Agvan Doržijev
| See artikkel vajab toimetamist |
Agvan Doržijev (Агван Доржиев 1853 - 1938) burjaadi rahvusest budausu munk, kes omandas budistliku kõrghariduse Drepungi kloostris Lhasa lähedal Tiibetis.
[redigeeri] Sünd
Burjaat Agvan Lobsang Doržijev sündis 1854. aastal Tunkinskis. Ema nimeks oli Dolgor ja isa Dorzo, isa teine nimi oli Jeshi. Seitsme aastaselt asus Doržijev õppima vana-mongoli ja tiibeti kirja , keelt ja lugemist samas Tunkinski orus asuvas Atsagatski datsanis.
[redigeeri] Mungatõotused
Ubashaka tõotuse andis Doržijev 14-aastaselt Urgaas (Ulan-Bator Mongoolia). Tiibetisse läks Agvan õppima 18-aastaselt ja täieliku mungatõotuse andis 21-aastaselt, tähendab temast sai gelong. See toimus Drepungi kloostris Lhasa lähedal.
[redigeeri] Drepung
Drepungi saabus ta 1876. aastal ja lõpetas selle 1888. aastal. Oma lõpueksami tegi tiitlile lha-ramba. Eksami-komisjonis osalesid kõigi kolme Lhasa kloostri Sera, Gandani ja Drepungi parimad antud ala spetsialistid. Toimus see Lhasa suurel kogunemisel. Ülihea tulemuse eest anti talle tsanniid hambo, mis vastab filosoofia professorile.
Agvan Doržijev demonstreeris Euroopas tantra rituaalset külge ja populariseeris Kalachakrat kui kultust, kuid teoreetiliselt ta seda ei selgitanud.
[redigeeri] Ideoloogia transport
Budistliku ideoloogia lääne kultuuriruumi transportijana võib Agvan Doržijevit võrrelda Atishaga.
Doržijevi lamaistliku rituaali demonstratsioon Pariisis avaldas tänu tiibeti budismi eksootilisele välimusele ja värvikusele sügavat mõju müstika järgi janunevale Euroopa publikule.
1892. aastal saabus Doržijev esimest korda elu Peterburi, kus tutvus E. E. Uhtomskiga, kelle pool elas ka ülikooli õppima saabunud Karl Tõnisson, kelle isa oli sõber majaperemehega juba noorusaegadest.
[redigeeri] Bolševike tapatalgud
Peale 1930. aastate tapatalguid budistide kallal loodi Nõukogude Liidus infovaakum teemadel Sankt-Peterburi datsan, Agvan Doržijev, ja Venemaa budismi ajalugu. Doržijev suhtles aastaid Eestimaalt pärit oleva budisti ja munga Karlis Tõnissoniga, kes kuulutati peale surma Birmas Ranguunis bodhisatvaks. Eesti budism on ajalooliselt seotud Burjaatia budistlike traditsioonidega.
Mõned väidavad, et aastal 1885 värbas vene impeeriumi sõjaväeline luure Doržijevi enda teenistusse. [viide?] Teiste uurijate andmeil pole see tõenäoline, kuna Doržijev viibis sel ajal Tiibetis ja saabus tagasi Vene impeeriumi aladele alles aastal 1892.
[redigeeri] Lobsang Thubten Gyatso
1894. aastal võttis XIII Dalai-laama Thubten Gyatso valitsusohjad enda kätte ja Potalas hakkasid puhuma uued tuuled. Kindlasti mõjus ka see, et XIIIDalai-laama seljataga seisis burjaat Doržijev. Ta oli dalai-laama mentor ja õpetaja.
[redigeeri] Filosoof Vladimir Solovjov
Filosoof Vladimir Solovjov oli mures, et Aasia ja asiaadid varem või hiljem saavad lääne maailma enda valdusse. Selle mõte tekkis Pariisis peale juhuslikku kokkupuudet hiina kindraliga kes rääkis perfektselt prantuse keelt ja selgitas Solovjovile, kuis asiaadid lasevad eurooplastel teha ära raske töö tehnoloogia ja teaduse arengu valdkonnas et siis hiljem euroopa teaduse ja mõtlemise vilju ära kasutada, selleks et endale allutada kogu lääne maailm ja tsivilisatsioon.
Solovjovis tekitasid hiinlase sõnad eluaegse foobia ja kartuse ida ees, mis pidi kauges tulevikus valitsema kogu lääne maailma. Tshingish-khaan oli esimene panmongolismi poliitika ellu rakendaja,
Aasias on levinud arusaam, et kes omab mõju Mongooliale, võib kujundada poliitikat Aasias ja sealt edasi maailma poliitika juhtimiseks on vaid üks samm.
