Leo XII

Leo XII

Ilmiklik nimi Annibale Francesco Clemente Melchiore Girolamo Nicola Sermattei della Genga Valitsemisaja algus 28. september 1823 Valitsemisaja lõpp 10. veebruar 1829 Eelkäija Pius VII Järeltulija Pius VIII Sünnikuupäev 22. august 1760 Sünnikoht Genga Surmakuupäev 10. veebruar 1829 Surmakoht Rooma

Leo XII (Annibale Francesco Clemente Melchiore Girolamo Nicola Sermattei della Genga; 22. august 1760 – 10. veebruar 1829) oli paavst 1823–1829. Ta oli 252. paavst.

Annibale della Genga sündis Spoleto lähedal Genga lossis krahvi Flavio della Genga ja Maria Luisa Periberti di Fabriano 10-lapselises peres 6. lapsena. Ta asus 13-aastaselt õppima Osimos Campana kolleegiumis ja õppis seejärel 1773–1778 Roomas Piceno kolleegiumis. 1783 lõpetas ta Roomas Accademia dei Nobili Ecclesiastici, kus ta tegutses hiljem külalisprofessorina. 1782 pühitseti Genga alamdiakoniks ja 1783 diakoniks. Pärast ordineerimist 4. juunil (või 14. juunil) 1783 asus ta paavst Pius VI teenistusse, kes oli eelnevalt külastanud akadeemiat ja kellele avaldas Genga talent muljet. 1790 pidas Genga keiser Joseph II surma puhul Sixtuse kabelis jutluse. 1806 sai ta ülesandeks pidada läbirääkimisi konkordaatide sõlmimiseks Baieri, Badeni ja Württembergiga. 1808-1814 tõmbus ta Napoleon I poliitika tõttu Monticelli kloostrisse. 1814 saadeti Genga Prantsusmaale, kus ta pidi taotlema paavstile kuulunud alade tagastamist, kuid ta ei saavutanud edu. Selle ülesande läbikukkumisega kaasnes riigisekretär Ercole Consalvi kriitika, mistõttu Genga lahkus mõneks ajaks diplomaatilisest teenistusest ja viibis taas Monticelli kloostris, kus ta pühendus kogudusetööle ja õpetas talupoegade koorile oreli saatel laulmist.

Leo XII pidas kassi Micettot ja koera, kelle leedi Shrewsbury võttis pärast paavsti surma oma hoole alla.

Sisukord 1 Ametid 2 1823.aasta konklaav 3 Välispoliitilised suhted 3.1 Suhted Prantsusmaaga 3.2 Suhted Hispaaniaga 3.3 Suhted Saksamaaga 3.4 Suhted Savoiaga 3.5 Suhted Napoliga 3.6 Suhted Suurbritanniaga 3.7 Suhted Hannoveriga 3.8 Suhted Hollandiga 3.9 Suhted Šveitsiga 3.10 Suhted Türgiga 3.11 Suhted Venemaaga 4 Reformid Kirikuriigis 5 Suhted kiriku institutsioonidega 5.1 Kuuria 5.2 Benediktiinid 5.3 Bona mors vennaskond 5.4 Frantsiskaanid 5.5 Jeesuse Pühima Südame Selts 5.6 Jesuiidid 5.7 Kristliku doktriini kongregatsioon 5.8 Laatsaristid 5.9 Leopoldiini Selts 5.10 Montforti kongregatsioon 5.11 Oblatistid 5.12 Püha Vaimu kongregatsioon 5.13 Picpuse kongregatsioon 5.14 Xavieriaani vennad 6 Liturgilised otsused 7 Teoloogilised vaidlused 8 Entsüklikad 9 Uued piiskopkonnad 10 Beatifikatsioonid 11 Suhtumine juutidesse 12 Leo XII kultuuriloos 13 Kardinalide pühitsemised 14 Surm

