Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)
Heinrich IV (11. november 1050 – 7. august 1106) oli Franki ehk Saali dünastiasse kuuluv Saksa-Rooma keiser ning Heinrich VIII nime all ka Baieri hertsog. Ta oli Heinrich III poeg. Saanud vaid 6-aastaselt pärast isa surma Saksa kuningaks, valitses tegelikult tema eest regentnõukogu ning paavst hakkas taotlema ülemvõimu keisri (ehk Saksa-Rooma riigi valitseja) üle.
Kuni 1073. aastani oli (alates 1050. aastatel läbi viidud kirikureformist) enam-vähem kehtinud põhimõte, et paavst on kõrgeim vaimulik ja keiser ilmalik võimukandja, kuid Gregorius VII arvas, et paavst peaks olema ka kõrgeim ilmalik isand ning keiser tema vasall. Nii nõudis ta, et piiskoppe võib Saksa-Rooma riigis määrata vaid paavst. Heinrich IV, kes oli siis veidi üle 20 aasta vana ning valitsemisohjad enda kätte võtnud, keeldus aga nõuet täitmast ning määras ise uusi piiskoppe. Seepeale pani paavst ta kirikuvande alla ning Saksa aadlikud ähvardasid oma isanda kukutada, kui too sellest ei vabane. Nii pidi Heinrich minema patukahetsusretkele paavsti juurde, et tollelt andeks saada. Nad kohtusid Canossas, kus Heinrich palus paavstilt alandlikult andestust. Seda kohtumist on tõlgendatud nii paavstluse võiduna keisrivõimu üle kui ka keisri kavala diplomaatilise eduna, mis päästis tema trooni ning tegeliku võimu Saksa-Rooma riigis. Kohtumise tulemuseks oli kompromiss, millega keiser ja paavst tunnustasid vastastikku üksteise võimu. 1084 krooniti Heinrich ametlikult Rooma keisriks (siiski tema enese poolt ametisse nimetatud vastupaavsti poolt).
Üldiselt polnud tema valitsusaeg edukas, Itaalia oli suhteliselt iseseisev ning linnriigid tegid, mis tahtsid, Saksamaal püüdsid vägevamad vürstid samuti oma sõltumatust kasvatada. Kui Heinrich püüdis oma valitsusaja lõpul riiki reformida, siis kukutati ta omaenda poja poolt. Ta suri peagi pärast võimust ilmajäämist. Keisritiitli säilitas ta siiski surmani.
| Eelnev: Heinrich III |
Saksa-Rooma keiser 1056–1106 |
Järgnev: Heinrich V |