Jaapani sõjard Tanaka kuulsad sõnad kõlavad järgmiselt: "Selleks, et vallutada Hiina, peame enda valdusse kõigepealt saama Mandžuuria ja Mongoolia, maailma allutamiseks peame enne alistama Hiina".
[redigeeri] Impeeriumi pealinn
1898. aastal külastas Dorzijev Vene impeeriumi pealinna ja Pranstusmaad. Ta saabus Sankt-Peterburgi kaaskonnaga, kuhu kuulusid mongolid, burjaadid, lisaks mõned tiibetlased. Seda saabunud seltskonda loetakse esimeseks Tiibeti saatkonnaks, kes Vene tsaari valitsusega asus pidama läbirääkimisi omavahelistest diplomaatilistest suhetest.
Miks see ei olnud siis ametlik visiit nagu paljud ajaloolased väidavad? Kui teine kord aastal 1901 saabus Dorzijev Peterburgi, oli tal kaasas kiri XIII Dalai-laamalt tsaar Nikolai II-le. Sellest imelisest uudisest pakatasid kõik Venemaa ajalehed.
[redigeeri] Euroopasse
Peterburist kihutas Dorzijev Euroopasse demonstreerima Pariisi publikule, kuidas näeb välja lamaistlik teenistus. Euroopas oli juba tekkinud suur huvi selle kauge ja müstilise kuningriigi kohta seal Aasia südames. Doržijevi Euroopa reisi kohta ilmus suur artikkel ajalehes Petersburgskije Vedomosti, kust Inglise Salateenistus selle üles korjas, kes koheselt asus välja selgitama Doržijevi plaane ja kavatsusi Tiibeti tuleviku osas, nad asusid kaardistama tema laia tutvusringkonda nii Euroopas kui Venemaal, ja muidugi püüdsid nad välja selgitada neid ringkondi Aasias, keda Doržijev võis püüda ära kasutada enda eesmärkide saavutamiseks.
Jaapanlane Ekai Kawaguchi annab Londonisse teada, et Venemaalt pärit burjaadi laama ja õpetlane omab äärmiselt suurt mõju noorele XIII Dalai-laamale ja esitab enda hüpoteesi selle kohta, et Doržijev olla värvatud Vene Salaluure poolt agendiks aastal 1885.
1899. aastal võeti Agvan Dorzijev Imperaatorliku Geograafia Ühingu korrespondentliikmeks. Võib-olla oli see moment alguseks koostööle salapolitseiga, ka Gonbozav Tsõbikov läks Tiibetisse kui nuhk, luurates Venemaa kasuks ja teda saatis sinna Geograafia Ühing.
Paljud Vene sõjaväelastest maadeuurijad olid samuti Geograafia Ühingu liikmete hulka.
Inglise esindajad Sir Charles Bell's ja Edmund Candler jälle väidavad, et Dorzijev oli suur XIII Dalai-laamaga manipuleerija, intrigaator ja provakaator, mis puutus just Aasia poliitikasse ja vene luurepoolsesse panusesse Tiibeti suhetesse Inglismaaga.
[redigeeri] Inglise okupatsioon Tiibetis
1904. aastal kihutas 28-aastane XIII Dalai-laama inglise okupantide eest varjule Mongooliasse. Ta kohtus ametlikus korras Vene ministri Pokotiloffiga. Vastuvõtul osales ka Agvan Doržijev, kes peale seda läks Dalai-laama saadetiste ja kirjadega Peterburgi tsaari juurde. Dalai-laama palus kaitset ja abi tsaarilt inglaste okupatsiooni vastu.
Romanovid, kes just kaotasid sõja Jaapanile, ei soovinud konflikti inglastega, ja keeldusid viisakalt sekkumast Inglise-Tiibeti suhetesse.
Samal ajal istub troonita XIII Dalai-laama Urgaas ja ootab vastust Sankt-Peterburist.
Paralleelselt hargnevad sündmused Urgaas intriigide suunas, kohalik Jetsun Dambaa, Mongoolia pealaama loob ohtralt sisepingeid, kuna Dalai-laama on väga populaarne mongolite hulgas, isegi enam austatud kui kohalik usupealik ja see tekitab tolles kadedust.
Tüli isakeste vahel tekkis troonide kõrgusest, kui Dalai-laama ja Jetsun Dambaa pidid istuma ühes ruumis. Nimelt Jetsun Damba leidis et troonid peaksid olema ühekõrgused, kuna mõlemad neist on valitsejad.
