Oskar Luts

Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Teksti allikas:

http://www.wilde.ee/kirjanike_portreed.php?portree=8&lang=est

Oskar Luts

Oskar Luts (7. jaanuar 1887 Kaarepere vald – 23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik, Eesti NSV rahvakirjanik (1945).

[redigeeri] Elukäik

1894 Õppis Änkküla külakoolis.
1895–1899 Palamuse kihelkonnakool.
1899–1902 Tartu reaalkool.
alates 1903 töötas apteekriõpilasena Tartus ja Narvas, alates 1908 Tallinnas ja Peterburis.
1911–1914 õppis Tartu Ülikoolis rohuteadust.
Võttis farmatseudina osa Esimesest maailmasõjast
1919–1920 töötas ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidajana.
alates 1922 oli kutseline kirjanik Tartus.
1941 sai temast Eesti esimene personaalpensionär.
1946 pälvis ta Tööpunalipu ordeni.

[redigeeri] Looming

Lutsu rahvalik rikas koomikuanne ja seda varjundav nukker alatoon ilmnesid kooskõlas ta esimeses ning populaarseimas teoses, koolipõlvemälestustel põhinevas jutustuses "Kevade" I–II (1912–1913). Sellest kasvas hiljem Tootsi-lugude sari ("Suvi" I–II, 1918–1919; "Tootsi pulm", 1921; "Argipäev", 1924; "Sügis", 1938, II osa 1988).

Menukad olid ka varased, realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).

Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920).

Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa: süžeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatilised moraali- ja karskuseteemalised jutustused ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrott", 1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934).

Ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja (13 köidet, 1930–1941, sealhulgas "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932), rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte ("Nukitsamees" ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast Teist Maailmasõda jutustuse "Jüri Pügal" (1945), följetone ja tõlkeid vene keelest.

Oskar Luts oli spontaanselt loov kirjanik. Tema jämekoomikast melanhooliani küündivat loomingut iseloomustavad aine- ja keelepädev tüübi- ja olustikumaaling ning ligimeslik, vestmisosav nn väikese inimese teema käsitlemine.

[redigeeri] Mitmesugust

1964 Oskar Lutsu Majamuuseum
1954 hauamonument (autorid M. Saks ja Endel Taniloo)
1987 mälestussammas Tartus (autor A. Rimm)
1987 kihelkonnakoolimuuseum Palamusel

[redigeeri] Kirjandus

"Mälestusi Oskar Lutsust". Koostanud Meelik Kahu ja Eerik Teder. Eesti Raamat, Tallinn 1966
Külliki Kuusk, Liivi Rosenvald, "Tartu kirjanik Oskar Luts". Oskar Lutsu majamuuseum, Tartu 2005