Katariina II

Vajab toimetamist

Katariina II ehk Katariina Suur (vene Екатерина Великая; 2. mai 1729 Stettin, Preisimaa (praegune Szczecin) – 17. november 1796 Tsarskoje Selo) oli Venemaa keisrinna alates 1762 kuni surmani. Ta oli Peeter III sakslannast naine, kel polnud vere poolest Venemaaga mingit seost.

Enne trooniletõusmist oli Katariina saksa väikevürsti tütar Catherina von Anhalt-Zerbst. Tema isa teenis ohvitserina Friedrich Suure sõjaväes, kuna ta riik oli niivõrd väike, et seisusekohaseks eluks selle sissetulekutest ei piisanud. Ka tema tütar tahtis paremat elu ning nii haaras ta kohe kinni Venemaa tsaarinna Elisabethi pakkumisest abielluda Venemaa troonipärija, Holstein-Gottorpi hertsogi Peteriga.

Peale Elisabethi surma sai Peter von Holstein-Gottorp Peeter III-na Venemaa keisriks ning Katariina keisrinnaks. Et Peetri poliitika oli vastuoluline ning ta hoolis rohkem oma hertsogkonnast kui keisririigist, siis küpses peagi paleepöördeplaan ning peagi ta kukutati, asendades ta Katariinaga, kellest sai Venemaa keisrinna Katariina Suur.