[redigeeri] Burjaatia rahutused
1905 algasid Burjaatias rahutused, kuna tsaarivõim oli aastaid püüdnud burjaate vene kiriku rüppe meelitada. Püüti piirata budistlike kloostrite ja munkade arvu, takistades mongoleid ja tiibetlasi, kes saabusid õpetama Burjaatiasse nende sissesöitu Venemaale ja Burjaatiasse,
Võimude poolt tehti aktiivset propagandat burjaatidele, et nood astuksid vene õigeusku. Budalastest burjaadid olid massiliselt nõus usku vahetama, sest neile anti usuvahetuse eest materiaalset kompensatsiooni.
1905. aastal oli Dalai-laama Urgaas. Tol aastal kohtus akadeemik Stsherbatski temaga Gandani kloostris, kus pikalt vestles auväärsega tekkinud poliitilisest situatsioonist Tiibetis. ,mis sundis Dalai-laamat nii pikalt istuma Mongoolias maapaos.
Samal aastal asus Agvan Doržijev elama Sankt Peterburgi seoses enda tegevuste ja asjaajamistega, eesmärgiks oli budismi levitamine Euroopas ja budistliku templi ehitus Venemaa pealinna.
1907. aastal lahkusid inglased Tiibetist, jättes maha enda esindajad.
[redigeeri] Tsanniid Tsore
1907. aastal rajas Agvan Dorzijev Kalmõkkiasse budistliku õppeasutuse Tsanniid Tsore, mis rajati samasse maakonda, kust oli pärit Dža-laama Maloderbetski ulussij. Loa saamine kohalikult kubernerilt Astrahanis tundus peaaegu võimatu algul, kuid tänu 13. Dalai isiklikule huvile asja vastu, kas ja kuidas ehitus edeneb. see Potala isiklik vahele sekkumine lahendas ka muud probleemid ja ehitus valmis kiirelt.Kalmökid kutsusid seda öppe asutust " Duhhovnaja Akademia " ja Agvan Dorzijev määrati selle haridus templi juhtijaks (Tsorin-hambo )
Kogu asja eestvedajaks kalmökkide poolt oli seesama Menkedzujev keda Dža-laama tutvustas juba Lhasas Agvan Doržijevile.
Veidi aja pärast rajati üks sama kategooria õppeasutis Ikitsohurovskii ulussi veel lisaks Sanzyr. Igatahes näitab see järsult tõusnud huvi Astrahani ääres asuvates steppides budistliku filosoofia vastu.
Kogu tegevus toimus Potala teadmisel ja koordineerimisel. Dalai-laama saatis mitu koormat rituaalesemeid kohale asutiste tarvis, Doržijev ise varustas neid rajatud õppeasutisi budistliku kirjandusega alates Gandzurist ja Dandzurist kuni muu vajaliku kirjavarani välja. Kalmõkid said veel erinevaid burhaane Lhasast. Astrahani-äärseid stepi-budiste soositi kõvasti tol ajajärgul Potalas.
Doržijev oli arukas ja perspektiivitundega budist. Ta andis sel hetkel kalmõkkidele ja teistele budistidele nii palju kui võimalik õpetuse varamust teadmisega, et hiljem tulevikus kalmõkid ja teised budalased toetavad tema tegemisi ja toimetusi sama aktiivselt. Nii kujunes ka välja kalmõkkidest Tundutov, kellel ainukesena oli Euroopas Dalai-laama kuldne pitsat, mis kindlustas vaba sissepääsu Potalasse igal ajal. Toosama Tundutov ajas ka templi paberimajandust ametlikul tasemel valtsusega, Kalmõkid annetasid hiljem suurel hulgal raha nii Sankt-Peterburgi templi ehituseks, majandamiseks kui ka laamade ülapidamiseks, kes templi juures elasid. Lisaks kalmõkkidele burjaadid, tuvalased, mongolid ja teised budalased nii Peterburist kui mujalt, Tolleaegsed idauurijad ja muu haritlaste ja kultuuritegelaste seltskond oli abiks tegemistes ja suhete loomisel. 1907 . alustati Peterburi budistliku templi rajamise paberite vormistamist. Asja algataja ja idee autor oli Agvan Dorzijev. Tolleaegne Hambo lama Burjaatias oli Tserempilov.
