Valgustatud absolutism

Valgustatud absolutism (ka valgustatud monarhia; prantsuse despotisme éclairé, selle järgi ka valgustatud despotism) on ideoloogia, mis kujunes 18. sajandi esimesel poolel.

Valgustatud absolutismi ideoloogid peavad riigile ja rahvale parimaks valitsejaks haritud ja reformimeelset piiramatu võimuga monarhi. Üks teooria peamiseid kujundajaid oli prantsuse filosoof Voltaire.

[redigeeri] Teooria

Valgustatud absolutismi teooria kujunes tänu 18. sajandi ühiskondlikele oludele (haridustaseme kiire tõus ja harituse laiem levik, teadusliku maailmavaate sügavam kinnistumine, uued leiutised ja avastused ning "lihtrahva" tähtsuse tõus valitseva kihi silmis) ning eelnevalt välja kujunenud valitsemiskorraldusele (absoluutsele monarhiale). Paljude filosoofide ning mitmete tulevikku vaatavate riigimeeste arvates oli just haridus lahendiks ühiskonda painavatele probleemidele, nende taga nähti enamasti alamate harimatust, valgustamatust, aga ka kahjulikke riigipoolseid piiranguid. Seega tuli asja muutmiseks riiki oluliselt reformida, et tagada võimalikult ulatuslik haridus võimalikult suurele hulgale inimestele ning kaotada minevikust jäänud riigipoolsed takistused ühiskonna arenguks. Et seda aga teha, pidi uuendajal olema riigis täielik võim, kuna muidu oleks ju asjad erinevate huvigruppide, eriti traditsionalistliku aadelkonna vastuseisu tõttu, pidama jäänud. Nii jõutigi valgustatud monarhi kontseptsioonini, kes pidi olema edumeelse (valgustatud) ilmavaatega ning kõik oma ideaalid ka praktikas ellu rakendama. Monarh ei saanud valgustusfilosoofide arvates mitte mingil juhul alluda vaid enda poolt kehtestatud standarditele (stiilis Louis XIV ütlusega: "Riik, see olen mina"), vaid pidi alluma üldiselt heakskiidetud seadustele ning eetikanormidele. Näiteks Friedrich II pidas ennast riigi esimeseks teenriks.

Valgustatud absolutismi kriitika lähtus peamiselt kahelt aluselt. Liberaalsed arvustajad väitsid, et allumine ühele isikule, olgu ta nii valgustatud ja haritud kui tahes, on vale ja järgima peaks Montesquieu välja töötatud võimude lahususe printsiipi. Konservatiivid leidsid aga, et lükates kõrvale traditsioonilise seisusliku valitsuskorralduse, destabiliseerivad monarhid riiki ning takistavad selle loomulikku arengut. Lisaks juhiti tähelepanu ka sellele, et absolutistliku korraga riigis võib üks valitseja olla küll edumeelne ja viia läbi progressiivseid reforme, ent tema järglane ei pruugi seda sugugi olla. Ent kuna ka tollel on absoluutne võim, siis võib ta kõik valgustusreformid tühistada.

[redigeeri] Praktika

Valgustatud monarhideks on peetud Preisimaa kuningat Friedrich II Suurt, Saksa-Rooma keisrit Joseph II-t, Rootsi kuningat Gustav III-t, Venemaa keisrinnat Katariina II-t, Hispaania kuningat Carlos III-t ja mitmeid Saksa väikevürste. Samuti viisid valgustusliku sisuga reforme ellu ka mitmed teised monarhid, näiteks Austria valitsejanna Maria Theresia, keda mõnikord on samuti arvatud valgustatud monarhide hulka.