Aleksandr Kerenski

Vajab toimetamist

Aleksandr Kerenski

Aleksandr Fjodorovitš Kerenski (vene Алекса́ндр Фёдорович Ке́ренский; (4. mai (vkj 22. aprill) 1881 Simbirsk Venemaal — 11. juuni 1970 New York USA-s) oli Venemaa riigitegelane ja poliitik.

1904. aastal lõpetas Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna. 1905. aastal ühines Sotsialistide-Revolutsionääride Parteiga (esseerid) ning andis välja ajalehte "Burevestnik". Pärast arreteerimist ja väljasaatmist naasis Peterburgi 1906. aastal ja töötas advokaadina, pälvides tunnustust poliitilistel protsessidel kohtualuste kaitsmisega.

Kerenski liitus Vene Tööparteiga ja valiti 1912. aastal Riigiduumasse. Sotsialistina pööras ta suurt tähelepanu töölisklassile. Samuti mängis Kerenski olulist rolli Roman Malinovski paljastamisel, kes oli üks bolševike liidreid ning salajane Ohranka agent.

1917. aasta veebruaris liitus Kerenski taas Sotsialistliku Revolutsiooni Parteiga (esseeridega), nõudes keiser Nikolai II tagasiastumist. Kerenski valiti Petrogradi Nõukogu aseesimeheks.

13. märtsil moodustati Ajutine Valitsus eesotsas vürst Georgi Lvoviga. Kerenski määrati valitsusse justiitsministriks. Ta töötas välja rida seadusandlikke reforme, muuhulgas surmanuhtluse tühistamise, ajakirjanduse vabaduse, etnilise ja religioosse diskrimineerimise keelustamise jne.

1917. aasta mais määrati Kerenski sõjaministriks. Ta nimetas Vene armee ülemjuhatajaks kindral Aleksei Brusilovi, kelle juhtimisel toimus suvel suur Vene armee rünnak Saksa armee vastu. Edu oli siiski lühiajaline ning sõda muutus rahva hulgas ebapopulaarsemaks.

21. juulil (8. juulil) astus vürst Lvov peaministri kohalt tagasi ning Kerenski sai uueks peaministriks.

Pärast uue rünnaku läbikukkumist nimetas Kerenski uueks ülemjuhatajks kindral Lavrenti Kornilovi. Kornilovi vaated erinesid järsult Kerenski omadest. Kornilov soovis surmanuhtluse taastamist sõduritele ning tehaste militariseerimist.

7. septembril nõudis Kornilov Ajutise Valitsuse tagasiastumist ning kogu võimu endale. Kerenski tagandas Kornilovi. Seepeale saatis Kornilov väed kindral Krõmovi juhtimisel Petrogradi ründama. Kerenski pöördus abi saamiseks Nõukogude ja Punakaardi poole. Mõne päevaga õnnestus bolševikel koondada 25000 meest Petrogradi kaitseks. Samal ajal saadeti ründavale poolele vastu sõdurite delegatsioone, et veenda neid rünnakust loobuma. Kornilovi väed keeldusidki lõpuks Petrogradi ründamisest. Kindral Krõmov sooritas enesetapu, Kornilov arreteeriti ja paigutati koduaresti. Kerenski sai Vene Armee ülemjuhatajaks.

8. oktoobril kujundas Kerenski valitsuskabineti ümber, liites sinna vasakpoolseid menševikke ja esseere.

7. novembril oli Kerenski informeeritud bolševike riigipöörde kavatsusest. Ta lahkus Petrogradist ja püüdis leida vägesid ohtude tõrjumiseks. Samal ööl tungisid bolševike kontrolli all olevad väed valitsuse residentsi Talvepalees ning arreteerisid valitsuse liikmed.

Kerenskil õnnestus koguda lojaalseid vägesid Põhjarindelt, kuid Pulkovo lähedal toimunud kokkupõrkel need alistusid bolševike vägedele.

Kerenski varjas ennast alguses Soomes ning 1918. aasta mais asus Suurbritanniasse. Hiljem elas Prantsusmaal, kust ta juhtis meediakampaaniat kommunismi vastu Venemaal ning andis välja venekeelset ajalehte "Dni".

1939. aastal nõudis Kerenski lääneriikidelt sekkumist nii kommunismi vastu Nõukogude Liidus kui fašismi vastu Saksamaal.

II maailmasõja ajal asus Kerenski elama USA-sse, kus töötas Stanfordi Ülikooli juures Hooveri Instituudis Californias. Ta toetas instituudi juures asuvat mahukat Vene ajaloo arhiivi ning pidas loengukursusi. 1967. aastal avaldas autobiograafia "The Kerensky Memoirs: Russia and History's Turning Point".

Aleksandr Kerenski suri vähki 11. juunil 1970. aastal New Yorgis. Ta on maetud Londonis.