[redigeeri] 13. Dalai laama Mongoolias
1908. aastal reisis XII dalai-laama Mongooliast Pekingi lähedal asuvasse Utan-shani kloostrisse ja Doržijev saabus taas Sankt-Peterburgi paluma koostööd ja abi inglaste võimutsemise vastu Tiibetis, millest kahjuks taas keeldutakse, kuid budistliku templi rajamisse pealinna suhtutakse veel positiivselt.
16. märtsil ostab Doržijev 18 000 rubla eest kodanik Issajevilt maatüki Staraja Derevnjas.
[redigeeri] Budistlik tempel Sankt Peterburis
15. aprillil kinnitatakse valitsuse poolt otsus ja arhitektuurne plaan templi ehituseks. Sel puhul avaldasid rahulolematust ning protesti kristlikud ajalehed ja Vene öigeusu kiriku tegelased. Eriti ägedalt astusid üles ajalehed «Гроза», «Колокол», «Речь» ja «Земщина». Praktiliselt algasid ehitustööd Doržijevi ostetud maatykil juba 15. aprillil. 13. mail saadi templi vundamendiga valmis, kusjuures kogu ehitusprotsess pidi rangelt alluma astroloogias maha märgitud momentidele ja tähtaegadele. Enda põhistruktuurilt on tempel sümboolselt mandala. Peterburi tempel on püstitatud Kalachakra auks, mis tähendab, et kogu ehitusprotsess allus esimesest hetkest peale sellele jumalusele, kellele eluaset ehitati.
Templi ehitus toimus ikka kõrgusse, kusjuures jagatakse kogu ehitis 3 tasapinda, mis sümboliseerib budistlikku kosmoloogiat. Kui uurida Boroboduris asuvat stuupat, siis sama printsiip, on suures osas ka templite sümboolikas.
Templi ehitusel töötas terve hulk meistreid ja kunstnike Burjaatiast. Aeg-ajalt tekkis raskusi rahadega, sest Dalai oli Tiibetist eemal inglise okupantide eest ja asus ise Urgaas Potala bodhisatval rahakoti kasutamine oli selle võrra raskendatud ja see mõjutas ka ehituse tempot. Lõpuks vedas Agvan Doržijev isiklikult Lhasast raha kohale koos Dalai poolt kaasa antud rituaalsete riistade ja haruldaste tekstidega.
[redigeeri] Imperaator Nikolai II
17. juunil andis enda kirjaliku ja ametlikult avaldatud nõusoleku pealinna templi ehituseks ka lõpuks imperaator Nikolai II. Seoses poliitilise pinevuse kasvuga Aasias, pluss kogu burjaadi, kalmõki ja mongoolia budalaste poliitilis-majanduslikule massaažile, oli põhjuseks, miks muidu poliitiliselt lühinägelik tsaar nõustus budalaste templi ehitusega Peterburis.
[redigeeri] Budistid Venemaa pealinnas
1910. aastal oli Sankt-Peterburi linnas ametlikult kirjas 184 budalast: nende hulgas 163 meest ja 21 naist.
[redigeeri] Romanovite juubel
1913. aasta 21. veebruaril toimus ehitatavas Piiteri datsanis teenistus, mis oli pühendatud Romanovite dünastia 300-aastase troonilviibimise juubeli auks.
Sel suurel tekstide lugemisel koos Doržijeviga osales ka Daši-Doržo Itigelov, kes peale surma maeti ja mõned aastad tagasi burjaadi laamade poolt maast välja kaevati ja Ivolgaa klooster datsani suurde templisse veeti. Daši-Doržo Itigelov asub seal usulistele imetleda ja kummardada.
Kogu riik pidutses Romanovite 300-aastasel juubelil ja nuttis rõõmust. Alates Mongoolia steppidest, läbi Burjaatia, Tuva ja Kalmõkkia lugesid lamaiidid koos kristlaste, muhameedlaste, muu-usuliste ja uskmatutega karjas tänusõnu ja kiidulaulu tsaaripere heaolu ja kestvuse nimel.
Peale pidulikku teenistust pidasid nii Agvan Dorzijev kui Pandido Hambo-laama Daši-Doržo Itigelov kõned, kes tänasid võimu loa eest pystitada pealinna budausu peakorter templi näol. Samuti esinesid ida uurijad, isegi maadeuurija Kozlov võttis sõna. Kohal oli ka parun Roman Ungern von Sternberg.
Ega nood budausulised ja usupooldajad ei tulnud selle pealegi, et tšekistid neilt hiljem selle kiidulaulu ja ülistuste laulmise eest seal templi avamisel seitse nahka nende seljast võtavad, kusjuures kalmõkkide käsi käis äärmiselt kurvalt - neil hävitati peaaegu enamus rahvusest aktiivse osalemise tõttu Peterburi datsani rajamisel ja Agvan Doržijevi toetamise eest tema tegevuses.