[redigeeri] Ametid

• Pius VI erakantsler
• 1783 – 1784 Pius VI erasekretär
• 1784 suursaadik Luzernis
• Vatikani seminari prefekt
• 1792 Vatikani basiilika kanoonik
• Monticelli kloostri abt commendario
• 21. veebruar 1794 – 8. märts 1816 Tyrose titulaarpeapiiskop (pühitseti piiskopiks 24. veebruaril 1794)
• 14. märts 1794 – 1800 nuntsius Kölnis ja Baieris
• 23. september 1805 erakorraline saadik Regensburgi riigipäeval
• 1808 saadik Pariisis
• 22. juuli 1814 erakorraline saadik Pariisis
• 8. märts 1816 – 28. september 1823 kardinalpreester
• 8. märts 1816 – 18. september 1816 Senigallia piiskop
• 29. aprill 1816 – 28. september 1823 Santa Maria in Trastevere kardinalpreester
• 9. mai 1820 – 28. september 1823 Kirikliku Immuniteedi kongregatsiooni prefekt
• 12. mai1820 – 28. september 1823 Rooma kardinalvikaar

[redigeeri] 1823.aasta konklaav

Leo XII valiti paavstiks 28. septembri hommikul 1823 ja krooniti 5. oktoobril. Ta võttis nime Leo XI järgi, kes andis tema suguvõsale aadlitiili.

2. - 28. septembrini 1823 toimunud konklaavil osalesid 49 kardinali. Sellel konklaavil olid suurimateks soosikuteks Zelanti esindaja kardinal Antonio Gabriele Severoli ja mõõdukam kardinal Francesco Saverio Castiglioni. Kardinal Giuseppe Albani esitas Severoli vastu 21. septembril Austria keiser Franz I nimel veto. Leo XII valiti paavstiks Zelanti rühmituse toetusel 34 häälega, kuid ta ei tunnustanud esialgu kardinalide otsust.

[redigeeri] Välispoliitilised suhted

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

4. juunil 1824 mainis Leo XII Prantsusmaa kuningale Louis XVIII saadetud kirjas 1817 konkordaadi läbikukkumist ja tegi talle etteheiteid mitmete revolutsiooni ajal kehtestatud seaduste jõussejätmise pärast.

[redigeeri] Suhted Hispaaniaga

Leo XII teatas 21. mail 1827, et seoses riikide iseseisvumisega Ladina-Ameerikas hakkab ta nüüdsest ise määrama Hispaania kuninga asemel sealseid piiskoppe. Selle otsusega pälvis paavst Hispaania kuninga hukkamõistu.

[redigeeri] Suhted Saksamaaga

Leo XII sõlmis 1827 konkordaadi Ülem-Reini aladega. Ta saavutas 11. aprillil 1827 kokkuleppe Freiburgi peapiiskopi ja kapiitliga seoses Ignaz Heinrich von Wessenbergi ametissemääramise pärast puhkenud tüliga.

[redigeeri] Suhted Savoiaga

Leo XII saatis 1825 Savoia kuningannale kuldroosi.

[redigeeri] Suhted Napoliga

Leo XII kohustas Napolit taastama vasallivande andmist paavstile, kuid sellel otsusel oli ainult sümboolne tähendus.

[redigeeri] Suhted Suurbritanniaga

Leo XII soovis saavutada katoliiklastele suuremaid õigusi ja vabadusi Suurbritannias.

[redigeeri] Suhted Hannoveriga

Leo XII sõlmis 26. augustil 1824 Hannoveriga konkordaadi.

[redigeeri] Suhted Hollandiga

Leo XII sõlmis 1827 Hollandiga konkordaadi.

[redigeeri] Suhted Šveitsiga

7. mail 1828 avaldatud bullas 'Inter praecipua' reguleeris Leo XII Baseli piiskopkonna piire ja 13. juulil 1828 andis ta Solothurni kirikule katedraali õigused.

[redigeeri] Suhted Türgiga

Leo XII otsustas 1824 taastada katoliku patriarhaadi Aleksandrias.

[redigeeri] Suhted Venemaaga

Minister Andrei Italinski külastas Roomat ja kohtus paavstiga.

