Ferdinand Johann Wiedemann
Ferdinand Johann Wiedemann [v'iidemann] (30. märts (vana kalendri järgi 18. märts) 1805 Haapsalu – 29. detsember 1887 (vana kalendri järgi 17. detsember) Peterburi) oli keeleteadlane, eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija. 1805 – 29. detsember
[redigeeri] Elulugu
Wiedemann sündis Haapsalus saksa-rootsi päritoluga kohtukirjutaja pojana. Pärast õpinguid Tallinna gümnaasiumis (1819–1821) ja Tartu ülikoolis (1824–1826) töötas ta vanade keelte õpetajana Miitavi (Jelgava) ja 1837–1857 Tallinna gümnaasiumis. Huvitunud soome-ugri keeltest, avaldas Wiedemann nende kohta rea töid, mille eest Peterburi Teaduste Akadeemia valis ta 1854 korrespondentliikmeks ja 1857 akadeemikuks. Seejärel asus Wiedemann Peterburi, kus jätkas viljakat tegevust oma elu lõpuni.
[redigeeri] Tegevus
Põhjapanev väärtus on tema töödel eesti keele kohta, milleks ta 1860. aastail tegi ka korduvaid keeleuurimisreise Eestis. Tema mahukas eesti-saksa sõnaraamat (Ehstnisch-deutsches Wörterbuch; 1869) on pikka aega olnud kõige rikkalikum keelevaramu. Samuti aitas kirjakeele stabiliseerumisele kaasa tema saksakeelne eesti keele grammatika (Grammatik der Ehstnischen Sprache; 1875). Wiedemann on tundnud huvi ka eesti folkloori ja etnograafia vastu: tema teos Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten (Eestlaste sise- ja väliselust; 1876) kujutab enesest rikkalikku kogu vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi, rahvamängude, kommete ja tavade kirjeldusi.
Alates aastast 1989 antakse välja Wiedemanni-nimelist keeleauhinda.
