Aleksandr Nikolajevitš Golitsõn
Aleksandr Nikolajevitš Golitsõn (vene keeles Александр Николаевич Голицын; 8. detsember 1773 Jaroslavl – 22. november 1844 Gaspra, Krimm) oli Vene vürst ja riigitegelane. Aastatel 1813–1844 Venemaa Piibliühingu president ning 1817–1824 Venemaa usuasjade ja rahvavalgustuse minister.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
[redigeeri] Lapsepõlv ja noorus
Aleksandr Golitsõn sündis Ernst Johann Bironi poolt Jaroslavli pagendusse saadetud vürst Nikolai Sergejevitš Golitsõni perekonnas. Kümnenda eluaastani kasvas ta kodus, kuid siis märkas teda keisrinna Katariina II kammerneitsi Marja Perekussihhina, kellele poiss meeldis. Perekussihhina esitles poissi Katariinale ja keisrinna jagas oma usaldusaluse sümpaatiat poisi vastu. Nii sai Aleksandr Golitsõnist paažikorpuse liige. 1787 saatis ta Katariina II reisil Novorossiiski kraisse, kus tutvus keisrinna pojapoegade Aleksandri ja Konstantiniga. Reisilt tagasi pöördudes määras keisrinna ta teenistusse oma lastelaste juurde ja temast sai suurvürstide sõber ning mängukaaslane, mis rajas tugeva aluse tema hilisemale poliitilisele karjäärile.
Peale suurvürst Aleksandri abiellumist 1793 sai viimane omale väikese õukonna ja Aleksandr Golitsõnist kujunes selle õukonna esimene mees. Olles varem hinnatud suurvürstide mängukaaslasena, oli temast vahepeal saanud galantne ja atraktiivne noormees, keda nüüd hinnati tema välimuse ja seltskondlikkuse tõttu.
1796 pagendas troonile tõusnud Paul I, suurvürst Aleksandri isa, Golitsõni Peterburist. Naases ta sinna alles peale Paul I mõrvamist aastal 1801, mil suurvürst Aleksandr tõusis keiser Aleksander I nime all troonile. See sai ka vürst Aleksandr Golitsõni poliitilise karjääri alguseks.
[redigeeri] Riigiteenistus
1802 nimetati Aleksandr Golitsõn Senati ülemprokuröriks. 1803 sai temast Püha Sinodi ülemprokurör, kelle ülesandeks oli vene õigeusu kiriku asjade haldamine. Selle määramise juures oli kõige vastuolulisem see, et Golitsõn ise ei pidanud ennast üldse usklikuks inimeseks, hindas üle kõige valgustusajastu ideesid ja seltskondlikke lõbustusi ning heitis ise sageli nalja selle "kummalise juhuse" üle, mis ta Sinodi etteotsa viis. Tõenäoliselt oli Golitsõni määramise ainsaks põhjuseks asjaolu, et keiser soovis näha Sinodi juhina inimest, kelle peale ta võib kindel olla.
Jätkates algul vabamõtlejana ei arvestanud ta eriti teiste Sinodi liikmete arvamusega, kellest paljud olid konservatiivsed piiskopid, kuid oli piisavalt tark, et vältida avalikku vastasseisu. Aja jooksul hakkas usuküsimustega tegelemine tema vaimsusele ja iseloomule mõju avaldama, ta muutus religioossemaks ja hakkas tundma teravdatud huvi müstika vastu.
Golitsõn, kes elas kogu elu Venemaal, käis välismaal vaid ühe korra – 1808 saatis ta keisrit kohtumisel Napoleon Bonaparte'iga Erfurdis.
1810 nimetas keiser Golitsõni ka Riiginõukogu liikmeks ja vastutavaks isikuks välismaist päritolu usutunnistuste eest; nii allutati tema järelvalvele lisaks õigeusu kirikule ka muud Venemaal tegutsevad kirikud ja usuorganisatsioonid.
1813 asutas vürst Aleksandr Golitsõn Venemaa Piibliühingu ja sai selle presidendiks. Piibliühingu loomist peetakse üheks tema peamiseks saavutuseks. See organisatsioon tegi tihedat koostööd Londoni piibliühinguga ja aitas kaasa vene–inglise kultuurisidemete tihendamisele. Ühing hakkas välja andma ajakirja "Siioni Sõnumitooja" ("Сионский вестник"), mis avaldas muuhulgas ka tõlketeoseid. Lisaks tegi ühing ära suure töö Piibli tutvustamisel lihtrahvale.
1816 sai Golitsõnist rahvavalgustuse minister ning 1817 kahe ministeeriumi ühendamisel usuasjade ja rahvavalgustuse minister. Uuele ametikohale lisaks säilitas ta varasemad kohustused, välja arvatud Püha Sinodi ülemprokuröri amet.
[redigeeri] Ebasoosing
1824. aastal vallandas keiser Aleksander I oma soosiku usuasjade ja rahvavalgustuse ministri ametikohalt. Ettekäändeks ametist vabastamisel sai gnostilisi ideid ja seisukohti sisaldava raamatu avaldamine Golitsõni juhitava Venemaa Piibliühingu poolt. Oma vabameelsuse ja müstitsismi tõttu oli Aleksandr Golitsõn kogunud endale palju vaenlasi, eelkõige reaktsiooniliste kirikujuhtide seas, kes tema eksimust ära kasutama tõttasid.
Vene publitsist ja kirjandusloolane Vladimir Kirsanov on Golitsõni ebasoosingu põhjusena toonud välja hoopis samal aastal aset leidnud ulatusliku homoseksuaalse skandaali. Väidetavalt oli homoseksualismi süüdistuse alusel vahistatud Vladimir Bantõš-Kamenski koostanud nimekirja silmapaistvatest homoseksuaalidest, kelle seas esimesena oli mainitud vürst Golitsõni nime. Kahjuks pole autor esitanud oma teooria toetuseks ühtegi autentset ajaloolist dokumenti.
[redigeeri] Viimased aastakümned
Kuigi Aleksandr Golitsõni poliitiline mõjuvõim oluliselt kahanes, ei vabastatud teda riigiteenistusest täielikult. 1824 nimetati ta Postiameti ülemaks, mis vastas side- ja teedeministri ametikohale. Seda tööd tegi ta ka järgmise keisri Nikolai I valitsusajal.
Lisaks jätkus Aleksandr Golitsõni tegevus mitmesuguste mittetulundusühingute juhina. Ta oli endiselt Venemaa Piibliühingu president, Inimarmastuse Ühingu president ja osales mitmete muude organisatsioonide tegevuses.
1826 valiti vürst Golitsõn Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmeks.
1820. aastate lõpus alustas ta omale palee rajamist Musta mere kaldale Gasprasse. Palee valmis 1830. aastate esimesel poolel ja sellest ajast alates veetis vürst üha enam aega seal. 1843 kolis ta lõplikult Krimmi ja suri seal järgmisel aastal paar nädalat enne oma 71. sünnipäeva.
[redigeeri] Karjäär
- 1802–1824 Venemaa Senati ülemprokurör
- 1803–1817 Venemaa Püha Sinodi ülemprokurör
- 1810–1843 Venemaa Riiginõukogu liige
- 1813–1844 Venemaa Piibliühingu president
- 1816–1817 Venemaa rahvavalgustuse minister
- 1817–1824 Venemaa rahvavalgustuse ja usuasjade minister
- 1824–1843 Venemaa Postiameti ülem
[redigeeri] Kasutatud allikad
- Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5902333040
