamist. Pärast tulutut sõnasõda Veneziaga pidas paavst 26. märtsil 1606 koos 40 kardinaliga istungi, esitades Veneziale 24-päevase ultimaatumi. Kuna Venezia jäi oma põhimõtetele kindlaks, ekskommunikeeris Paulus V 17. aprillil 1606 Venezia senati, valitsuse ja doodži ning kehtestas Veneziale interdikti.

Venezia kuulutas interdikti õigustühiseks ja enamus vaimulikkonnast pooldas linnriigi otsust. Jesuiidid, teatiinid ja kaputsiinid otsustasid paavstile kuuletuda ning aeti Veneziast välja. Samuti tuli nuntsiusel Veneziast lahkuda. Paavsti otsusest hoolimata peeti Venezias missasid, Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistati erakordselt pidulikult. Ka Paolo Sarpi pidas pärast pikka ajavahemikku missat. Polnud välistatud sõja puhkemine Venezia ja Kirikuriigi vahel, eriti pärast seda, kui Felipe III pakkus paavstile Milanos paiknevaid üksusi. Henri IV ja kardinal François de Joyeuse’i vahendustegevuse tulemusena hoiti sõda ära, Venezia vabastati 21. aprillil 1607 interdiktist ja vangistatud vaimulikud vabastati, kuid jesuiite ei lubatud Veneziasse tagasi.

See oli esimene tõsine konflikt kiriku ja ilmaliku võimu vahel uusajal. Paavst sai selles konfliktis näilisele edule vaatamata poliitilise tagasilöögi, sest tal tuli tõdeda, et langetatud interdikt jäi kehtima vaid paberile.

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

Augustis 1605 saatis Henri IV Arnaud d’Ossat' asemele Rooma suursaadikuks markii de Villeroy.

Pärast Henri IV tapmist avaldas paavst selle pärast kahetsust.

Louis XIII ajal olid paavsti huvid suhetes Prantsusmaaga valdavalt seotud teoloogiliste probleemidega. Ta protestis Pariisi parlamendi otsuse vastu, millega tauniti Francisco Suárezi töid, ja mõistis 1613 hukka gallikanismi. Seepeale kuulutasid generaalstaadid 1614, et kuningas saab oma volitused vaid Jumalalt. 1611 avaldas Sorbonne’i dekaan Edmond Richer traktaadi paavsti ilmeksimatuse vastu, kuid tema töö sattus tsensuuri alla. 7. juulil 1615 otsustas Prantsusmaa vaimulikkond tunnustada Trento oikumeenilise kirikukogu otsuseid provintsiaalsinoditel.

1617 saatis Paulus V Prantsusmaale nuntsiuseks Guido Bentivoglio.

[redigeeri] Suhted Inglismaaga

Paulus V õnnitles 9. juulil 1606 James I Inglismaa kuningaks saamise puhul, kuid rõhutas, et katoliiklasi ei tohi süüdistada Guy Fawkesi vandenõu kavandamises. Tõsisem probleem tekkis aga siis, kui Inglismaa parlament nõudis katoliiklastelt vannet, millega ei tunnustataks paavsti õigust tagandada ilmalikke valitsejaid, kuid 22. septembril 1606 ja 23. augustil 1607 keelas Paulus V katoliiklastel seda vannet anda. 26. veebruaril 1607 tapeti vandeandmise suur vastane preester Robert Drury.

Kui ülempreester George Blackwell tunnustas vandeandmist, tagandati ta 1608 ametist. Järgmiseks ülempreestriks sai George Birkhead, kelle surma järel kinnitas Paulus V 11. juulil 1615 uueks ülempreestriks William Harrisoni.