[redigeeri] Reformid Kirikuriigis

Leo XII oli esimene paavst uusajal, kes elas pidevalt Vatikanis. Ta määras Ravenna legaadiks kardinal Agostino Rivarola, kes kasutas olukorra kontrolli alla hoidmiseks politsei jõudu ja spioonide abi. Leo XII asus tegutsema teeröövlite tegevuse vastu. Tema teostatud rahareformiga võeti Kirikuriigis rahaühikuna käibele leonina. Leo XII taastas Forlimpopoli linnale linnaõigused. Reguleerimaks roomlaste seas levivat purjutamist käskis ta kõrtside ette ehitada sissepääsu raskendamiseks vastavad takistused.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Giulio Maria della Somaglia, Lodovico Micara, Vincenzo Macchi Riigisekretär Giulio Maria della Somaglia, Tommaso Bernetti Camerlengo Bartolomeo Pacca, Pietro Francesco Galeffi Rooma kardinalvikaar Giacinto Placido Zurla

[redigeeri] Kuuria

Valitsemisaja alguses kõrvaldas Leo XII endise riigisekretäri Consalvi kuuria ametist, kuid paavst määras ta mõne aja pärast usupropaganda kongregatsiooni prefektiks. Leo XII edutas kuuria ametikohtadele pigem vanade aadlisuguvõsade liikmeid, kui lihtrahva seast pärit vaimulikke. Ta reorganiseeris Rooma inkvisitsiooni ja rajas 1824 kongregatsiooni, mille ülesandeks oli kontrollida Kirikuriigis antava kooliõpetuse vastavust seadusandlusega.

[redigeeri] Benediktiinid

Leo XII tunnustas 1827 avaldatud dekreediga 'Inter gravissimas' benediktiini kongregatsiooni rajamist Brasiilias.

[redigeeri] Bona mors vennaskond

Leo XII andis 1827 Vincenzo Caraffa rajatud Bona Mors vennaskonna ülemusele loa rajada kongregatsioone jesuiitidele kuuluvates kirikutes.

[redigeeri] Frantsiskaanid

Leo XII andis 1826 Rooma lähedal asuva San Vincenzo e Anastasio kloostri tsistertslaste alluvusest frantsiskaani observantide alluvusse.

[redigeeri] Jeesuse Pühima Südame Selts

Leo XII tunnustas 1826 Madeleine-Sophie Barat rajatud Jeesuse Pühima Südame Seltsi (Religieuses du Sacré Cœur de Jésus or Religiosa Sanctissimi Cordis Jesu, R.S.C.J.).

[redigeeri] Jesuiidid

Leo XII soosis jesuiitide tegevust ja volitas neid ellu viima katoliiklikku hariduspoliitikat, andes enamike katoliiklike kõrgkoolide juhtimise üle jesuiitidele. Leo XII kohustas 1826 avaldatud apostellikus konstititsioonis 'Plura ultra' jesuiite mitte tegelema bigaamilises suhtes olevate isikutega. Paavst reguleeris 1. jaanuaril 1829 jesuiitide volitused tegutsemiseks Inglismaal.

[redigeeri] Kristliku doktriini kongregatsioon

Leo XII tunnustas 17. septembril 1824 Ippolito Galantini rajatud Kristliku doktriini kongregatsiooni.

[redigeeri] Laatsaristid

Leo XII taastas Vincent de Pauli rajatud laatsaristide kongregatsiooni (C.M.) tegevuse.

[redigeeri] Leopoldiini Selts

Leo XII tunnustas 30. jaanuaril 1829 avaldatud bullas 'Quamquam plura' Johann Friedrich Reze rajatud Leopoldiini Seltsi.

[redigeeri] Montforti kongregatsioon

Leo XII tunnustas 1825 Louis-Marie Grignion de Montforti rajatud kongregatsiooni (Les Filles de la Sagesse).

[redigeeri] Oblatistid

Leo XII tunnustas 21. märtsil 1826 Charles de Mazenod rajatud Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise oblatiste (Congregatio Missionariorum Oblatorum B.M.V. Immaculatae, O.M.I.).