Eelnev: Peeter III

Venemaa keisrinna 1762–1796

Järgnev: Paul I

Lapsepõlve aastad

Sophie Frederike Auguste Anhalt-Zerbst sündis 21. Aprillil 1729. aastal Saksamaal. Tema vanemateks olid Johanna Elisabeth Holstein-Gottorp ja Christian August von Anhalt-Zerbst. Johanna ootas, et sünniks poeg kuid sündis hoopis Figchen (nii kõlas Katariina II lapsepõlve hüüdnimi). Johanna oli nii pettunud, et ei pööranud Figcheni olemasolule tähelepanugi. Figchen kannatab raskelt kuna näeb iga päev kuidas temale tema õdesid vendi eelistatakse (Johanna sünnitas veel kaks poega ning peale Figchenit veel ühe tütre). Lapsi kasvatasid ammed ning peagi läksid nad guvernantide õpetada. Hoolimata sellest, et lossis oli puudus voodilinadestki oli lastel rohkesti õpetajaid, teenreid. Juba varases nooruses pühendatakse nad Euroopa õukonna kommetesse ning Figchen viibib palju ballidel, bankettidel, maskeraadidel ning on riietatud just nii nagu tolle aja kaasaja mood seda nõudis. Sophie ei olnud oma lapsepõlves eriti ilus tüdruk ning ka mitte kõige parema tervisega. Varases lapseeas põdes ta impetiigot (pindmine nahamädanik) ning ta juuksed tuli seetõttu korduvalt maha ajada, et lahti saada korpadest. Seitsmeaastaselt pidi ta pleuriidi (kopsukelme põletik) tõttu surema. Kui ta haigusest paranema hakkas ja jälle voodist tõusta sai ilmnes, et tema selgroog on kõvasti väändunud. Arst määras Figchenile korseti mida ta ei võinud ei päeval ega öösel ära võtta. Pea neli aastat peab Figchen korsetti kandma kuni ta tervis paraneb. Hoolimata tervise paranemisest ei näe ta endiselt ilus välja. Just see innustabki teda aina paremini õppima ning selle tõttu sai Sophie väga hea hariduse. Eriti oli ta kiindunud oma prantsuse keele õpetajasse Barbet Cardeli. Just temalt saab Figchen nii palju energiat, et teda köidab vaid liikumine ja tegevus. Hoolimata vürstlikust positsioonist lubavad vanemad Figchenil külla kutsuda kohaliku ontliku kodanluse lapsi. Nad mängivad kõiksugu mänge kui kõige enam meeldivad Figchenile ägedad mängud. Külalastega mängides oli Figchen poisilik, nutikas ja keevaline ning juhtis tihti kogu lastekarja. Kuid enam kui lapsemängud meeldib Figchenile reisimine. Ta on juba varajases nooruses pühendatud Euroopa kuningate ja vürstide geneoloogiasse ja tunneb juba siis, et ka temast saab valitseja. 1739. aastal viivad vanemad Sophie Kieli peole, mille korraldab tema ema nõbu Adolf Friedrich von Holstein-Gottorp. Seal vahetab noor Sophie paar sõna Peter Ulrich von Holsteiniga kelle kohta räägiti, et temast võib saada Rootsi või Venemaa troonipärija. Sophie pettub poisis. Peter Ulrich oli inetu ja peale selle polnud ta ka midagi lugenud ja tundis huvi vaid sõjaliste harjutuste vastu. Aastal 1741 tõukab Peeter Suure tütar Jelizaveta troonilt väikese Ivani ja asub ise tema asemele hakates otsima Peeter Ulrichile sobivat naist. Ta otsustab korraldada suure konkursi ja sellest võtab osa ka Sophie. Johanna viib Figcheni Berliini poseerima kuulsale prantsuse kunstnikule Antoine Pesne’ile. Seal tehtud pilt saadetakse kohe Sankt-Peterburgi, et näidata kui ilus neiu Sophiest sirgunud on ning just tema oleks sobiv kandidaat Peter-Ulrichi naiseks. 1. jaanuaril 1744. Aastal, kui kogu pere on Zerbstis istunud lauda pühitsema rõõmsalt algavat uut aastat, saabub Berliinist kuller ja annab Christian Augustile paki kirju. Vürst sprteerib posti ja ulatab naisele ümbriku, millele on kirjutatud: “Isiklik! Väga kiire! Kõrgesti sündunud õilsast soost vürstina Johanna Elizabeth von Anhalt-Zerbstile, tema lossis Zerbstis.” Kirja oli saatnud Brümmer, suurvürst Peter Ulrichi ülemõuemarrssal Sankt-Peterburgist:”Tema keiserliku Majesteedi keisrinna Jelizaveta Petrovna erikorraldusel pean teile teatama, proua: üllas Suverään soovib, et Teie Kõrgus koos printsessiga, oma vanema tütrega, tuleks võimalikult kiiresti ja aega kaotamata siia maale ja linna, kus keiserlik õukond peaks asuma… Teie Kõrgus on piisavalt selgepilguline, et mõista, miks Tema Majesteet soovib nii kiiresti näha siin nii Teid kui ka teie tütart, kellest on palju head kuulda…” Pakkumine oli vastupandamatu ja Johanna ei kahelnud palju. Siiski käisid tema peast läbi mõtted kuidas Sophie sellel kaugel ja barbaarsel maal hakkama saab, kuid ta ei kahelnud tüdrukus. Kuid Christian August ei olnud Sophie Venemaale saatmise poolt. See oleks tähendanud seda, et Sophie peaks usku vahetama, aga Christian oli täielikult selle vastu. Johanna ja Christian vaidlesid kolm päeva Sophie selja taga kuid Sophie teadis sellele vaatamata mis toimub. Kolmanda päeva pärastlõunal ulatab Sophie Johannale kirjakese, millele on suurte tähtedega kirjutatud: “Augure de tout Que Pierre III sera ton époux!” Hämmeldusega vaatab Johanna kirja, millele on sulaselgelt kirjutatud: “Kõik märgid näitavad, et sinu meheks saab Pjotr III” nüüd ei jäänud enam mitte mingit kahtlust ja Johanna ning Sophie läksid teele Sankt-Peterburgi poole.