Seda tsaaripere ülistamise tervistamise seika hõõrusid hiljem tšekistid budalastele ette aastakümneid nii Burjaatias, Mongoolias kui ka Kalmõkkias ja tapsid neid armutult, süüdistades laamasid, et nood aidanud budistliku nõiduse ja maagiaga tsaariperel töölisi ja talupoegi rõhuda.
[redigeeri] Parun Ungern von Sternberg Peterburi templis
1913. aasta algul viibis Peterburis Ungern von Sternberg, kes peale Romanovite perele pühendatud pillerkaari sõitis hiljem edasi Eestisse sugulaste juurde puhkusele.
1913. aastal sõlmiti kolmikleping Hiina, Tiibeti ja Briti esindajate vahel, kus Tiibet tunnistas Hiina ülemvõimu aga Hiina omakorda Tiibeti iseseisvust. Doržijevil olevat suur osa olnud selle projekti tiibetipoolse versiooni koostamisel.
1913. aastal saatis Jebtsundamba hutuktu VIII suure rahahulga Doržijevile templi jaoks.
1914. aasta 2. mail kinnitas Nikolai II ametlikult Peterburi templi munkade koosseisu, mis esialgu koosnes 9 mungast ja neist 5 peavad olema kindlalt gelongid. Selline oli valitsejapoolne otsus, kuigi Agvan Lobsang oleks tegelikult soovinud suuremat laamade koosseisu templile.
Tsaari otsus oli, et see asutus peab eelkõige funktsioneerima kui tempel ja lihtne pühakoda, mitte aga kloostri-asutusena, kes hakkab enda ümber masse koguma ja buda munkade arvu paisumine muutuks peagi segavaks kristliku pealinna elus.
Igatahes olid lamaiidid võidukalt budausu templi Venemaa pealinna üles ehitanud, sest see oli nende eesmärk, kusjuures neilt ei nõutud samaväärset vastuteenet Lhasas näiteks nõue rajada esimene Vene õigeusu katedraal kuhugi Lhasa servale.
Peagi saabusid Peterburi templisse kolm laamat Taga-Baikalist, Burjaatiast ja 4 Kalmõkkiast; lisaks on ametlikult juba sellest hetkest munkade nimekirja märgitud ka Odratsi talust pärit bodhisatva Karl Tõnisson. Tundub, et templi rajamise hetkest peale hoolitses Doržijev pidevalt, et Vend Vahindra ka ametlikult ja avalikult templi külge liidetaks.
Seda suhtumist Dharmadhutasse väljendab Doržijev selgelt avades Karlise ees paljud vägevad uksed, nii impeeriumi pealinnas Peterburis, kui Kalmõkkia, Burjaatia ja Mongoolia steppides kuni Lhasani välja.
Millegipärast ei julge sellest Vahindra suhetest Agvan Lobsangiga mainida ei Gerodnik Gennadi ega ka Doržijevi usinad uurijad Venemaal, kuigi nende käest on käinud läbi hulk pabereid ja pitsateid lisaks ka kindlasti mingi osa nende omavahelisest kirjavahetusest.
[redigeeri] Peterburi Kalchakra tempel
1915. aasta 10. augustil avati Peterburi Kalchakra tempel ametlikult ja lõplikult. Kõik rituaalid olid sooritatud selleks ajaks ja tempel võis alustada enda funktsiooni kui Kalachakra asupaik. Seega oli Shambala jaoks üks lisakoordinaat maha märgitud ja see asus Venemaa tolleaegses pealinnas.
Toimus suur ametlik tseremoonia, kuhu olid kogunenud suured massid.
Ehituses ja asjajamises osalenud Ida Instituudi töötajad ja paljud teised olid samuti avamisel: akadeemik Radlov, Oldenburg, Stsherbatskii, Rudnev, Kotvich, Stahl, Uhtomskij (Tõnissoni korteri peremees oli ka templi avamisel), Shneider, Stahl-Goldstein, maadeuurija Kozlov jne. Kogu Ida Instituudi teadlaste rühm aitas kaasa budalastele templi ehituses väga lihtsal põhjusel: kuna tegu oli budismi ja Aasiat uuriva seltskonnaga, kellel avanes lõpuks võimalus osaleda ja uurida kõike, mis seotud templi ehituse, ritaalidega siinsamas kohapeal Venemaa pealinnas. Lisaks andis ka elavate budalastega suhtlus palju, nii keelte kui kommete tundmaõppimisel. Kohapeal asusid laamad ja muud külalised budismi poolelt, nad kõik olid väärtuslik infoallikas teadlaste jaoks, ilma et nood oleks pidanud loksuma kuude viisi kuhugi kaugesse Aasiasse, et seda jupphaaval koguda.
