Hannah Arendt
Hannah Arendt (14. oktoober 1906 Hannoveri lähedal – 4. detsember 1975 New York) oli juudi päritolu saksa politoloog, keda sageli nimetatakse filosoofiks, kuigi ta ise ennast selleks ei pidanud.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Hannah Arendt sündis mitteusklikest juudi vanematest ning veetis lapsepõlve alates viiendast eluaastast Königsbergis. Kui ta oli seitsmeaastane, suri tema isa pärast aastatepikkust haigust. Veidi aega enne tütarlastegümnaasiumi lõpetamist kirjutas Hannah oma esimesed luuletused.
Kui kool läbi sai, asus ta 1924. aastal Marburgis õppima filosoofiat, teoloogiat ja kreeka filoloogiat. Armastus filosoofia vastu oli tema jaoks sel ajal lahutamatult seotud tema professori Martin Heideggeri isikuga, kellega tal oli aastapikkune armusuhe.
Oma õpinguid jätkas ta hiljem Heidelbergis ja Freiburgis ning lõpetas need 1928 Karl Jaspersi juures väitekirjaga, mis käsitles armastuse mõistet Augustinusel. Heidelbergis osutus talle eriti tähtsaks kohtumine Karl Blumenfeldiga, ühe mõjukama sionistiga Saksamaal, kellest sai siitpeale tema "poliitiline mentor".
Aastal 1929 abiellus Arendt filosoof Günther Sterniga. Samal aastal tegi Hannah Arendt teadusstipendiumi toel algust Rahel Varnhageni biograafiaga, mille ta lõpetas 1938. aastal Prantsusmaal eksiilis olles. See ilmus trükis alles kakskümmend aastat hiljem esmalt ingliskeelses tõlkes.
Aastal 1933 arreteeris gestaapo Hannah Arendti; pärast vabakslaskmist põgenes ta Prantsusmaale. Kuni USA kodakondsuse saamiseni 1951. aastal oli ta kodakondsuseta isik. Pariisis töötas ta nende organisatsioonide heaks, kes aitasid juudi põgenikel Palestiinasse välja rännata. Aastal 1936 tutvus ta Heinrich Blücheriga, kellega ta neli aastat hiljem abiellus.
Mai lõpus 1940 interneeriti Hannah Arendt Gurs'i naistelaagrisse Lõuna-Prantsusmaal, kust tal õnnestus kuu aja pärast põgeneda. Aprillis 1941 emigreeris ta koos ema ja abikaasaga USA-sse ning asus elama New Yorki. Seal tegi ta järgneva kolme aasta jooksul muuhulgas kaastööd saksakeelsele ajalehele Der Aufbau. Ta oli Salman Schockeni kirjastuse pearetsensent ja juudi kultuuripärandi päästmisega tegeleva organisatsiooni direktor. Arendt asus ka uurima natsionaalsotsialismi. Tema raamat "Totalitarismi kujunemislugu" (The Origins of Totalitarism), mis ilmus 1951. aastal, tegi ta üleöö kuulsaks.
Alates 1953. aastast pidas ta loenguid, muuhulgas Princetonis, Cambridge'is, Chicagos ja Berkeley's. Ajakirja New Yorker korrespondendina võttis ta 1961/1962 osa Eichmanni protsessist ning äratas ülemaailmset tähelepanu oma raamatuga "Eichmann Jeruusalemmas: Reportaaž kurjuse banaalsusest" (Eichmann in Jerusalem: A Report On The Banality Of Evil).
Hannah Arendt sai palju autasusid, sealhulgas Hamburgi linna Lessingi auhinna.
[redigeeri] Teosed eesti keeles
- "Mis on vabadus?". Tõlkinud Ene-Reet Soovik – Akadeemia 1991 , nr. 3, lk. 475–490 ja nr. 4, lk. 699–716
- "Filosoofia ja poliitika". Tõlkinud Ene-Reet Soovik – kogumikus "Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid", EYS Veljesto, Tartu 2002, lk. 140–162
[redigeeri] Kirjandus
- Jüri Ruus, "Kas Hannah Arendt oli filosoof või poliitikateadlane?" – Akadeemia 1991, nr. 9, lk. 1826–1841
- Iivi Masso, "Võimatu revolutsioon = Impossible revolution" (Hannah Arendt ning poliitiline, sotsiaalne, feministlik ja kultuurirevolutsioon) – Kunst.ee, 2001, nr. 3, lk. 37–43
- Iivi Masso, "Hannah Arendt totalitarismi põhjustest ja olemusest" – Vikerkaar 2001, nr. 8/9, lk. 188–194
- Fanny de Sivers, "Armastus ja filosoofia ning (muuseas) supikausi-probleem: armastuse lugu" (Martin Heidegger ja Hannah Arendt) – Elukiri 2001, nr. 9, lk. 40–42
[redigeeri] Välislingid