[redigeeri] Püha Vaimu kongregatsioon

Leo XII tunnustas 7. veebruaril 1824 Püha Vaimu kongregatsiooni (Congregatio Sancti Spiritus sub tutela Immaculati Cordis Beatissimae Virginis Mariae, C.S.Sp).

[redigeeri] Picpuse kongregatsioon

Leo XII tunnustas 1825 Pierre Coudrini rajatud Picpuse kongregatsiooni (S.S.C.C.) ja saatis selle kongregatsiooni misjonärid Havaile.

[redigeeri] Xavieriaani vennad

Xaveriaani vendade kongregatsiooni (X.B.S.S.) rajaja Theodore James Ryken oli 1826 Roomas palverännakul ja kohtus paavstiga, kes andis talle selle kohtumise mälestuseks medali.

[redigeeri] Liturgilised otsused

Leo XII rõhutas apostellike väärtuste järgimist kloostrites, vaimulike haridustaseme suurendamist ning sügavama religioossuse äratamist kristlastes.

1825 aastat tähistati juubeliaastana.

Leo XII kuulutas 27. septembril 1828 Petrus Damianuse Kiriku doktoriks.

[redigeeri] Teoloogilised vaidlused

Leo XII oli mõjutatud Félicité Robert de Lamennais ja Gioacchino Ventura di Raulica teoloogiast.

Ta tunnustas usupropaganda kongregatsiooni otsust, mille järgi peab Kaldeas olema vaid üks patriarh, mitte rohkem, nagu neid seni oli olnud.

Ta mõistis 18. märtsil 1825 hukka vabamüürluse ja salaühingud.

Ta taunis 5. mail 1824 avaldatud entsüklikas 'Ubi primum' protestantlike piibliseltse. 18. detsembril 1825 andis ta eraaudientsi Kaspar Benedict Hagleitneri rajatud Manharteri liikumise esindajatele, kes hiljem teatasid, et Leo XII pole õiguspärane paavst.

[redigeeri] Entsüklikad

1. 'Charitate Christi' 25. detsember 1825 (juubeliaasta)
2. 'Quanta laetitia' 13. veebruar 1827
3. 'Quo graviora' 13. märts 1826
4. 'Quod hoc' 24. mai 1824 (juubeliaasta)
5. 'Ubi primum' 5. mai 1824 (protestantlike piibliseltside taunimine)

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 8. november 1824 Itaalias Ogliastra piiskopkond
• 5. august 1825 Prantsusmaal Tarentaise piiskopkond
• 7. august 1825 Prantsusmaal Saint-Jean-de-Maurinne piiskopkond
• 29. august 1825 Alabama apostellik vikariaat
• 20. detsember 1825 Itaalias Civitaveccia piiskopkond
• 1826 Argentiinas San Juan de Guyo apostellik vikariaat
• 27. jaanuar 1826 Kanadas Kingstoni piiskopkond
• 15. juuli 1826 Brasiilias Cuyaba ja Goiase piiskopkonnad
• 18. juuli 1826 USAs St.Louisi ja New Orleansi piiskopkonnad ning Mississippi apostellik vikariaat.
• 13. veebruaril 1827 Šotimaal Lääne-piirkonna apostellik vikariaat

[redigeeri] Beatifikatsioonid

Leo XII tunnustas 27. septembril 1828 Petrus Damianuse austamist pühakuna. Ta kuulutas Margareta Maria Alacoque austusväärseks (venerabilis).

Leo XII kuulutas õndsaks 20 isikut.

1. Alfonso Rodrigues 5. juuni 1825
2. Angelina Marscianost 8. märts 1825
3. Angelo Acrist 18. detsember 1825
4. Angelo de Valido 8. märts 1825
5. Bernardino Fossast 26. märts 1828
6. Bernardo Scammacca 8. märts 1825
7. Elena Duglioli 26. märts 1828
8. Giovanna Soderini 1. oktoober 1828
9. Giovanni Sordi 30. märts 1824
10. Imelda Lambertini 20. detsember 1826
11. Ippolito Galantini 19. juuni 1825
12. Jakob Griesinger 8. märts 1825
13. Jolanda Galiitsiast 26. september 1827
14. Jordanus Saksimaalt 10. mai 1826
15. Juana Azast 1. oktoober 1828
16. Julian Martinet 23. mai 1825
17. Magdalena Panatieri 25. august 1828
18. Maria Vittoria Fornari Strata 21. september 1828
19. Niccolo Paglia 26. märts 1828
20. Villana de’ Botti 27. märts 1824

[redigeeri] Suhtumine juutidesse

Leo XII kohustas 1825 Kirikuriigis elavaid juute asuma getodesse ja laiendas Rooma geto territooriumi.