Doržijev ütleb välja mõtte budistliku kiriku reformimise vajadusest, kuna vana Potala Geluugilik mõtlemismudel takistab uute ideede ja teadmiste teket ning levikut. See oli idee, mis paljudele budistidele ei meeldinud, sest see tähendanuks kohapealse religioosse võimu ja systeemi strukturaalset ümberehitust paljud vanadest võimul olevatest laamadest oleksid kaotanud enda positsiooni hierarhias seega vaenlasi oli Agvan Doržijevil kohalike kloostrite juhtkonna hulgas arvuliselt. Seda mitte ainult Burjaatias, vaid ka Kalmõkkias ja Mongoolias.
Agvani kasuks reformi ideede levitamisel rääkis see, et teda toetas 13. Dalai ja see sundis paljusid kloostreid enda reaktsiooni maha suruma, sest Lhasa oli lamaiitide jaoks kõrgeim instants ja Potalaga või tema saadikuga avalikult sõdima hakata oleks tähendanud hierarhilist enesetappu.
Sellise projekti esitamisel geluugis tavalise munga puhul oleks see muidugi tähendanud kiiret karjääri lõppu, kuid Agvan võis endale seda lubada tänu positsioonile Potalas.
[redigeeri] Baltimaade budausu peapiiskopi DharmaDhuta alias vend Vahindra
1917. aasta suveks sõidab Agvan Dorzijev Peterburist Burjaatiasse, jättes enda asendajaks nüüdseks juba tšekistide poolt ümbernimetatud revolutsioonilise linna Kalachakra templisse tulevase Balti Peapiiskopi DharmaDhuta alias vend Vahindra.
Sõidu põhjuseks on Ajutise Valitsuse ametlik otsus usuvabaduse ja usuteenistuse seadusest ja tema reisi eesmärk Tamtshinski datsan, kuhu kogunes terve Burjaatia lamaiitide ladvik arutama budismi tuleviku perspektiivi Venemaal ja Aasias.
Kuna Venemaal oli tsaar kukutatud, oli burjaatidel ja mongolitel mure, mis neist saab ja paljudel tekkis lamaiitide ühise iseseisva riigi rajamise lootus, et enam mitte Venemaast sõltuda.
Doržijev viis kaasa kongressile ettepaneku projekti, et kuulutada Petrogradi Kalatshakra datsan burjaadi, mongoli ja kalmõki budalaste omandiks. Idee koos programmiga Mongooliaga yhinemiseks oli teemaks ka aastaid tagasi kohtumisel Erden-Dzuu kloostris Mongoolias, kus osales ka Dzaa laama ja kuhu sattus ka Põltsamaalt pärit Karl Tõnisson.
[redigeeri] Kalmõkkia
1917. aasta suvel oli parun Ungern taas tagasi burjaatia ja mongoolia steppides. Piiteri datasanis on segased ajad, sest laamadele on saadetud mitu kirjaliku ähvardust panna templile ja budistidele pomm alla, mis pühiks revolutsioonilise Petrogradi vanast lamaistlikust saastast puhtaks. Sellise suhtumise lõid need seltsimehed ateistid, kelle võimuletulekut olevat Dagbajevi väidete kohaselt Agvan Dorzijev tormiliselt tervitanud.
Kevadel asusid kohapeal tegutsenud laamad lahkuma pealinnast. Olukord oli poliitilises mõttes keeruline, Agvan Doržijev aga pühendus aina hüsteerilisemalt reformide elluviimisele.
Asutatakse Burjaadi Kalmõki komitee, mis saab nimeks "Burjaadi kalmõki omariikluse rajamise keskorgan (centralnõi organ po delam gosudarstvennogo stroitelstvo v Burjatij i Kalmõkij)". Piiteri datsanist kuulus organisatsiooni ka S. Z . Zigzitov, kuulus teadlane mongolist, ülikoolis loenuid pidav Baradijn ja paljud teised pealinnas elavad budistid. Kõik algas ilusalt, kuid endapoolse korrektuuri tõi kaasa budistide tuleviku suhtes Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon.
Rulliti lahti koheselt loosung "Võim töölistele ja talupoegadele". Kuna Agvan Doržijev ja temaga Petrogradis elavad mungad ei olnud ei töölised ega talupojad, siis olid nad järelikult tööliste ja talupoegade vaenlased.