Figchenist saab suurvürstinna

Nurjamaks vastaspartei intriige Venemaal, oli kokku lepitud, et värstinna ja tema tütar sõidavad valenime all. Johanna paberites oli kirjas “krahvinna von Reinbeck”. 14. Veebruaril jõuab konvoi Sankt-Peterburgi ja Peatub Talvepalee peatrepi ees. Nende auks kõlavad Peeter Pauli kindlusest suurtükikogupaugud. Nende teenisutses on hulga teenreid ning õuedaame. Sophie tutvub õukonnadaamide seltsis linnaga ning peagi viib nende tee edasi Moskvasse, Kremlisse, kus elas Jelizaveta. Viiskümmed päeva oli möödunud küllakutsest ja peagi kohtub Sophie impeeriumi valitseja Jelizaveta ja suurvürst Pjotriga. Pjotr oli veel koledam kui Sophie mäletas kuid ta ei hoolinud sellest. Juba siis teadis Sophie, et tema abielu Pjotriga ei ole mitte armastuse vaid võimu eesmärgil. Johanna ning Sophie elavad Kremlis suures külluses. Jelizaveta näitab igal sammul välja oma suurt külalislahkust andes nii Johannale kui Sophiele Püha Katariina ordenid. Nad käivad palju erinevatel pidudel ja Sophie kasutab ära iga võimalust, et tungida õukonna saladustesse. Ta aimas juba ette, et sellest on tal tulevikus palju kasu. Sophie teadis ka, et jääb venemaale ning et seal läbi lüüa on tal vaja vene keelt osata. Tema vene keele õpingute soov oli nii suur, et tema õpetaja Adadurov ei jõudnud ära kiita oma õpilase usinust. Sophie õppis ööd läbi ning palus oma õppetunde pikendada üle määratud aja. Peagi hakakb ta ennast kehvemini tundma ning tal tõuseb palavik. Tal diagnoositakse raske kopsupõletik. Ta jäi kauaks voodisse lebama ning arvati, et ta sureb. Vaatamata Johanna tugevalt vastuseisule lasti Sophiele aadrit ja just see oli see miks Sophie jälle meelemärkusele tuli. Üle kuueteistkümne korra kahekümne seitsme päeva jooksul lasti Sophiel aadrit. Johanna protesteeris. Õukonnas teati, et Sophie haigestus oma kesköiste vene keele õpingute tõttu ja põlvis seetõttu soosingu nii õukonna kui Jelizaveta poolt, kes hakkas talle kalleid kingitusi tegema näitamaks kui tubli on Sophie, et selle raske haigusega toime tuleb. 21.aprillil 1744. aastal sai Sophie lõplikult terveks. Ta oli kõhn kui luukere, juuksed langesid ning surnukahvatu. Keisrinna käsul määrati ära Sophie õigeuski astumise kuupäev, milleks sai 28. juuni 1744. Kohe järgmisel päeval pidi pühitsetama Sophie ja Pjotri kihlus. Samal päeval vahetas Sophie ära oma nime ning temast sai Jekaterina Aleksejevna. Veel samal aastal haigestub Pjotr leetritesse ja see lähendab Jekaterinat ja Pjotrit kuna nad veedavad enam aega koos juttu rääkides. Nad leiavad, et neid on palju ühist. Kuid haigus süvenes ja tekkis oht, et Pjotr sureb. Seda ei tohtinud mitte mingi hinna eest juhtuda, sest sel juhul oleks Jekaterina olnud jälle eikeegi. Jekaterina õnneks saab suurvürst siiski terveks kuid haigus on jätnud oma jälje ning Pjotr näeb endisest veelgi jubedam välja. Rõuged olid ta näo laastanud, silmad auku vajunud ning juuksed oli maha aetud. Seetõttu kandis ta suurt parukat mis moonutas teda veelgi. Jekateriina vältis Pjotrit ja tundis tema vastu vastikust. Pjotr polnud loll ning sai sellest aru ja teadis ka, et keegi ei naudi tema seltskonda. Nüüdsest peale tundis ta end hästi vaid oma teenijate seltskonnas. 1745. aastal asusid Pjotr ja keisrinna Suvepaleesse elama ning Jekaterina ja Pjotr ei näinud enam teineteist, sest Pjotr tõi ettekäändeks liiga pika vahemaa. Kõik said aru, et nende suhted ei ole just head ning seetõttu kiirustati nende ametliku abielu pühitsemisega. Arstid soovitasid aupaklikult veel oodata, sest nende arvates ei olnud suurvürst naisevõtuks veel küps, sest ta oli võimetu sigima. Arstid arvasud, et talle tuleb aega anda saada meheks selle sõna täies tähenduses. Keisrinna ei hoolinud sellest ja ei hoolinud ja Pjotri alkoholiga liialdamisest ning otsustas Jekaterina ja Pjotri võimalikult ruttu paari panna. 21. augustil 1745. aastal toimuvadki pulmad. Jekaterinale antakse selga hõbebrokaadist, laia seeliku, kitsa pihaosa ning lühikeste käistega kleit milles tal on end raske liigutada. Kergelt lokkis tumedatele juustele paneb keisrinna lõpuks suurvürstinnade krooni. Jekaterina peab kangeks tõmbuma, et püsida sirgena. Pulmad mööduvad edukalt kui Jekaterina jaoks ülimalt väsitavalt tänu raskele ehkettekoormale, mida tal kanda tuli. Pärast pulmi peab Jekaterina ema Johanna naasma oma kodumaale. Kokkuvõttes oli tal kahekümne kuuga õnnestunud panna oma tütar mehele ja kaotada maine keisrinna silmis. Õukonnas arvustatakse teravalt tema algusaja poliitilisi sepitsusi ja hilisemat armusuhet krahv Ivan Betskiga. Mittemõistmine Jekaterina ja Pjotri vahel süveneb. Öösiti valmistab Pjotr talle pettumuse, päeval ajab ahastusse.

