Friedrich August von Hayek
Friedrich August von Hayek (8. mai 1899 Viin – 23. märts 1992 Freiburg) oli Austria majandusteadlane ja poliitiline filosoof, keda tunti liberaalse demokraatia ja turumajanduse kaitsjana sotsialistliku ja kollektivistliku mõtlemise ees 20. sajandi keskpaigas. Laialdaselt tuntud kui üks Austria koolkonna mõjukamaid liikmeid, Hayek andis tunduva panuse ka õigusteaduse ja kognitiivteaduse vallas. Koos ideoloogilise vastase Gunnar Myrdaliga oli Hayek Nobeli majandusauhinna laureaadiks 1974. aastal ning 1991. aastal anti talle Vabadusmedal, üks kahest Ameerika Ühendriikide kõrgeimast tsiviilautasust. [1]
Sisukord |
[redigeeri] Elu
Von Hayek sündis Viinis tuntud intellektuaalide Katoliiklikku perekonda. Peale 1919. aastal Austria aadlitiitlite keelustamist muutus ta nimi ametlikult Friedrich August Hayekiks. Ta oli filosoof Ludwig Wittgensteini kauge sugulane. Viini ülikoolis teenis ta doktorikraadid juuras ja politoloogias, vastavalt 1921. ja 1923. aastatel ning ta õppis ka psüholoogiat ning majandusteadust suure huviga. Kuigi Hayek oli esmalt sotsialismi toetaja, muutusid tema majanduslikud vaated Viinis veedetud aastatel tänu Ludwig von Misesi eraseminaridele, mida külastasid ka Fritz Machlup ning teised noored üliõpilased. Üks Hayeki õpetajatest oli ka Friedrich von Wieser.
Hayek töötas Prof. Jeremiah Jenksi abilisena New Yorki ülikoolis aastatel 1923-1924. Seejärel töötas ta vastloodud Austria Instiitudi Äritsükli Uurimiseks direktorina, enne Lionel Robbinsi palvel Londoni majanduskooli teaduskonna liikmeks asumist. Keeldudes Austriasse naasmast peale selle Natsisaksamaa poolt annekteerimist, sai Hayek 1938. aastal Briti kodanikuks, milleks ta jäi ülejäänud eluks.
1930ndatel omas Hayek suurt tuntust juhtiva majandusteoreetikuna, kuid tema mudeleid vaidlustasid John Maynard Keynesi järgijad, kes propageerisid suuremat riiklikku sekkumist majandussfääri. Nende kahe mõtteviisi vaheline debatt on tänapäevani lahendamata ning Hayeki vaatepunkt on 1970ndate lõpust alates toetust kogunud. 1950. aastal lahkus Hayek Londoni majanduskoolist Chicago ülikooli, kus ta asus Sotsiaalteaduste Komitee õppejõuks (tema asumine majandusteaduskonda blokeeriti tema Austria koolkonna vaadete tõttu ühe liikme poolt, keda Hayek keeldus nimetamast ning kelleks oli paljude arvates Frank Knight). Ta leidis ennast Chicagos paljude teiste tuntud ökonomistide, nagu Milton Friedmani hulgas, kuid selleks ajaks oli Hayek kaotanud huvi majandusteaduse vastu ning keskendus poliitilisele filosoofiale ning psühholoogiale. Aastast 1962 kuni erruminekuni 1968 oli ta professor Freiburgi ülikoolis. Aastal 1974 jagas ta Nobeli majandusauhinda, mis tõstis taas huvi majandusteaduse Austria koolkonna kohta. 1984. aastal määras Suurbritannia kuninganna Elizabeth II peaminister Margaret Thatcheri soovitusel Hayeki Au Kompanjonide Ordu liikmeks, "väljapaistva teenistuse majandusteaduses" eest. Hiljem oli ta külalisprofessoriks Salzburgi ülikoolis. Hayek suri 1992. aastal Freiburgis Saksamaal.
[redigeeri] Looming
[redigeeri] Majanduskalkulatsiooni probleem
Hayek oli 20. sajandi juhtivamaid akadeemilisi kollektivismi kriitikuid. Hayek oli veendunud, et kõik kollektivismi vormid (isegi teoreetiliselt vabatahtlikul koostööl põhinevad) vajasid toimimiseks mingit keskset võimuorganit. Oma populaarses raamatus Teekond pärisorjusesse (1944) ja sellele järgnenud töödes väitis Hayek, et sotsialism nõuab majanduslikku planeerimist ning selline planeerimine muudab ühiskonna altiks totalitarismi tekkimisele, kuna keskne võimuorgan peab omama jõudu ka sotsiaalelu mõjutada.