[redigeeri] Doržijevi arreteerimine tšekistide poolt
1918. aasta suvel sõitis Dorzijev Kalmõkkiasse, kus osales (Tsoira Tsanniid) eksamikomisjonis, hinnates noorte kalmõki laamade oskusi ja teadmisi filosoofias.
Kohalikud kloostrid korjasid samal ajal raha ja väärisesemeid annetuseks, et toetada Petrogradis asuvat Vene impeeriumi Kalchakra templit.
Selle rahaga arreteeriti Doržijev Saraatovi lähedal Urbahi raudteejaamas koos kahe kalmõki laamaga, kui nad olid teel Moskvasse tšekaa poolt. Neid süüdistati kavatsuses Venemaalt emigreeruda, raha ja väärtasjad aga endaga kaasa välismaale vedada.
Esialgu otsustasid tšekistide et Agvan kui varas ja pettur peab saama kõrgeima karistusmäära mahalaskmise.
Tänu Peterburi orientalistide Oldenburgi, Vladimirtsovi ja Kotvini jõupingutustele, kes anusid ja palusid bolševikke meeleheitlikult Dorzijevi elu pärast, õnnestus Dorzijev koos kalmõkkidega siiski vabastada. Tšekistidele selgitati, et tegu on kõrgelt haritud mungaga, kes ei hooli rahast ega maistest väärtusest. Laamad küll vabastati, kuid raha võtsid tšekistid endale.
[redigeeri] Peterburi templi paljaks varastamine bolshevike poolt
1919. riisuti Peterburi datsan väärisesemetest paljaks ja enamus sisustust lõhuti revolutiooniliste punaarmeelaste poolt. Samal suvel kihutab Doržijev taas Astrahani steppides asuvaisse kloostritesse, kus jagab enda kirjutatud teksti ehk manifesti, kus annab teada uutest saabuvatest reformidest budismis ja palub, et kohalik võim ei laastaks ega rüüstaks kloostreid kuna nood on äärmiselt vajalikud hariduse ja kultuuri keskused kohaliku rahva arengu ja kultuuri säilivuse huvides. Kuna tol ajal vaheldus võim iga paari päeva tagant, oli ka suuri raskusi kokku leppida, et leida kaitset rõõvimiste ja tapmiste vastu. Siit saab mõistetavaks Agvan Doržijevi humaanne püüdlus kaitsta kultuuri ja vaimseid väärtusi tollel rahvale raskel ajal. Kui tähelepanelikult jälgida seda arengu skeemi Doržijevi tegevuste külje pealt, saab selgeks, et enam Agvan ei räägi uutest piirkondadest ega rahvastest, kellele budismi viia ja propageerida. Ta räägib sellest, kuidas sedasama budismi säilitada.
Kalmõkkiast sõitis Agvan edasi Aasiasse.
[redigeeri] Karl Tõnisson Peterburi datsani eestseisjaks
1920. aastal määras Doržijev enda ametliku käskkirjaga vend Vahindra ehk Karl Tõnissoni Peterburi datsani eestseisjaks. Ise kihutab auväärne Bakuusse, kus toimus Ida rahvaste kongress, kus otsustati taotleda autonoomiat kalmõkkidele, burjaatidele ja mongolitele.
[redigeeri] Manba datsan
1921 taastas Agvan Atsagatski kloostris tohtrite õppeasutuse (manba datsan), mis oli asutatud 19. sajandil.
Aastaks 1926 oli see budistlik asutus koos haiglaga üks paremaid Burjaat-Mongoolias (ametlik nimetus Atsagatskii arshan). Hiljem saabus Leningradist kohale üleliidulise eksperimentaalmeditsiini instituut, mis tõi kaasa palju teadlasi ja meedikuid kes uurisid kohaliku Tiibeti ravimiskunsti, et lääne meditsiini otstarbeks kohandada kloostrites kasutuselolevaid töövõtteid ja teadmisi, mida õpiti kohalikelt tohterlaamdadelt (emtshii- tohter laama )
Olukord oli talutav kuni 1932 aastal arreteeriti tšekistide poolt suur hulk arshanis tegutsevast rahvast. Üks emtshiidest Zodbojev oli ainuke, kel õnnestus põgeneda. Ta läks Leningradi templisse, kus tohterdas inimesi kuni 1937. aastani.
Sellised olid Doržijevi tunded enda lapsepõlve kloostri suhtes, mis nüüd Ulan-Ude linnanõukogu otsusega suleti.
