Karen Blixen
| See artikkel vajab toimetamist |
Karen Blixen-Finecke (17. aprill 1885 – 7. september 1962) oli taani kirjanik. Tuntud ka pseudonüümide all Isak Dinesen, Pierre Andrezèl jt. Tema nimekamad teosed on "Aafrika äärel" ja "Varjud rohul" – teosed, mis lõid eurooplastele realistliku pildi Aafrika olustikust ja kultuurist.
Sisukord |
[redigeeri] Biograafia
Karen Dinesen sündis pere mõisas Rungstedlunis, 30 km kaugusel Kopenhaagenist. Tema isa William Dienesen oli sõjaväelane, maaomanik, sportlane, Taani parlamendi liige ja kirjanik ("Letters from the Hunt"). Tema ema Ingeborg Westenholz Dinesen oli rikka laevaomaniku tütar, esimene naine, kes valiti Rungstedi vallavolikokku.
Tema isa sooritas enesetapu siis, kui Karen oli 10-aastane, põhjuseks oli poliitiline ebaedu, depressioon jaoletatavalt ka süüfilise diagnoos. Ema jäi koos tädi ja vanaemaga kasvatama nelja last – kolme tütart ja ühte poega. Tütreid õpetas koduõpetaja, kes koos naissugulastega andis neile ebasüstemaatilise kuid väga hekultuurilise ja keelelise hariduse.
Karen, vanuselt teine laps, oli olnud isa lemmik. Kuigi Karen vaevu tundis oma isa, samastas ta end pigem tema kui oma naissugulastega. Kodus valitsev viktriaanlik õhkkond, mis soosis kokuhoidlikkust, tagasihoidlikkust ja moraalselt laitmatut käitumist, ei sobinud Kareni meelelaadiga. Hiljem on ta ise väitnud, et üheks Aafrikasse minemise põhjuseks olid erimeelsused oma tädiga.
Kõik kolm tütart olid varajasest noorusest peale andekad. Õed Ea ja Elle muusika vallas, Karen kunstis ja kirjanduses. Kirjutamisega alustas ta kaheksa-aastaselt. Nooruses käis Karen Kopenhaagenis preili Sode kunstikoolis ja hiljem ka Taani kunstiakadeemias. Ta oli kunstist väga huvitatud ja pidas kunstiharidust oma kirjatöödes suureks mõjutajaks. Rikkalik kirjeldus on tema loomingule tunnuslik.
Kirjandusliku debüüdi tegi Blixen 1907. aastal Taani kirjandusajakirjas Tilskueren, kirjutisega "Erakud" ja ajakirjas Gads danske magasin "Künnimees". Aastal 1909 ilmub Tilskuerenis veel "De Catsi perekond". Kõik kolm juttu avaldati pesudonüümi Osceola all. Kõik need on kummituslood, kus peategelasteks on naised. Kuna avaldatud tööd ei äratanud erilist tähelepanu, kaotas Blixen huvi kirjutamise vastu.
[redigeeri] Aafrikas
24-aastaselt armus Karen parun Hans von Blixen-Fineckesse, kes oli tema isa rootlasest nõbu poeg. Karen kihlus aga hoopis tema kaksikvenna Broriga (1886-1946), kellega nad 1914. aastal Keeniasse kolisid ja abiellusid. Seal hakkasid nad Ngongi mägede jalamil kohvifarmi pidama. Kuigi Bror ei teadnud midagi põllumajandusest või raamatupidamisest, hakkas ta farmi juhtima.
Aasta peale abiellumist sai Karen teada, et ta on nakatunud süüfilisesse. Elavhõbedatabletid, mida ravimiseks ----kasutati, ei mõjunud ning ta pidi ette võtma raske teekonna läbi sõjas purustatud Euroopa, et minna end Taani ravima. Taanis oleku ajal kirjutas ta luuletuse "Ex-Africa", mis iseloomustas maad, kust ta nii järsku lahkuma pidi.