Misesi ja teiste varasemale tööle tuginedes argumenteeris Hayek, et keskplaneeringuga majandustes peab ressursside jaotamise üle otsustama üksikisik või valitud rühm üksikisikuid, kuid neil planeerijatel ei ole kunagi piisavalt informatsiooni, et seda jaotust efektiivselt läbi viia. Hayek väitis, et ressursside tõhus vahetus ja kasutus on võimalikud ainult turumajandusele omase hinnamehhanismi kaudu (vt Majanduskalkulatsiooni probleemi). Raamatus "Teadmiste kasutamine ühiskonnas" (1945), argumenteeris Hayek, et hinnamehhanism aitab jagada ja sünkroniseerida kohalikku ja isiklikku teadmist, lubades ühiskonna liikmetel saavutada mitmekülgseid ja keerulisi eesmärke spontaanse iseorganisatsiooni põhimõtte abil. Hayek lõi termini katallaksia, kirjeldamaks "vabatahtlikul koostööl põhinevat iseorganiseerivat süsteemi".
Hayeki vaadete järgi peaks riigi keskseks rolliks olema õigusriigi tagamine, kasutades nii vähe omavolilist sekkumist, kui võimalik.
[redigeeri] Spontaanne kord
Hayek pidas hinnamehhanismi mitte teadlikuks leiutiseks (miski, mis on inimeste poolt tahtlikult kujundatud), vaid spontaanseks korraks, või "selleks, mis on inimtegevuse tulemus, kuid pole inimeste poolt kujundatud". Seega asetas Hayek hinnamehhanismi samale tasemele nagu näiteks keele. Selline mõtlemine viis ta spekulatsioonile teemal, kuidas inimaju võimaldab taolist arenenud käitumist. Raamatus "Sensoorne kord" (1952) esitas ta iseseisvalt Donald Hebbi tööst konnektsionistliku hüpoteesi, mis on närvivõrkude tehnoloogia ning suure osa tänapäevase neurofüsioloogia aluseks.
Hayek omistas tsivilisatsiooni sünni eraomandile oma raamatus "Saatuslik eksitus" (1988). Hayeki järgi on hinnasignaalid ainukeseks võimalikuks viisiks vaikiva teadmise ja hajutatud teadmise omavaheliseks kommunikeerimiseks, et lahendada majanduskalkulatsiooni probleemi.
[redigeeri] Konjunktuur
Hayeki tööd kapitali, raha ning konjunktuuri vallas peetakse laialdaselt tema olulisemaiks panusteks majandusteadusse. Mises oli varem seletanud rahandus- ja pangandusteooriat teoses "Raha ja krediidi teooria" (1912), kasutades piirkasulikkuse printsiipi raha väärtusele ning esitades seejärel uut tööstusliku ebastabiilsuse teooriat, põhinedes Briti rahanduskooli mõistetele ja Rootsi majandusteadlase Knut Wickselli ideedele. Hayek kasutas neid alusena omaenda analüüsile konjunktuuri kohta, kaitstes hiljem "Austria konjunktuurteooria" nime all tuntavat koolkonda. Raamatutes "Hinnad ja tootmine" (1931) ja "Kapitali selge teooria" (1941), selgitas ta konjunktuuri põhjuseid keskpankade ja krediidi laienemise mõistetes ning selle edastamist üle aja kapitali väärallokatsiooni mõistetes kunstlikult madalate intressimäärade tõttu.
Austria konjunktuurteooriat on kritiseeritud ratsionaalsete otsuste ja muude neoklassitsistliku majandusteooria komponentide propageerijate poolt, kes viitavad rahapakkumise neutraalsuse ja reaalkonunktuuri teooriatele kui selle fenomeni parematele seletustele. Hayek, oma raamatus "Kasumid, intressid ja investeeringud" (1939) eemaldus teistest Austria koolkonna teoreetikutest nagu Mises ja Rothbard, hüljates täismonetaarse konjunktuurteooria ekstsentrilisema lähenemise kasuks, mis põhis rohkem kasumitele kui intressimääradele. Hayek märkis selgesõnaliselt, et konjunktuuri täpsemad seletused asetavad rohkem rõhku reaalsetele- kui nominaalväärtustele. Ta märkis ka, et see ekstsentrilisem konjunktuurimudel ei ole täielikult kooskõlastatav ühegi spetsiifilise Austria koolkonna teooriaga.
[redigeeri] Sotsiaalne ja poliitiline filosoofia
Kuigi Hayek oli rohkem tuntud majandusteadlasena kui filosoofina, tegi ta oma karjääri hilisemas osas tugevaid panuseid sotsiaalse filosoofia ja poliitilise filosoofia vallas, tingitud suuresti tema vaadetest inimteadmiste piiridest [2] ja tema spontaanse korra rollist sotsiaalsetes institutsioonides. Tema argumendid turukorralduse ümber organiseeritud ühiskonna (kus riigiaparaati kasutatakse ainult vabade indiviidide vahelise turu loomiseks vajaliku rahu tagamiseks) poolt tuginesid moraalsele filosoofiale, mille aluseks olid epistemoloogilised hinnangud inimteadmistele omastele piirangutele. Oma teaduslikus filosoofias oli Hayek ülimalt kriitiline nähtuse üle, mida ta kutsus sientismiks—teaduslike meetodite väärkasutamine lahutamatult teadmatute propositsoonide õigustamiseks, eriti majandusteaduse ja majandusliku ajaloo vallas (vt. Teaduse kontrarevolutsioon: uuring mõistuse väärkasutusest 1952). Teoses Sensoorne kord: uuring teoreetilise psühholoogia alusmüüri (1952), töötas Hayek välja oma spontaanselt korrastuvast sotsiaalteooriast julge uue mõistuse filosoofia, mis on hiljuti saanud ulatusliku huvi objektiks kognitiivteaduse ja evolutsioonaarpsühholoogia vallas.