Jekaterina ebaõnnestunud abielu

Peagi nägi Jekaterina ära Jelizaveta tõelise pale ning Venemaa tõelise olemuse kus kõik oli vaid silmapete. Luksuse ja puuduse segu näib Jekateriinale olevat vene ühiskonna loomulik joon. Ei ole sugugi haruldane, et mudasest ja igasugu rämpsu täis tohutust hoovist mis kuulub viletsa määrdunud puulobudiku juurde, sõidab välja luksuslikult riides ja ehete säras daam suurepärrase vankrida, mida veavad kuus räpaste rakmetega viletsat setukat sugemata suustega väga ilusas livrees, mida nad häbistavad oma kohmaka hoiakuga. Ta on oma tundmustega sinnamaani jõudnud kui ta saab teate isa surmast. Jekaterina on šokis. Pärast leinaaega jätkub jälle tavapärane ballidel ja maskeraadidel käiv elu. Samal ajal järgib Jelizaveta kindlalt oma plaani ja jätkab eemaldamast Jekaterina ja Pjotri lähedusest kõik, kelle sõprus võiks nende üksindust leevendada. Tegelikult lähendab tsaarinna tagakiusamine noori inimesi ebaõnnes nii igapäeva tegemistes kui ka isiklikus elus. Jekaterina lepib raskelt mõttega, et ta on oma noorele mehele voodis vähem kütkestav kui puusõdurite kollektsioon. Kuid ta ei lase oma kärsitusest midagi välja paista. Süütus teda veel ei koorma. Pjotrit on ka hoiatatud, et kerge füüsiline viga ei lase tal oma abuelumehe rolli täita. Piisaks väga ohutust kirurgilisest operatsioonist selle kõrvaödamiseks. Aga tema kardab bisturiid. Kokkuvõttes eelistab ta jääda lapsepõlve, maailmast kõrvale, oma lelude ja unistuste keskele. Peagi leiab Pjotr endale uue hobi. Ta tahab dresseerida puudleid jahi jaoks. Jekaterinat puudlid häirivad ja Pjotr läheb temaga jälle vaenujalale. Koerad haisesid ja haukusid ning piiramatu võim koerte üle lummas Pjotrit. Ettekäändel koeri kuuletuma panna, ajab ta nad segadusse kraaksuvate käsklustega, peksab neid piitsaga, taob kepiga. Kui Pjotr oli koeri küllalt piinanud, haaras ta viiuli ja toas ringi kõndides kääksutas poognaga tundide kaupa ise ühtegi nooti tundmata. Kuid peagi Pjotr lahkus ning Jekaterina sai rahu. Kui Jekaterina oli just harjunud oma sakslannast kammerteenijanna proua Krusega eemaldatakse ta äkki ja asemele tuleb põline venelanna Praskovja Vladislavova. Jekaterina pidas teda endiste aegade elavaks kroonikaks ja armastas kuulata proua Vladislavova jutte. Ta teadis palju trooni ümbritsevatest tähtsatest perekondadest ja see huvitas Jekaterinat väga. Kuna Pjotr polnud suurem asi mees ja Jekaterina väga kena naine hakkas tema ümber tiirlema ja palju mehi, kes püüdsid üksteist igati üle trumbata ning Jekaterinat voodisse saada. Jahiretke ajal, mille korraldas Tšoglokov see juhtuski. Kui külalised olid jahilkõiguga ühele poole saanud ja õhtusöögilauda istuma hakkasid tõusis torm ja tagasi nad tollel õhtul enam minna ei saanud. Sel ööl ei suutnud Jekaterina ja Sergei Saltõkov end tagasi hoida ning Jekaterina kaotas süütuse. Jekaterina oli siis kahekümne kolme aastane ning kaheksa aastat Pjotriga abielus olnud. Sellest ööst saadakse peagi teada ja ostsustatakse Jekaterinale rääkida Pjotri väikesest veast, sest oli ju oht, et Jekaterina jääb rasedaks. Otsustati, et Pjotr peab laskma endale operatsiooni teha ning tehtud see sai. Selle tõttu ei saanud mitte keegi teada, et Jekaterina esimene laps ei ole mitte Pjotri vaid Sergei oma. Kuid toimus nurisünnitus. Ka järgmine 1753. Aastal alguse saanud rasedus lõppes nurisünnitusega. 1754 aastal sünnitab Jekaterina lõpuks posslapse kellele pannakse nimeks Pavel Petrovitš. Pjotr oli lapse suhtes üksluine ning jõi nendega, kes olid käepärast. Lapsega tegeles keisrinna, sest Jekaterina oli selleks veel jõuetu. Jelizaveta võtab endale koguni Jekaterina lapse hooldusõigused ja näitab sellega välja vaid ükskõiksust lapse tegelike vanemate kohta. Jelizaveta hoidis last koguaeg liigselt soojas hällis ning laps higistas alatasa. See põhjustas lapse pideva haigestumise ja külmakartlikkuse vanemaks saades.