[redigeeri] Kolmekümneaastane sõda

Paulus V saatis 1608 kardinal Giovanni Garzia Millini Austriasse keiser Rudolf II ja Böömi kuningaks kroonitud suurhertsog Matthiase vahelist tüliküsimust vahendama. 26. augustil 1619 teatasid tšehhid keiser Ferdinand II tagandamisest Böömi troonilt ja määrasid uueks valitsejaks Friedrich V. Kuigi näib, et Paulus V jäi esmalt Saksamaal toimuva suhtes äraootavale seisukohale, siis alates 1620 asus ta toetama keiser Ferdinandi, asudes Friedrich V vastu. Tähistades Friedrich V üle Valgemäe lahingus saavutatud võitu, sai Paulus V 1620 hilissügisel peetud protsessioonil südamerabanduse, mille järel oli sunnitud avalikust elust tagasi tõmbuma.

[redigeeri] Galilei afäär

1611 saabus Galileo Galilei Rooma, kus ta sai nii vaimulikkonna kui aadli poolt suurejoonelise vastuvõtu osaliseks. Tema teleskoop viidi kardinal Ottavio Bandinile kuuluvasse aeda.

Koperniku vaadete ja Galilei astronoomiliste avastuste levikut takistas kiriku levitatav seisukoht, et kui õpetus heliotsentrilisest maailmapildist satub vastuollu Pühakirjaga, peab see järelikult olema vale. Kõige olulisemaks argumendiks Koperniku vaadete vastu sai Joosua palve päeva pikendamiseks (Jo 10; 12-13). Galileid ja tema kaaslast karmeliit Paolo Antonio Foscarinit, kes teoloogina võrdles Koperniku süsteemi Vanas Testamendis 7-harulise küünlajalaga, kahtlustati ketserluses.

Detsembris 1615 saabus Galilei uuesti Rooma ja andis inkvisitsiooni ees oma vaadetest aru, mille järel kuulutas inkvisitsioon tema õpetuse valeks ja ketserlikuks ning kohustas Galileid sellest loobuma. Galilei olevat lubanud oma vaateid mitte õpetada. Pärast seda, kui Paulus V oli Galileiga kohtunud, teatas inkvisitsioon paavsti soovitusel 5. märtsil 1616 Koperniku süsteemil tugineva õpetuse taunimisest ja kõrvaldas ajutiselt käibelt Koperniku ja Kepleri traktaadid, kuid Galileid selles avalduses ei mainitud. 1620 avaldati Koperniku töö uuesti, kuid sellest oli kõrvaldatud või muudetud 9 lauset, kus mainiti heliotsentrilist maailmapilti. Galilei ja Foscarini tunnustasid inkvisitsiooni otsust, kinnitades seda, et Pühakiri ongi mõeldud inimeste lunastuseks, nagu kirik väitis, ja pole loodusteaduslik traktaat. Samas nõudis kardinal Roberto Bellarmini heliotsentrilise maailmapildi tunnustamiseks Galileilt ja Foscarinilt nende poolt õpetatud vaadete tõestamist tingimusel, et selle abil oleks võimalik seletada kõiki taevaseid nähtusi.

[redigeeri] Liturgilised reformid

27. septembril 1608 kinnitas Paulus V 2. oktoobri tähistamist pühade kaitseinglite päevana.

Paulus V kohustas 1613 Loreto litaaniat laulma hommikuti, õhtuti, laupäeviti, vigiiliatel ja Neitsi Maarja mälestuspühadel.

Ta avaldas 20. juulil 1614 Rituale Romanumi.

27. juunil 1615 lubas ta Hiinas peetavatel liturgiatel kasutada hiina keelt.

