Enesetapp

Enesetapp ehk suitsiid on surmajuhtum, mis on otseselt või kaudselt põhjustatud ohvri enese poolt, ette teades käitumise tulemust.

Émile Durkheim uuris nähtust enesetapp ning leidis, et põhjustav sotsiaalne faktor oli sotsiaalne integratsioon. Ta leidis kaks enesetapu faktorit:

loomulik nivoo (seotud looduslike, klimaatiliste ja asustussüsteemist tulenevatest faktoritest);
sotsiaalne nivoo (ühiskondlikud ja kultuurilised riskifaktorid).

Enesetapu vormid

Normatiivne:

anoomiline enesetapp (kiired sotsiaalsed muutused, muutuvad normid, ühiskonna ebaküllaldane kontroll indiviidi üle).
fatalistlik enesetapp (liigne sõltuvus ebaratsionaalsetest ettekirjutustest ja reeglitest).

Integratiivne:

egoistlik enesetapp (isolatsioon sotsiaalsest grupist, vähesed suitsidaalset käitumist taunivad ettekirjutised),
altruistlik enesetapp (liigne integreeritus gruppi).

Wassermani käsitluse järgi võib suitsiid olla võimalus psüühiliste konfliktide lahendamiseks, millest inimene ei ole osaliselt või täielikult teadlik. Konfliktid inimeses eneses reflekteerivad kättemaksutahet, tahet karistada ennast või teisi või tahet põgeneda süütunde eest. Alateadlikult tajuvad sellises olukorras inimesed suitsiidi kui taasühinemise viisi kaotatud lähedasega ja ümbritseva maailma hävitamist.

Suitsiidi on käsitletud ka kommunikatsiooni viisina. Farberow ja Shneidman kirjeldasid suitsidaalse isiku püüet väljendada talumatut psühholoogilist valu ümbritsevale maailmale. Enamus suitsiidi sooritajatest annavad mingil moel oma lähedastele oma mõtetest märku.

Enamikes lääne ühiskondades on enesetapp rangelt hukka mõistetud, kuid see hukkamõist ei ole olnud kõikehõlmav. Mõnedes ühiskondades ja mõnedes olukordades võetakse enesetappu kui austusväärset ja nõutavat käitumisviisi. Samas paljud meie hulgast ei ela täisväärtuslikult, oma võimete kohaselt, norutavad just psühholoogilise kriisi või depressiooni tõttu. Enesetappu lõppfaasi võib käsitleda õnnetusjuhtumina, mil kokku langevad eriolukorrad, kus inimese sisemised reservid on ammendunud (haigus, ülejõu käiv töö, psühhotrauma, elujõu nappus).

Enesetappude tüübid: altruistlik enesetapp, egoistlik enesetapp, anoomiline enesetapp.

[redigeeri] Psühholoogilised tegurid

Enesetapu näol on tegemist kompleksse fenomeniga. Omadused, mille esinemised kliendil võivad suurendada suitsiidiriski:

impulsiivsus – kõikidest iseloomuomadustest omab impulsiivsus ainukesena otsest seost suitsidaalsusega. Näiteks situatsioon, kus impulsiivne inimene tunneb ennast lööduna, ta ei näe väljapääsu oma olukorrast ja tajub tulevikku lootusetuna. Lisades sellele situatsioonile enesetapu sooritamiseks vajalike võimaluste ja vahendite olemasolu, võib see olla kõik, mis vaja suitsiidikatse sooritamiseks antud inimesel;
mõtte- ja tundeviisi jäikus – inimese võimetus näha kompromisse või väljapääsu tekkinud olukorrast. Kui inimene hakkab mõtlema enesetapule, aheneb tema mõtte-, tunde- ja tegevusmaailm. Ta mõtleb pidevalt enesetapust ega ole suuteline märkama probleemist teisi väljapääse;
probleemilahendusoskused – depressioon vähendab inimese võimet leida probleemidele lahendusi. Lisades vähenenud probleemilahendusoskusele negatiivsed elusündmused, suureneb suitsiidirisk märgatavalt;
autobiograafiline mälu – see, kuidas inimene mäletab oma minevikukogemusi näiteksprobleemide lahendamisel. Depressiivne ja enesetapule kalduv inimene ei suuda enamasti meenutada spetsiifilisi momente, vaid mäletab üldistatult. Üldistav mäletamine mõjutab probleemi lahendusoskusi, kuna inimene ei ole suuteline meenutama spetsiifiliselt, kuidas ta tuli minevikus toime sarnase probleemiga. Samuti on haigel inimesel raske meenutada minevikust midagi positiivset.
lootusetus – inimene, kes tunneb ennast lööduna ja ei näe olukorrast väljapääsu, on väga haavatav. Lootusetuse tunne on olulisel määral seotud negatiivse mõtlemisega.