Sõja algus

1755. aastal saadab Inglismaa, soovides uuendada oma liidulepingut Venemaaga, sest ees seisab vältimatu suhete katkestamine Prantsusmaaga, Sankt’Peterburgi oma saadiku sir Charles Hanbury Williamsi. Just temas leiab Jekaterina endale järgmise mehe, kellega ta sooviks oma täitmatut südant rahuldada kuid lõpuks otsustab, et too on siiski liiga vana. Jekaterina hüppabki ühe mehe juurest teise juurde ning sünnitab nii kuis jaksab nähes ise veel suurepärane välja. Mustad juuksed, säravvalge nahk, mustad ja pikad ripsmed, sihvakas talje, suursuguse kõnnakuga. Peagi hakkavad Jekaterina mõtted liikuma sellele, kui Jelizaveta sureks. Ta kirjutas Inglismaa saadikule Williamsile, et kui Jelizaveta peaks surema võtaks ta esmalt oma lapse tagasi ning seejärel teeks kõik, et keisriks ei kuulutatasks mitte poolearuline Pjotr vaid tema. Sel samal aastal saab alguse Seitsmeaastane sõda. Vene sõjaväelased rõõmustavad, sest Peeter Suure ajast peale on nad end vaevu vaos hoidnud. Aga krediiti ei ole. Sõdurid on halvasti varustatud. Väidetakse, et neil polnud ei saapaid, püsse ning nende seas olevat olnud kalmõkke, kes võitlesid ikka veel vibu ja nooltega. Jekaterina on sõjalise olukorra tõttu sunnitud pidama läbirääkimisi keisrinna teadmata. Hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest, mida Bestužev ja suurvürstinna oma salaleppe puhul rakendavad, haistavad seda välismaa diplomaadid juba kaugelt. Ka keisrinna aimab, et läbirääkimised tema seljataga jätkuvad. Neljakümne seitsme aastasena, kurnatuna ohjeldamatust eluviisist, kannatab ta hallutsinatsioonide ja hirmuhoogude all, ei maga kunagi kaks päeva järjest samas toas, räägib sosinal pühapiltidega ja kardab surma liginemist. Tal tuleb ette ka krampe, mille tagajärjel ta on pikka aega nüristunud, letargiale lähedases seisundis.

1759. aastal karnevali viimasel päeval, kavatseb õueteater etendada vene komöödiat ning Stalistaw Poniatowski palub tungivalt, et ka Jekaterina sinna tuleks näitamaks kõigile, et Jekaterina ei pea Jelizaveta käsi tõttu vaid oma ruumides püsima. Teatrisse minekust tekid tal Pjotriga järjekordne tüli ja ta kirjtuab Jelizavetale kirja milles räägib kuidas tema abikaasa teda kohtleb nign palub luba lahkuda õukonnast, et minna Saksamaale. Tegelikult Jekaterina blufib ja tal ei tule mõttessegi, et Jelizaveta peaks andma loa õukonnast lahkuda. Kui keisrinna võttis vaevaks lõpuks vastata korraldati nende kokkusaamine millest kujunes terav ja skandaale jutuajamine. Nagu Jekaterina arvas ei antud talle luba lahkuda. Ta sai isegi loa oma lapsi näha. Selleks ajaks oli tal juba poeg ja tütar, kes olid Jelizaveta kasvatada ning Jekaterina neid näha ei tohtinud. Jekaterina armuseiklused jätkusid ja peagi armus ta ohvitseri, Grigori Orlovisse. Jekaterina on enda jaoks seganud juba armastuse ja tuleviku eesmärgid. Ta kasutab oma eesmärgini jõudmiseks (venemaa troonipärijaks saamiseks) ära kõik kes teele jäävad, kaasaarvatud oma armukesed. Samal ajal kui Jekaterina teeb kõik, et troonile saada paneb Pjorti uus naine Jelizaveta Vorontsova (ta lubas Pjotriga niipea abielluda kui Pjotr leseks jääb) Pjotrile pähe mõtte, et just tema peaks saama uueks Venamaa valitsejaks.

