Kyūdō

Vajab toimetamist

Kyūdō (弓道), otsetõlkes "vibu tee", on internatsionaalselt tuntud jaapani võitluskunst kus kasutatakse traditsioonilist ca 2 meetri pikkust Jaapani vibu.

Läbi Jaapani ajaloo on peamiselt kasutatud vibu kolme moodi: jahipidamiseks, võitluseks ja religiooses kontekstis.

Tänapäeval loomulikult vibuga jahipidamine ja võitlemine ei ole enam aktuaalne, kuid tseremoniaalselt kasutatkse seda ka tänapäeval. Lisaks on välja kujunenud uus kasutusviis vanast: võitluskunst või sport (oleneb kellelt küsida)

Kyudot kutsutakse mõnikord ka liikuvaks meditatsiooniks, kuna liigutused peavad olema sujuvad ja tekitavad edasijõudnute juures harmooniat.

Kyudot on võimalik jaotada mitmesse kategooriasse ja "koolidesse" (stiilidesse). Ühed tuntumatest koolidest on näiteks Heki ryu(kool) ja Ogasawara ryu, kus Heki ryu on "võitluse" jaoks treenimiseks, ja Ogasawara ryu on tseremoniaalne treening templis kasutamiseks. Ogasawara ryu alla kuulub ka hobuseseljast laskmine, peale tavalise seisva või istuva laskmise.

Nagu kõikides traditsionaalsetes budo-, või Jaapani sõjakunsti-, liikides siis jagatakse ka Kyudo kahte lahtrisse: tehnika ja filosoofia.

Tehniline osa (hassetsu) kujutab endast kaheksat positsiooni, mis koos kujutab endast ühe noole laskmist.

Ühe noole lendu laskmine algab jalgade täpse paika seadmisega ja see samm koos ülejäänud seitsmega mõjutab lasu kvaliteeti, st kuidas nool märklauda tabab. Seetõttu on muuhulgas korrektsus kui ka harmoonia essentsiaalsed kyudo harjutamises.

Filosoofiline osa on midagi mis kujuneb kyudo harjutaja juures treenimise läbi. See tähendab, vibu tee läbi õpib harjutaja kõrvutama liigutusi, märgitabamist jms teiste situatsioonidega elus, mis juhib harjutaja teatud arusaamadeni elu kohta.

[redigeeri] Dojo ja reeglid

Dojo, ehk treeningusaal/maja, on koht kus kehtivad teatud käitumisreeglid. Enne sisenemist (vahel ka enne matile astumist) võetakse jalanõud jalast. Sisenedes kummardatakse kami (püha seina) poole. Reeglid on erinevad, kuigi tihti sarnased ja loogilised. Algajad teevad targasti et reegleid juba esimesel korral küsida kuna distsipliin on dojos/treeningul tähtis.

Reeglid ja organiseeritud liikumine dojos on eriti tähtsad et vältida õnnetusi, eriti treeningu ajal. Näiteks peab alati ootama kui kõik on lasknud oma kaks noolt (loe allpool) ja siis märku andma, et kellegil on plaan nooli ära tooma minna.

Tavaliselt toob üks treeningukaaslane ära kõikide laskjate nooled. Kui laskmine toimub makiwara peal (loe allpool) siis võivad reeglid väheke teised olla. Oleneb muidugi vahemaast.

[redigeeri] Riietus

Kyudos kasutatakse spetsiaalse õmblusega valget lühikeste käistega gi-pluusi ja tavaliselt musti (laiu) hakama-pükse. Jalas on valged tabi-sokid.

Vibu (Yumi, 弓) Kõige traditsionaalsemad vibud toodetakse tavaliselt bambusest professionaalsete vibutegijate poolt - kunst mis on tihti päritud vanematelt, generatsioonist järgmisse. Nii vibu kui noolte pikkus oleneb kasutaja mõõtmetest, kuid tavaline mõõt on umbes 210 cm enne pingule tõmbamist.

Nool (Ya, 矢) Tavaliselt kasutatakse kaks noolt üksteise järgi, see tähendab igal edasijõudnud kyudoharjutajal on kaks noolt kaasas ühe sessiooni jaoks. Need kaks noolt on erinevad ja tuleb lasta teatud järjekorras. Erivus on näha sulgede liimingu kohas kus sulesüdamiku osa on kas vasakul või paremal pool. Nooli kutsutakse haya (甲矢) ja otoya (乙矢).

Makiwara (巻藁) Makiwara ehk õlerull on märklaud mida kasutatakse eriti algajate poolt. Laskmiskaugus on tavaliselt ca 2 meetrit - sama kaugel kui su vibu on pikk.

Mato (的) Mato on edasijõudnute märklaud ja kõige lähem kaugus on ca 26 meetrit ja on paremal juhul surutud liivahunniku küljesse, kui võimalus on vabas õhus treenida.