1916. aastal osteti suurem farm Nairobi lähedale. Bror võtab juhtimise enda peale, kuid varsti selgub, et ta on selle ameti jaoks liialt ebausaldusväärne. Õige varsti palub Bror Karenilt lauhutust, kuid see toimub vastu Kareni tahtmist alles 1925. aastal. Bror tagandatakse endiselt ametikohalt ja farmi juhtimise võtab üle Karen.
1918. aastal tutvus Karen inglasest jahimehe Denys Finch-Hattoniga. Alates 1925. aastast hakkas Finch-Hatton Nairobis viibimise ajal peatuma Kareni juures. Oletatakse, et nad olid armastajad, kuid selle kohta puuduvad otsesed tõendid.
1925. aastal Taanis viibides üritas ta luua kirjanuduslikke kontakte kuid tulutult. Siiski avaldati Tilskuerenis luuletus "Ex Africa" ja marionettnäidend "Tõe Kättemaks".
1930. aastal läks kohvifarm majandusdepressiooni mõjul pankrotti. 1931. aastal hukkus Denys Finch-Hatton lennuõnnetuses ning Karen naasis Aafrikast kodumaale.
[redigeeri] Kirjanikukarjäär kodumaal
46-aastaselt, peale 17-aastast eemalviibimist, kolis Blixen tagasi koju Rungstedlundi. Oma ema Ingebrog Dineseni toetusel üritas ta alustada täiesti uut elu – teha kirjanikukarjääri. Suure tahtejõu tulemusena õnnestus tal lõpetada oma juttudekogumik "Seitse fantastilist juttu", mis avaldati Isak Dineseni nime all 1934. aastal USAs. Seejärel avaldati need ka Inglismaal ning aasta hiljem Blixeni enda tõlkes ka Taanis.
Blixen oli aristokraatliku eluvaatega kirjanik, kes kasutas oma loomingus üleloomulikke elemente, esteetikat, õrna erootlist alatooni. Inspiratsiooni ammutas ta Piiblist, Homerose eepostest, Islandi saagadest ja Hans Christian Anderseni muinasjuttudest.
Blixen rõhutas alati, et ta on jutuvestja selle sõna traditsioonilises tähenduses. Ta nägi end kui meisterlikku jutustajat, kes suudab panna lugeja oma fantaasiamaailma sisse elama. Jutuvestmine ise on tema loomingus sageli oluline. Mitmetes juttudes hakkab üks tegelane teisele midagi jutustama.
Blixeni jutub kalduvad üldiselt müütiliste teemade suunas. Sündmustik leiab aset "eksootilises minevikus" – tavaliselt 18. sajandi Lääne-Indias, Pärsias, Aasias. Sarnaselt müütidele on tegelased Blixeni lugudes pigem stiliseeritud tüübid kui realistlikud inimesed. Blixeni loomingule on antud mitmesuguseid hinnaguid. Mõnede jaoks on ta valge rassist, teiste jaoks suurepärane jutuvestja. Blixenit on iseloomustatud ka kui "naiselikkust jumaldavat feministi", sest ta rõhutab kahe soo erinevust ja naiselikkuse erilist jõudu.
Blixeni kaasaegsed kirjanikud, nende seas Truman Capote ja Ernest Hemingway austasid tema loomingut väga. Karen Blixen kandideeris kaks korda Nobeli preemiale kuid 1954. aastal anti see E. Hemingwayle ja 1957. aastal Albert Camus’le.
Blixen on taani kirjanduses üks kuulsamaid nimesid, ometi leiavad mõned taani kirjandusteadlased, vahel veel nüüdki, et ta on taani kirjanduse jaoks liiga suur ja liiga veider.
Blixeni elust ja loomingust on valminud mitu filmi: Orson Wellesi "Surematu lugu" (1968), Sidney Pollaci "Minu Aafrika" ("Out of Africa") (1985), Gabriel Axeli "Babette'i pidusöök" ("Babettes gæstebud") (1987) jt.