[redigeeri] Leo XII kultuuriloos

Leo XII jätkas Prantsusmaa okupatsiooni tagajärel katkenud kõrgkoolide tegevuse taastamist Kirikuriigis, sealhulgas taasavati 18. veebruaril 1826 Iiri kolleegium. Ta rajas ülikoolide juurde uusi õppetoole, kuid seadis 28. augustil 1824 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Quod divina' õppetöö range järelevalve alla ja sätestas 1825, et kõik teaduslikud ühendused Roomas peavad olema tunnustatud vastava kongregatsiooni poolt.

Leo XII muutis 27. augustil 1824 Perugia kolleegiumi ülikooliks.

Ta taunis teatrites etendavate näidendite kasutatamist poliitiliseks agitatsiooniks.

Ta alustas tulekahjus kannatada saanud San Paolo fuori le Mura basiilika rekonstrueerimist.

Ta käskis keelatud raamatute indeksist eemaldada Galileo Galilei tööd.

Leo XII oli teoloogi Giacinto Placido Zurla ja Jean-François Champollioni patroon.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Leo XII pühitses 25 kardinali 8 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Gregorius XVI. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 hispaanlast, 3 prantslast, 1 austerlane, 1 portugallane ja 1 ungarlane. Catholic Encyclopedia andmetel soovis Leo XII 1824 pühitseda kardinaliks ka teoloog Lamennais.

1. konsistoorium 3. mai 1824
   1. Giovanni Battista Bussi
   2. Bonaventura Gazzola
2. konsistoorium 27. september 1824
   1. Teresio Maria Carlo Vittorio Ferrero della Marmora
   2. Karl Kajetan Gaisruck
   3. Patrício da Silva
3. konsistoorium 20. detsember 1824
   1. Ludovico Micara in pectore
   2. Pedro Inguanzo y Rivero
4. konsistoorium 21. märts 1825
   1. Alberto Cappellari in pectore (Gregorius XVI)
   2. Gustave-Maximilian-Just de Croy
5. konsistoorium 13. märts 1826
   1. Francisco Javier de Cienfuegos y Jovellanos
   2. Jean-Baptist-Marie-Anne-Antoine de Latil
6. konsistoorium 2. oktoober 1826
   1. Benedetto Barberini in pectore
   2. Giovanni Antonio Benvenuti in pectore
   3. Tommaso Bernetti
   4. Pietro Caprano in pectore
   5. Belisario Cristaldi in pectore
   6. Alexander Rudnay Divékújfalusi in pectore
   7. Giacomo Filippo Fransoni
   8. Giacomo Giustiniani
   9. Vincenzo Macchi
   10. Giovanni Francesco Marazzani Visconti in pectore
7. konsistoorium 25. juuni 1827
   1. Joachim-Jean-Xavier d'Isoard
   2. Ignazio Nasalli
8. konsistoorium 15. detsember 1828
   1. Antonio Domenico Gamberini
   2. Juan Francisco Marco y Catalán

[redigeeri] Surm

Leo XII oli aastaid viletsa tervisega ja detsembris 1823 oleks ta peaaegu surnud, kuid oli piiskop Vincenzo Strambi palvetamise mõjul jäänud ellu. Leo XII haigestus 5. veebruaril 1829 pärast kardinal Tommaso Bernettile antud eraaudientsi, suri 10. veebruari hommikul ja maeti 15. veebruaril Vatikani. 5. detsembril 1830 maeti tema säilmed ümber.

Eelnev: Pius VII

Rooma paavst 1823-1829

Järgnev: Pius VIII