Võimuvahetus

1761. aastal detsembrikuu öösel, saades teada, et keistrinna tunneb endaväga halvasti, tuleb vürstinna Daškova, kes on ise kõvasti külmetunud Jekaterina juurde ning teatab, et Jelizavetal on elada jäänud veel vaid mõned päevad. Daškova ootab, et Jekaterina avaldab talle oma plaanid edasise suhtes kuid tema pettumuseks teatab Jekaterina, et tal pole plaane. Las kõik mingu nii nagu läheb. Õukonnas sepitsevad kõik vandenõusid. Kes saab troonile? Pjotr, Pavel, Jekateriina? 1761. aastal 23. detsembril tabab keisrinnat atakk. Kahe päeva pärast väljub tema toast Nikita Trubetskoi ja teatab Jelizaveta surmast. Sellal kui kõik kurva uudise peale nutma puhkevad, kuulutab Nikita Trubetskoi välja Pjotr III võimuletuleku. Pjotr III põlgab rahvast, kelle juhtimine on tema ülesanne. ta ei varja oma viha kadunud Jelizaveta vastu ning on joobunud vastsest vabadusest. Pjotr käsib lõpetada vaenutegevuse ning ta kavatses kõik pühapildid peale Jeesus Kristuse ja Neitsi Maarja palvetamispaikadest kõrvaldada ning asendada preestrite sutaan pastorite redingotiga, sundida vaimulikke habemed maha ajama. Pjotr keerab Venemaa elu peapeale ja soosingut ta selle eest ei saa. Mõtlematu Pjotr on lahkunud Sankt-Peterburist oma suveresidentsi 12. Juunil 1762. ja ta loodab seal paar pöeva puhata enne kui rindele asub. Õnnetuseks ei ole Vene laevastik valmis purjesid heiskama ja epideemia on madruste arvu vähendanud. Pjotril on ükskõik ja käsib madrustel võimalikult ruttu terveks saada. Senikaua elab Pjotr pidutsedes ja juues. Samal ajal sõidab Jekaterina Peterhoffi poole ning valmistub Pjotri nimepäeva pidustusteks. Jekaterina teadis juba, miks Pjotr oma nimepäeva koos Jekaterinaga tähistada tahab. Pjotr soovib Jekaterinat solvata ja oma viha tema peal välja valda. Sellest kuulnud otsustati kohe midagi ette võtta. Peeti kinni kapten Passek, kes olevat purjuspäi solvavaid sõnu tsaari kohta öelnud. Temalt saadi piisavalt informatsiooni, et Jekaterina veendunud pooldaja tormaks Akadeemia trükikoja direktor Tauberti poole ning käsib tal otsekohe valmis trükkida manifest, mis kuulutab välja Pjotr III kukutamise ja Jekaterina II troonile astumise. Selle kirjutamisele hakati vastu vaidlema kuna väidetakse, et see on hullumeelsus. Vaatamata sellele annab Taubert käsu koostada manifest. Seejärel saadeti Aleksei Orlov teatama Jekaterinale tema troonile saamist. 29. juunil 1762. aastal, koiduajal, jõuab Aleksei Orlov tõllaga Peterhofi. Jekaterina äratati ning talle teatati, et Aleksei Orlov ootab teda kiire asjaga. Ta võtab Aleksei vastu istudes negližees voodis, näol võitleja ilme. Aleksei teatab, et tal on aeg tõusta. Kõik on valmis, et Jekaterinat keisrinnaks kuulutada. Jekaterina ei tunne kõhklusevarjugi. Ta riietub tualetti tegemata ning astub tõlda. 22. septembril toimub Jekaterina kroonimine Moskvas ning temast saab Jekaterina II.