[redigeeri] Maadeuurija Kozlov
1923 saadab Agvan Dorzijev koos maadeuurija Kozlovi ekspeditsiooniga Tiibetisse õppima 10 noort laamat. Neist kolm hukkusid Ulan Batori lähedal kommunistide käe läbi, kuid ülejäänud 7 jõudsid Tiibetisse. Köik need "seitse budistlikku vaprat" omandasid hea hariduse ja said kuulsateks laamadeks enda elu jooksul, kuid tagasi kodumaale neil ei õnnestunud enam kunagi tagasi tulla.
1933. aasta novembris sureb 13. Dalai. Seejärel suleti paljud budistlike templite uksed nõukogude Venemaal ja Mongoolias kümneteks aastateks.
1935 asuti jälitama ja vanglatesse toppime kõiki ellu jäänud budalasi üle nöukogude Venemaa, Mongoolia, Kalmõkkia, Tuva. Burjaatia langes muuhulgas esimesena löögi alla Piiteri datsan, mis hiljem 1938 suleti, kuna budalased visati sealt välja.
Selle kampaania käigus läksid viimased laamad, kes eelmistest kommunistide poolt organiseeritud usuvastastest programmidest puutumata olid jäänud, nii püssi ette kui okastraadi taha laagrisse. Nii hävitati kalmõkkidel, tuvalastel, burjaatidel, mongolitel nende rahvuskultuur ja -intelligents lõplikult.
[redigeeri] Programmid budistide vastu
1936. aastal hakkavad üle NSV Liidu progrommid budistlike templite ja kloostrite vastu, nood mis ei olnud veel punaste poolt suletud või lõhutud. Võimudel oli eesmärk sulgeda viimased kultuskohad ja tema teenrid budistlikud laamad vangilaagrisse.
1936. aasta 15. augustil suleti Ulan-Ude linnanõukogu otsusega Atsagat-Shelutajevskii datsan Burjaatias. Selle kloostriga oli Agvani elus seotud kõik mälestused tema lapsepõlvest, seal õppis ta õpetaja Iroltujevi käe all esimesed tähed selgeks nii mongoli kui tiibeti keele osas, samuti ka lugema.
Iroltujevist sai hiljem Hambo lama, kes kogu elu aitas kaasa enda õpilase arengule ja kujunemisele budistist haritlaseks, filosoofiks ja mungaks õpetajaks.
Iroltujev suunas Doržijevi Lhasasse Drepung Gomangi, kus too omandas kõik, mida Lhasa ja Potala olid tol ajal võimelised hariduse osas üldse pakkuma.
[redigeeri] Bolševikud budiste tapmas
1937. aasta sügist peetakse Sankt Peterburi templi jaoks kõige traagilisemaks ja sama laienes kogu Venemaa budismi ja budistide kohta.
Öösel murdsid Leningradi tšekistid templisse sisse, viies kaasa kõik inimesed, kes sel hetkel templi territooriumil viibisid munkadest usulisteni välja. Arreteeritud veeti tshekaase ja "troika" ehk kolmest mõrvar-tšekistist koosnev kohus otsustas kähku nende saatuse, kõik templis kinnivõetud inimesed lasti maha; nende hulgas ka mongolist Baradijn.
1937. jaanuaris sõitis vana munk Agvan Doržijev Petrogradist tagasi Burjaatias asuvasse Atsagatski kloostrisse.
[redigeeri] Doržijevi arest
13. novembril arreteeritakse 85-aastane Agvan Lobsang Doržijev tšekistide poolt Tunkinski orus asuvas kloostri majas, kus ta tavaliselt peatus enda külaskäikudel. Vana haige munk viidi Ulan-Udes asuvasse vanglasse.
[redigeeri] Surm vanglas
1938. aasta 29. jaanuaril suri Agvan Lobsang Dorzijev Ulen-Ude vanglas.
Doržijev käis Venemaa ja Tiibeti vahet enda elu jooksul 12 korda.
[redigeeri] Peterburi datsani sulgemine
Agvan Lobsang Doržijevi surm andis kommunistidele võimaluse lõplikult arveid klaarida pealinnas asuva budistliku templiga, mis kanti sellest hetkest kohaliku Leningradi linna munitsipaalfondi ja templi sisustus veeti tšekistide poolt Kaasani kirikusse, kus kristlased välja visati seal asutatud Ateismi muuseumi fondidesse. See kõik toimus aprillis ja 15. juunist anti budistlik tempel linna kehakultuurlaste kasutusse. Sellega lõppes Sankt Peterburi budistliku templi esimene periood.
