Aleksander I

See artikkel räägib Vene keisrist; teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata artiklit Aleksander I (täpsustus)

Aleksander I

Aleksander I (23. detsember 1777 – 1. detsember 1825) oli Venemaa keiser 1801–1825.

Tema vanaema Katariina II üritas korduvalt troonijärgluse edasi anda otse Aleksandrile, kuid pärast Katariina II surma tõusis troonile siiski Paul I, Aleksandri isa. Paul I tapeti vandenõulaste poolt Aleksandri teadmisel.

Venemaa keisrina tegi ta algul mõõdukaid reforme, näiteks kehtestas 1816–1819 Eesti- ja Liivimaal uue talurahvaseaduse. Tema valitsemisajal taasavati Tartu Ülikool.

Tema elu kõrgajastuks olid raevuka võitluse aastad Napoleon I-ga, keda ta ühtaegu vihkas ja imetles. 1805 Austerlitzi lahingus said venelased lüüa just keisri vahelesegamise tõttu. 1812. aasta isamaasõja ajal koondus kogu vene rahvas patriootlikus vaimustuses oma valitseja ümber, et astuda vastu vallutajale. Aasta 1812 ei toonud ka midagi head, kuni ülemjuhatajaks sai Mihhail Kutuzov. Pärast Prantsuse suure armee purukslöömist Venemaal leiab Aleksander I elu mõtte kurjuse hävitamises, mida temale alguses kehastas Napoleon ja seejärel juba igat liiki riigipöörajad.

1813–1815 oli Aleksander I juhtiv Prantsusmaa-vastases koalitsioonis "Püha Liit".

Aleksander I valitsemisajal ühendati Venemaaga Gruusia (1801), Soome, Bessaraabia ja Aserbaidžaan.

Keisri surma kohta on jutte mitmesuguseid. Väidetavalt oli see lavastatud surm 1825. aastal külaskäigul õe juurde Taganrogis ning sinna juurde käib legend, et ta elas hiljem aastakümneid mungana. Viimast näib kinnitavat ka 1918 bolševike poolt avatud Aleksander I sarkofaag Peterburis, mis oli tühi. Lev Tolstoi lõpetamata romaan "Erak Ivan Kuzmitši mälestused" lähtub samast teooriast.

[redigeeri] Kontaktid Eestiga

Aastal 1804 tegi Aleksander I pikema ringkäigu Eestis. Näiteks käis ta Haapsalus külas krahv Stenbockil. Ta peatus siin, krahvi külalisena, olles inspekteerimas Haapsalus asuvaid vägesid. 1804. aasta mais külastas keiser Aleksander I Tallinna, kuna vene kaupmeeskond esitas palvekirja vahendite eraldamiseks uue kiriku ehitamiseks. Keiser lubas palve rahuldada. Sama käigu tulemusel käskis ta Tallinnas taastada Peeter I maja Kadriorus.

Veel samal aastal käis ta ka Kuressaares.

Aastal 1862. otsustasid ärksamad Viljandimaa mehed jäädvustada, tänuks pärisorjuse kaotamise eest, keiser Aleksander I mälestus. Suurejooneliseks ja elavaks mälestusmärgiks pidi saama keiser Aleksandri nimeline eestikeelne kõrgem kool, Aleksandrikool. Alustati üldrahvalikku annetuste kogumist ning kooli tarbeks osteti endine aadli pansionaadi hoone Põltsamaa külje all Kaarlimõisas. Kooli avamise ajaks 1888. aastal oli aga venestamine saanud sellise hoo, et eestikeelset kooli avada ei lubatud, eesti keel oli vaid üks õppeainetest.

Aleksander I-ga olid usalduslikud suhted ka kirjanik August von Kotzebuel, kes 1817. aastal läks Saksamaale tsaari isikliku referendina.