Jõelähtme kirik
| Vajab toimetamist |
Jõelähtme kirik on luterlik kirik Jõelähtme vallas, Harju maakonnas ja pühendatud Neitsi Maarjale.
Kirik on neogooti stiilis ja omandanud mitmes ümberehituses traditsioonilise "kolmikhüppelise" silueti.
Esimene puust algkirik oli Jõelähtmel juba 1220-tel aastatel ja arvatavasti ehitatud esimeste kirikute seas Harju- ja Virumaal.
Kirjalikes allikates mainitakse esmakordselt Jõelähtme Neitsi Maarjale pühitsetud kirikut a. 1241
Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik keskajal Tallinna Toomile.
Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule.
Algkiriku eripäraks oli veel ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid.
Algselt võis Jõelähtme kirikul olla kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas.
Sisukord |
[redigeeri] 14. sajand
Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel, 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Sel ajal arvatavasti lõhuti ka kaks vana torni.
Ehituste käigus on lammutatud algselt hoone põhjaküljel olnud käärkamber ning lõunaküljel olnud sandikoda.
[redigeeri] 19. sajand
1878. a. arhitekt Friedrich Modi kavandatud remondi järel muutus kiriku ilme palju. Aknad venitati kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart.
[redigeeri] Tulekahju 1910
1910. aastal sügise tulekahjus hävis kiriku torn ja katus. Uus katus ja torn valmisid 1912. aastal. Torni arhitekt Modi.
[redigeeri] 21. sajand
6. novembril 2005 pühitses EELK peapiiskop Andres Põder Jõelähtme kiriku uued vitraažaknad. Loomis- ja lunastuslooliste vitraažakende autor on kunstnik Andrei Lobanov.
14. juunil 2006 esitleti kirikus Muinsuskaitseameti poolt välja antud teost "Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel". Pastor Heinrich Christopher Wrede (1691-1764) ja tema ametijärglaste kroonikamärkmed on transkribeerinud, tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala. Kala sõnul on Wrede peetud Harju-Jaani ja Jõelähtme kirikuraamatud oma aja mahukamad ja põhjalikumad ning pälvinud kiriku- ja kultuuriloolaste, kodu-uurijate, genealoogide ja teiste huviliste tähelepanu. Muu hulgas sisaldab kirikukroonika ülevaateid kooliõpetuse edenemisest kihelkonnas ning kohalikke rahvapärimusi. Kroonikale lisavad vürtsi mõned erilised seigad inimestega, mitmesuguste loodusnähtuste kirjeldused ja paikkondlikud juhtumised.
[redigeeri] Vaimulikud, õpetajad
Esimesed vaimulikud, kes kogudust teenisid, olid Tallinna piiskopi poolt ametisse määratud Taani preestrid. Esimesed isikulised andmed vaimulike kohta pärinevad alles reformatsioonijärgsest ajast.
Aastatel 1714–1734 oli Jõelähtme pastoriks Heinrich Christopher Wrede, kelle peetud kirikuraamatud on olulised ajalooallikad. Muuhulgas sisaldavad need informatsiooni koolihariduse edenemisest, kohalikest rahvapärimustest ning juhtumistest ning loodusnähtuste kirjeldusi.
Eesti kultuuriloo jaoks kõige olulisem Jõelähtme vaimulik on olnud Gustav Heinrich Schüdlöffel (2. oktoober 1798 – 8. detsember 1859). Teda peetakse üheks esimeseks, kes hakkas koguma Kalevipojaga seotud pärimusi ja avaldas need ajakirjas “Inland” 1836. a. Schüdlöffel julges esimesena kasutusele võtta nn. uue kirjakeele ja avaldas Ahrensi uuele grammatikale tuginedes tõlkeraamatu “Thomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal” (1844)
Jõelähtme kihelkonna kultuuriloo kontekstis vääriks märkimist ka Paul Loppenowe (1. veebruar 1826 – 1. juuni 1901). Jõelähtmesse tuli ta 1863. a. ja juba järgmisel aastal avas siin köstrikooli. Pisut hiljem avas ta kooli Maardus, Randveres ja Jägalas, siis Kostiveres (1867) ja Sahal (1868). Loppenowe sulest ilmus 1884. a. õpperaamat “Rehkendamine küla koolis”.
Viimaseks saksa sugu vaimulikuks oli Oskar Ernst Emil Tomberg (1866–1938), kes teenis kogudust 1896–15. oktoober 1932.
[redigeeri] Kunstimälestised
Säilinud on mõned väärtuslikud kunstimälestised nagu 1639. a. valminud renessanss-stiilis kantsel ning 1670.a. valmistatud barokkaltar.
[redigeeri] Pärimused
Jõelähtme kiriku ebatavalisusele viitavad ka mõned vanad pärimused. Üks lugu jutustab, kuidas Jõelähtme kiriku parandamise ajal vedanud üks töölistest teistega kihla, et ööseks altarile magama heidab. Õhtul teinud teised temale altarile aseme. Mees heidanud magama. Öösil tulnud kolm kirikuõpetajat kiriku. Üks nendest olnud selle kiriku õpetaja. Käskinud meest ära minna. Mees ei läinud. Õpetaja peksnud mehe raudvitsadega läbi. Hommikul mees õpetaja juure. Õpetaja ei teadnud öisest sündmusest midagi, seletanud, et kiriku peale vanne olevat pandud. Kolm õpetajat pidavat teda valvama: üks kes elab ja kahe eelmise õpetaja vaimud. Nõnda kestvat see põlvest põlve.
[redigeeri] Kirjandus
- Jõelähtme kirik ja kogudus 18.sajandi esimesel poolel. Tõlkinud Tiina Kala. ISBN 9985937155.