Eesti keeles on Blixenilt võimalik lugeda teoseid "Aafrika äärel", "Varjud rohul", "Taani novelli" sarjas ilmunud "Heloise'i" ja "Babette'i pidusööki", mis sisaldab kahte lugu kogumikust "Saatuse anekdoodid".
1946. aastal tehti Blixenile selgroo-operatsioon ja 1955. aastal maohaavandite operatsioon – eemaldati kolmandik tema maost. Selle tagajärel oli ta võimetu kirjutama, kuid esines raadios. Aastal 1959 võttis Blixen ette reisi USA-sse, kus ta kohtus Marilyn Monroe, Arthur Miller, Carson McCullers jt. Ta oli Riikliku Kunstide Instituudi aukülaline, kus ta kõneles teemal "Minu elu motod" (e. k. LR 1993 37/39).
Blixen suri 7.septembril 1962. aastal 77-aastasena Rungstedlundis. Ta on maetud Rungstedlundi Ewaldi mäe tippu.
Nairobi linnaosa, kus Blixen elas ja farmi pidas, on nimetatud tema auks Kareniks. Maja, kus ta elas, on muudetud majamuuseumiks. Samuti on Blixeni majamuuseum ka Rungstedlundis.
[redigeeri] Looming
Tema teosed "Seitse fantastilist juttu" ja "Aafrika äärel" lõid läbi eeskätt Ameerikas. Kodumaal saavutas ta populaarsuse veidi hiljem.
Kogumikus avaldatud lood sisaldavad maagilisi ja üleloomulikke elemente. Blixen oli vaimustatud Mary Shelley "Frankensteinist", aga oma lugudes ei tahtud ta luua mitte hirmutunnet vaid tugevat muljet. Asetades lugude tegevustiku sada aastat minevikku, lootis ta, et realismi vältimine muudab jutud müütilisteks. Lood on omavahel peenelt ühendatud, meenutades struktuuri poolest veidi "Tuhandet ja ühte ööd". Kogumiku parimaks looks peetakse "Üleujutust Norderneys". Loo tegelased on surmale määratud, kuid nad ei kaota oma huumorimeelt. Selle kogumikuga sai tema kirjanikukarjäär hoo sisse. Järgnevalt avaldatakse "Aafrika äärel" (1937) ja "Talvejutud"(1942)
"Aafrika äärel" on mälestusteraamat, milles autor kirjeldab oma elu Aafrikas. Blixen jutustab pärismaalastest, oma külalistest ja farmis asetleidnud sündmustest kuid mitte kronoloogilises järjekorras. Teos meenutab pigem omavahel seotud juttude kogu kui romaani. Raamatule on antud üsna erinevaid hinnanguid. Mõned on pidanud teda meisterlikuks jutuvestjaks, teised rassistiks, kuna ta on võrrelnud pärismaalasi loomadega. Nii arvab näiteks keenia kirjanik Ngugi wa Thiong'o. Teised kriitikud leiavad aga samades lõikudes ülla – ehk veidi konstrueeritud kirjelduse Aafrikast ja tema inimestest. Blixeni narratiiv on kunstlik, autori poolt loodud maailm, kus palju tähelepanu on pööratud küllaltki tüüpiliste tegelaskujude kirjeldamisele. "Aafrika äärel" on järjekordne ilustustega lugu, mida Blixenile meeldis jutustada. Seega tuleb meeles pidada, et ükskõik kui realistlikuna ka jutustatav ei mõju, on ikkagi tegemist autori rekonstruktsiooniga.
Blixen arvas, et Aafrika on pastoraalne maastik, kus inimesed eksisteerivad ehedamal kujul kui Euroopas. Euroopas on aset leidnud moderniseerumine, tekkinud on tööstus ja suured linnad. Seetõttu on eurooplased loodusest võõrdunud ja unustanud teatud tõed, mida aafriklased hästi mäletavad. Aafrika on Blixeni jaoks paradiis. [1] Samuti usub Blixen, et teatud inimesed on aristokraadid kuna nad on vaistlikult väärikad ja oskavad käituda üllalt. Aristokraatlikust ei omista Blixen mitte ainult eurooplastele vaid ka mitmetele aafriklastele.