[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid

• 1606 apostoliinide ühinemine ambrosiaanidega
• 1606 Jeesuse Nime vennaskond
• 1606 bernardiinide konstitutsioon
• 1606 mertsedariaanide reform
• 2. märtsil 1607 avaldatud bullas "Cum certas" ja 11. märtsil 1607 avaldatud bullas "Nuper archiconfraternitati" uuendas ta Püha Franciscuse Südame vennaskonna privileege.
• 31. oktoobril 1608 tunnustas ta Karmeli Mäe Jumalaema rüütliordu ühinemist Püha Laatsaruse rüütliorduga.
• 1609 lubas ta obregoniaanidel kanda halle rüüsid.
• 1610 saatis ta palliumi maroniidi patriarhile Johannes XI-le.
• 1611 kinnitas ta Monte Vergine kloostri privileegid ja Dijonis asuva Saint Etienne kloostri reeglid.
• 1611 avaldatud bullas "Universi agri" sätestas ta Rota volitused.
• 24. veebruaril 1612 tunnustas ta Filippo Neri rajatud oratooriumi.
• 10. mail 1613 avaldatud bullas "Sacrosantae romanae ecclesiae" tunnustas ta Prantsusmaa oratooriumit ("Congrégation de l'Oratoire de Notre Seigneur Jésus-Christ").
• 1613 Taevaminemise ordu konstitutsioon
• 1614 Magdaleena rüütliordu
• 1615 Saksa Kristliku Sõjaväe rüütliordu
• 1616 tsistertslaste ordu Aragoni kongregatsioon
• 1618 Annecy visitatsiooni ordu
• 1618 ursuliinid
• 1618 augustiinlaste nunnaordu
• 1618 Püha Antoniuse ordu
• 1619 kinnitas ta Püha Vaimu ordu privileegid
• 18. detsembril 1620 Surmavendade kongregatsiooni konstitutsioon
• Ta andis Purgatooriumi Seltsile indulgentsid.

[redigeeri] Muud otsused

Paulus V saatis võimule saades kõik prelaadid, kes viibisid Roomas olulise põhjuseta, tagasi nende piiskopkondadesse ja uuendas 19. oktoobril 1605 oma eelkäijate otsust prelaatide kohustusest resideeruda oma piiskopkondades.

20. augustil 1605 avaldatud bullas "Decet Romanum" sätestas ta matusekombestiku.

28. augustil 1607 saatis ta laiali "Congregatio de auxiliise" ja lubas nii jesuiitidel kui dominikaanidel jääda oma veendumustele kindlaks. Paavsti otsus vallandas hiljem tõsise diskussiooni jansenistide teoloogiliste vaadete üle.

1611 otsustas ta parandada Kirikuriigi vanglate tingimusi.

1612 avati Ostias sadama põhjabassein.

Paulus V määratles 1606 ja 1619 avaldatud bullades "In coena domini" ekskommunikatsiooni määramise 20 juhul.

1614 usaldas ta Lucca Jumalaema regulaarvaimulikele haridusreformi teostamise selles piirkonnas.

Ta määras kardinalidele, kelle elatusraha jäi alla 6000 skuudo aastas, lisasissetulekuna 1500 skuudo suuruse Piatto Cardinalizio.

Paulus V väitis 30. augustil 1617 dominikaanide ja frantsiskaanide vahelises vaidluses Neitsi Maarja pärispatuta saamisest, et keegi ei tohi õpetada, nagu oleks Neitsi Maarja eostatud pärispatus.

1619 rajas Tšiilis Santo Tomase kloostri.

Ta toetas Iiri kolledžit Sevillas ja kohustas kohalikke kalureid püüdma kala kuuel pühapäeval aastas, kusjuures nad peavad toetama iiri tudengeid.

11. juunil 1620 sätestas ta Magister Sacri Palatii volitused.

Ta muutis Leuveni ülikooli statuudi.

Ta kohustas Antoinette de Orleans-Longueville’i rajama seminari.

[redigeeri] Suhtumine juutidesse

Paulus V avaldas 31. juulil 1610 bulla "Apostolicae servitudis", milles kohustati regulaarvaimulikke õppima heebrea keelt.

