Lev Landau
Lev Davidovitš Landau (Лев Давидович Ландау) (22. jaanuar 1908 Bakuu – 1. aprill 1968 Moskva) oli juudi päritoluga nõukogude füüsik, NSVL Teaduste Akadeemia akadeemik (1946).
Landau oli imelaps, kes astus 14-aastasena Bakuu ülikooli ning õppis korraga füüsika-matemaatika ja keemiateaduskonnas. 16-aastaselt läks ta üle Leningradi ülikooli füüsikateaduskonda, kus kaitses füüsikadoktori kraadi 19-aastaselt. Ta tegi olulisi täiendusi kvantmehaanika, tuumafüüsika, teist liiki faasisiirde, ülivoolavuse ja ülijuhtivuse teoorias.
1927 komandeeriti ta välismaale. Ta õppis Taanis Niels Bohri juures, samuti Inglismaal ja Šveitsis. 1932–1937 juhatas ta Ukraina füüsika-tehnikainstituudi teooriaosakonda Harkovis.
1937–1962 juhatas ta NSVL TA Füüsikaprobleemide Instituudi teooriaosakonda, mida on nimetatud ka Landau kooliks. Kõik sinna soovijad pidid läbima Landau koostatud testi, mida ta nimetas teoreetiliseks miinimumiks. See kattis kõik teoreetilise füüsika alad ja tema ajal suutis ainult 43 inimest selle läbida.
1962. aastal sai ta Nobeli füüsikaauhinna ülivoolavuse, eriti vedela heeliumi teooria väljatöötamise eest. Ta on saanud Lenini preemia ja 3 Stalini preemiat, Ta on sotsialistliku töö kangelane, Taani, Hollandi ja USA Teaduste Akadeemia, Prantsuse ja Londoni füüsikaühingu ning Londoni Kuningliku Ühingu liige.
1962 elas ta läbi autoõnnetuse, millest ta kunagi täielikult ei paranenud.
Lev Landau on maetud Moskvasse, Novodevitši kalmistule.
| Nobeli füüsikaauhinna laureaat |
|---|