1960. aastal ilmunud "Varjud rohul", on järg "Aafrika äärele". Tegevustik ja tegelased on jäänud samadeks. Erinevuseks on see, et nüüd pole Aafrikast lahkumisest möödas mitte viis vaid peaaegu kolmkümmend aastat. Blixen räägb rohkem oma teenijaskonnast ja sellest, mil viisil on ta jäänud Aafrikaga peale sealt lahkumist seotuks.
Kogumikku “Talvemuinasjutud” (1942) peetakse kõige viimistletumaks. Pealkiri on tuletatud William Shakespeare'i näidendist "Talvemuinasjutt". Samas on lugudes palju vihjeid ka muinasjuttudele, Piiblile ja kirjanduslikule traditsioonile. Estetismi ja kadunud aadli sädeleva pealispinna all lahkab Karen Blixen inimese otsustamisprotsesse. Jutustused tabavad inimest punktis, kus ta peab tegema valiku, mis määrab tema elu.
"Ingelikkud kättemaksjad" (1947), avaldatud Pierre Andrézeli nime all, on kirjutatud Teise maailmasõja ajal, mil Taani oli natside poolt okupeeritud. See on Blixeni ainuke täispikk novell. Noorte kangelannade läbielatud õudusi tõlgendatakse natsismi allegooriana.
"Saatuse anekdoodid" (1958) sisaldas viit lugu, millest kaks on ilmunud ka eesti keeles: "Babette'i pidusöök" (e.k. 1996) ja "Surematu lugu". Neist tuntum on "Babette'i pidusöök". Teose tegevus toimub Norra puritaanlikus kalurikülas, kus vanatüdrukutest õdede Martine ja Philippa juurde saabub ootamatult prantsuse naine nimega Babette, kes oli sunnitud põgenema oma kodumaalt. Babette lubas õdesid peavarju eest truult teenida ja seda ta kaksteist aastat tegigi. Kui Babette võidab loteriiga, kulutab ta võidu suurejoonelise lõunasöögi valmistamisele. Lõunalauas selgub, et Prantsusmaal oli Babette olnud suur kokk. Ta pidas end suureks kunstnikuks ja säärase vapustava lõunasöögi valmistamine oli tema jaoks oma võimete näitamine – tema õnn. Paraku oli see viimane kord, kui ta seda teha sai, sest enam ei olnud kedagi, kes tema kokakunsti oleks imetlenud. Seda lugu peetakse Blixeni vastuseks oma kriitikutele.
"Surematu lugu" räägib vanast rikkast teekaupmehest Mr. Clayst. Ühel õhtul kuuleb Mr. Clay loo madrusest, kellele üks vanahärra lubas maksta viis gini, kui too veedaks öö tema naisega. Vanahärra soovis pärijat, kuna tal endal polnud see õnnestunud. Mr. Clay noor abiline Elishama ütles, et see lugu on väljamõeldis, mida madrused ikka omavahel räägivad, kuid mida pole tegelikult kunagi juhtunud. Fakte armastavat Mr. Clayd selline avastus ärritas ning ta otsustas selle loo tegelikkuseks muuta. Selle loo tarvis leitakse nii noor naine Virgine kui ka noor madrus. Mr Clay loodab nüüd, et madrus hakkab temaga juhtunut edasi rääkima, kuid madrus ütleb hoopiski, et sellest ei räägi ta kunagi mitte kellelegi.
[redigeeri] Märkmed
- ^ Ta on ise väitnud, et Aafrikas tundis ta end vabana euroopalikest konventsioonidest. Selline mõtteviis tuleneb 19. sajandi pastoraalse koolkonna filosoofiast, mille järgi oli inimene jumalale kõige lähedamal omades tihedat sidet loodusega.