[redigeeri] Hayek ja konservatism
Hayek sattus taas avalikkuse huviorbiiti 1980- ja 1990ndatel aastatel, tänu konservatiivsete valitsuste tekkele Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Margaret Thatcher, Suurbriatannia Konservatiivist peaminister aastatel 1979-1990 oli Hayeki teoste entusiastlik lugeja. Peale parteiliidriks saamist avas Thatcher kuuldavasti oma portfelli ning võttis sealt välja raamatu. Raamatuks oli Hayeki Vabaduse põhiseadus. Spiikerile vahele segades hoidis ta raamatut kõigi silme ees ja ütles "See on see, millesse me usume." Peale 1979. aasta valimiste võitu määras Thatcher tööstusministriks Keith Josephi, Hayeki Poliitikauuringte Keskuse direktori, lootuses parlamendi majandustrateegiaid mõjutada. Samuti olid paljud Ronald Reagani majandusnõunikud Hayeki lähedased sõbrad.
Hayek kirjutas essee nimega Miks ma ei ole konservatiiv [3], kus ta taunis konservatismi selle suutmatuses kohanduda inimlike reaalsustega või pakkuda välja positiivset poliitist programmi. Tema kriitika oli peamiselt suunatud Euroopa konservatismile, mis on tihti seisnud kapitalismi kui sotsiaalse stabiilsuse ja traditsiooniliste väärtuste ohustaja vastu. Hayek nimetas ennast klassikaliseks liberaaliks, kuid märkis, et Ameerika Ühendriikides oli sõna "liberaal" kasutamine selles vanemas mõistes pea võimatu. Ameerika Ühendriikides kirjeldati Hayekit tavaliselt libertaristina, kuid Hayek eelistas nimetust "Vana viig" (Edmund Burke'ilt laenatud fraas).
[redigeeri] Mõjud ja tunnustused
(kirjutada)
[redigeeri] Valitud teosed
- Monetary Theory and the Trade Cycle (Rahateooria ja kaubandustsükkel), 1929.
- Prices and Production (Hinnad ja tootmine), 1931.
- Profits, Interest and Investment: And other essays on the theory of industrial fluctuations (Kasumid, intressid ja investeeringud: ja teised esseed tööstuskõikumiste teooria kohta), 1939.
- The Road to Serfdom (Teekond pärisorjusesse), 1944.
- The Constitution of Liberty (Vabaduse põhiseadus), 1960.
- The Fatal Conceit (Saatuslik eksitus), 1989.
[redigeeri] Märkused
[redigeeri] Allikad
- Caldwell, Bruce, 2005. Hayek's Challenge : An Intellectual Biography of F.A. Hayek.
- Birner, Jack, 2001, "The mind-body problem and social evolution," CEEL Working Paper 1-02.
- Birner, Hack, and Rudy van Zijp, eds. Hayek: Co-ordination and Evolution: His legacy in philosophy, politics, economics and the history of ideas (1994)
- Ebenstein, Alan O., 2001. Friedrich Hayek: A Biography.
- Gray, John, 1998. Hayek on Liberty.
- Hacohen, Malachi, 2000. Karl Popper: The Formative Years, 1902 – 1945.
- Kasper, Sherryl, 2002, The Revival of Laissez-Faire in American Macroeconomic Theory: A Case Study of Its Pioneers. Chpt. 4.
- Kley, Roland, 1994. Hayek's Social and Political Thought. Oxford Univ. Press.
- Muller, Jerry Z., 2002. The Mind and the Market: Capitalism in Western Thought. Anchor Books.
- Rosenof, Theodore, 1974, "Freedom, Planning, and Totalitarianism: The Reception of F. A. Hayek's Road to Serfdom," Canadian Review of American Studies.
- Shearmur; Jeremy, 1996. Hayek and after: Hayekian Liberalism as a Research Programme. Routledge.
- Touchie, John, 2005. Hayek and Human Rights: Foundations for a Minimalist Approach to Law. Edward Elgar.
- Weimer, W., and Palermo, D., eds., 1982. Cognition and the Symbolic Processes. Lawrence Erlbaum Associates. Contains Hayek's essay, "The Sensory Order after 25 Years" with "Discussion."
- Wolin, R. 2004. The Seduction of Unreason: The Intellectual Romance with Fascism from Nietzsche to Postmodernism. Princeton University Press, Princeton.
| Rootsi Panga majandusauhinna laureaat |  |
|---|
