Heli

elles artiklis räägitakse helist üldse; muusikalise heli kohta vaata artiklit Muusikaline heli

Heli on aine võnkumisel tekkiv kuuldeline efekt.

Füüsikaliselt iseloomustab heli võnkesagedus ja lainepikkus, võnkeamplituud ja helirõhk ning kiirus.

Bioloogiliselt suudavad helisid tajuda kõik selgroogsed, enamik lülijalgseist ning (sporaadiliselt) mitmed muud loomarühmad. Taimede kuulmisvõime kohta on empiirilisi andmeid.

Füsioloogiliselt suudab inimene tajuda õhus levivaid helisid võnkesagedusega 20 kuni 20 000 Hz. Tajupiiridest kõrgemad ja madalamad sagedused on vastavalt ultraheli ja infraheli. Kuuldelävi (vaikseim heli, mida tajutakse) sõltub sagedusest, aga on umbes 0 dB lähedal; valulävi (millest tugevam heli põhjustab kuuldeelundites valu) on umbes 130 dB lähedal.

Psühholoogiliselt on heliaistingud ja -tajud inimese jaoks tähtsaimad. Kuuldeelundeid ei ole võimalik tahtlikult "kinni panna" (nagu silmi). Inimese keele- ja kõnevõime on täielikult sõltuv helide tajumise ja mõistmise võimest. Sünnipärase, täieliku kuulmispuudega inimene (kurttumm) pole enamasti võimeline normaalselt kõnelema.

Muusikaliselt iseloomustab helisid kõrgus (võnkesagedus), kestus, tugevus (võnkeamplituud, helirõhk) ja tämber (ülemhelide osakaal). Muusikaliste helide omavahelisi kõrguslikke suhteid mõõdetakse toonidega.