[redigeeri] Ajalugu

Teated enesetappudest ulatuvad nii kaugele, kui palju me üldse tsivilisatsioonist teame. Inimühiskonnas on enese tapmine alati olemas, vaid hinnangud sellele aktile on erinevatel aegadel erinevad. Põhjarahvastel oli enesetapp loomulikuks vanade inimeste lahkumise viisiks. Rändrahvaste puhul jäädi lihtsalt maha. Paiksete puhul mindi suguvõsa juurest eemale. Vahel palus ka näiteks isa, et lemmikpoeg tema surmaks.

Antiikajal vaadeldi enesetappu kui väärikat ja loomulikku viisi elust lahkumiseks. Inimene tegi enesetapu otsuse, kutsus kokku sõbrad ja korraldati pidu. Seejärel võttis ta mürki.

Idamaades oli enesetapp vapruse märgiks. Seda nimetatakse harakiri, mis tähendab kõhuõõne avamist. Kuigi mitte väga levinult, kasutatakse seda meetodit ka praegu veel. Ristiusk ja Islam on suitsiidi alati tauninud. Suitsiidi tehti salaja, varjates seda piinlikkusega ja teadmisega, et teed suurt pattu. Enesetapp oli kuritegu. Inimene sai kohtu poolt karistada ka enesetapukatse eest. Karistati ka juba enesetapu sooritanud ja surnud inimest. 18. sajandi Euroopas veeti enestapu ohvrit läbi tänavate, osadel võeti pead maha, visati metsikute loomade kätte või riputati pea alaspidi üles. Tavaliselt visati enese tapnu keha kanalisatsiooni või löödi oga läbi südame ja heideti teepervele ning kaeti seejärel kividega. Lisaks sellele sunniti leinajaid oma kodust lahkuma ilma ühegi asja ja varata.

Kriminaalse karistamise lõpetas esimesena Prantsuse revolutsioon, viimasena Inglismaa 1861 ja Portugal 1864. 19. sajandil tekkis uskumus, et enesetapp on põhjustatud geneetilistest mõjudest. Leinajate nimed olid kirjas ja nende vara väärtus langes. Kuigi 20. sajandil heideti geneetilise soodumuse teooria kõrvale, säilis stigma sellegipoolest. Tänapäeval on suitsidaalsuse olemust selgitada püüdvad geneetilised uuringud taas päevakorral, kuid tulemuste rakendamine kannab teist eesmärki.

[redigeeri] Enesetapud Eestis

Eesti koos teiste Baltimaade, Venemaa, Soome, Ungari ja Sri Lankaga kuulub suurima enesetapuriskiga maade hulka. 2002. aastal sooritas Eestis enesetapu 371 inimest, 1994. aastal oli see arv sajandi suurim – 614. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmetel, kus on kasutatud 105 riigi kokkuvõtet, on suitsiidide kordaja maailmas keskmiselt 16 suitsiidi 100 000 elaniku kohta. Suitsiidikordajat alates 20st peetakse suure suitsiidiriski näitajaks.

Endises Nõukogude Liidus kuulus enesetapp keelatud teemade hulka. Esmakordselt avalikustati teadlaste jaoks andmed enesetappude kohta Gorbatšovi "perestroika" ajal. Enesetappu ennem seda aega käsitleti raske vaimuhaigusena. Definitsiooni kohaselt oli enesetapp enesekaitse instinkti väärastuse kõige raskem vorm, kus elu säilitamise tung asendub elu hävitamise tungiga. Peamised diagnoosid, mis suitsidaalse käitumisega inimesele pandi, olid skisofreenia ja maniakaal-depressiivne psühhoos. Aastatel 1982/1983 oli Eestis enesetappude osas langus, mis tulenes Andropovi valitsemisajal algatatud alkoholivastasest kampaaniast. 1984 aastaks oli enesetappude arv jälle tõusnud, kuna selleks ajaks oli ka alkoholivastane kampaania ära vajunud.

Eestis läbiviidud uurimus aastate 1979-1999 kohta näitas, et rohkem kui kolm neljandikku enesetapjatest kasutas poomist. Poomine on kõige sagedamalt kasutatud nii meestel kui naistel, kuid sagedamini meeste hulgas. Vähem kui 10 protsenti enesetapjatest kasutab vahendina tulirelvi, kuigi tulirelvade kasutamine on võrreldes varasema ajaga suurenenud. Tulirelvasid kasutavad sagedamini noored ja mehed, eelkõige eesti rahvusest mehed. Enesemürgitamine on sageduselt kolmas meetod. Seda eelistavad enam naised kui mehed. Naiste hulgas ongi enesemürgitamine sageduselt teine.

[redigeeri] Kirjandus

Värnik A. (2003). Suitsiidi-uuringud/ Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi 10. aastapäeva artiklite kogumik, ERSI
Värnik A.(1997). Enesetapud Eestis 1965-1995, ERSI
Värnik A, Kõlves K. (2001). Eestlaste ja mitte-eestlaste enesetapud.