Põhja-Atlandi ostsillatsioon
Põhja-Atlandi ostsillatsioon on Islandi miinimumi ja Assoori maksimumi ehk õhurõhu tugevuse võnkumine erinevail aastail Atlandi ookeani põhjaosas.
Islandi miinimum on püsiv madalrõhuala keskmega enamasti ligikaudu Islandi saare kohal. Assoori maksimum on kõrgrõhuala Assooride kohal. Põhjapoolkeral valitsevad läänetuuled kõrgrõhkkonnast põhja suunas ja madalrõhkkonnast lõunas. Seetõttu on Põhja-Atlandil valitsevaiks läänetuuled, mis puhuvad Islandi miinimumi ja Assoori maksimumi vahel. Läänetuuli võimendab veelgi Coriolisi efekt.
Põhja-Atlandi ostsillatsioon tähendab nende rõhkkondade tugevuse muutust. Kui nõrgeneb üks siis nõrgeneb ka teine ning vastavalt sellele muutub läänetuulte tugevus. Tugevate ja hästi väljakujunenud rõhkkondadega aastal on NAO indeks positiivne, vastasel korral aga negatiivne.
Positiivne NAO indeks toob endaga kaasa vihmase ja pehme talve Põhja-Euroopas, sest niiske õhk Atlandi ookeanilt jõuab kaugemale sisemaale, jättes Vahemere äärsetele maadele põua ehk ilusa ilma. Negatiivne NAO indeks toob kaasa vihmase ja mägedes lumetormidega talve Vahemere ääres ning külma ja karmi talve Põhja-Euroopas. Selle põhjuseks on see, et nõrgemad läänetuuled ei vii niisket õhku mitte Põhja-Euroopa, vaid Vahemere kohale. Põhja-Euroopas, aga valitsevad sellisel talvel külmad kõrgrõhkkonnad, mis on kujunenud Venemaa kohal.
Põhja-Atlandi ostsillatsiooni tekkepõhjused ei ole selged. Näib olevat seos Globaalse soojenemise ja NAO indeksi positiivsete väärtuste vahel, sest viimasel kümnendil ja 1930-ndail on tugevalt domineerinud positiivne faas, mis korreleerub hästi põhjapoolkera keskmise temperatuuri tõusuga.
[redigeeri] Vaata ka
- El Niño
- NAO indeks