7. augustil 1610 avaldatud bullas "Exponi nobis" keelas ta juudi naistel omada kaasavara.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 4. juuli 1605 Boliivias La Pazi piiskopkond
• 5. juuli 1605 Boliivias Santa Cruz de la Sierra piiskopkond
• 9. jaanuar 1606 Indias Mylapore Sao Tome piiskopkond
• 20. juuli 1609 Peruus Ayacucho o Huamanga piiskopkond ja Boliivias La Plata o Charcase peapiiskopkond
• 12. jaanuar 1612 Mosambiigi apostellik administratsioon
• 15. juuli 1615 Brasiilias Olinda apostellik vikariaat
• 6. aprill 1620 Argentiinas Buenos Airese piiskopkond
• 28. september 1620 Mehhikos Durango piiskopkond

[redigeeri] Kanoniseerimised

Paulus V kanoniseeris kaks isikut:

1. Francesca Romana 29. mai 1608
2. Carlo Borromeo 1. oktoober 1610

Paulus V kuulutas õndsaks 14 isikut:

1. Aloysius Gonzaga 19. oktoober 1605
2. Stanislaus Kostka 19. oktoober 1605
3. Salvador de Horta 5. veebruar 1606
4. Louis Bertran 19. juuli 1608
5. Giacomo Piccolomini 21. märts 1609
6. Ignatius Loyola 27. juuli 1609
7. Margareta Castellost 19. oktoober 1609
8. Serafim Montegranarost 1610
9. Teresa Avilast 24. aprill 1614
10. Filippo Neri 11. mai 1615
11. Thomas Villanovast 7. oktoober 1618
12. Pascal Baylon 29. oktoober 1618
13. Talupoeg Isidor 2. mai 1619
14. Franciscus Xavier 25. oktoober 1619

[redigeeri] Onupojapoliitika

Paulus V ajal sai Borghese suguvõsa Itaalia üheks mõjukaimaks suguvõsaks.

Paulus V õde Ortensia abiellus Marcantonio Caffarelliga. Nende poeg Scipione Caffarelli Borghese sai kardinaliks ja 1610 Bologna peapiiskopiks.

Paulus V vend Giovanni Battista Borghese sai Borgo ja Sant’ Angelo kindluse kuberneriks. 1609 sai temast Vivaro vürst. Tema poeg oli Marcantonio I Borghese.

Paulus V vend Francesco Borghese oli kindral ja Rignano hertsog.

Tema kaugem sugulane Camillo Borghese sai Siena peapiiskopiks.

[redigeeri] Paulus V kultuuriloos

Paulus V ajal täiustati Püha Peetruse basiilika löövi ja fassaadi. Tema ajal valmis Vatikani palee epitaafiga palkon, kust paavstid teevad avalikke pöördumisi ja valitud paavst ilmub rahvale. Tema ajal taastati Traianuse akvedukt, mis nimetati tema auks ümber Aqua Paolaks. Roomas ehitati Villa Borghese.

Paulus V oli Guido Reni ja Cavaliere Giovanni Baglioni patroon.

1611–1613 ehitati Vatikani arhiivi hooned. Paulus V asus koguma ladinakeelseid papüüruseid.

Ta resideerus 14. jaanuarist 1614 kuni surmani Palazzo del Quirinales. 7. juulil 1608 avas ta Bibliotheca Ambrosiana.

Justus Lipsius pühendas talle oma 1605 avaldatud Seneca ja Martin Becan oma Controversia.

Paulus V pihiisa oli Mario di Calasio.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Paulus V pühitses oma ametiajal 60 kardinali 10 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 hispaanlast, 5 prantslast, 2 sakslast ja 1 ungarlane. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Gregorius XV ja Urbanus VIII. Paulus V rajas 17. oktoobril 1616 San Carlo ai Catinari titulaarkiriku San Biagio dell’Anello titulaarkiriku asemel.

[redigeeri] Surm

Paulus V suri 28. jaanuaril 1621 Roomas südamerabandusse.

[redigeeri] Välislink

Bulla Sacrosantae romanae ecclesiae Prantsusmaa oratooriumi tunnustamiseks 10. mail 1613

Eelnev: Leo XI

Rooma paavst 1605-1621

Järgnev: Gregorius XV