Eduard Bornhöhe
Eduard Bornhöhe [b'ornhööe] (kodanikunimega Eduard Brunberg; 5. veebruar 1862 Virumaa – 17. november 1923 Tallinn) oli eesti proosakirjanik.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Ta sündis Virumaal Kullaaru mõisas aidamehe pojana.
Aastatel 1872–1874 õppis ta Tallinnas W. Kentmanni algkoolis ja 1874–1877 kreiskoolis.
Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures ja Peterburis kaubakontori õpilane.
1878–1879 töötas ta Kaunases raudteekontoris, seejärel abikoolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Tallinnas saksa ajalehtede kaastöölisena.
1881. aasta sügisel siirdus ta köster-koolmeistriks Stavropoli, sealt edasi Tiflisi (praegu Thbilisi), kust ta tegi reisi Väike-Aasiasse.
Naasnud kodumaale, oli Bornhöhe kaks aastat koduõpetaja Matsalu mõisas, seejärel tegeles ta lühemat aega ajalehe Revaler Beobachter'i teatrikriitikuna.
1886–1887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetajana Matsalus.
1889. aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu pärast pidi ta õpingutest loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana, ajakirjanikuna ja karikaturistina.
1893 asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus ta leidis teenistust Tallinna ringkonnakohtus tõlgina. 1907. aastal nimetati ta Jõhvi ülemtalurahvakohtu eesistujaks, kus ta oli ametis 1917. aastani.
1919. aastal asus Bornhöhe elama Tallinna, kus ta töötas Kohtuministeeriumis rahukohtunikuna.
[redigeeri] Looming
Bornhöhe loomingu kandva osa moodustavad romantismimõjulised ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad põhiliselt eesti rahva vabadusvõitlusest. Teda peetakse eesti ajaloolise romaani rajajaks.
Tema esimest jutustust "Tasuja" (1880) peetakse tema parimaks teoseks. Tegevus toimub Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelane on talupoeg Jaanus, üks ülestõusu juhtidest, keda tuntakse Tasuja nime all. Ta hukkub lahingus.
Ka "Villu võitlused" (1890) räägib Jüriöö ülestõusust. Talupojad püüavad tungida Viljandi lossi viljakottides. Plaan nurjub ja nad tapetakse. Nende juht Villu sureb lossi keldris vangina. Teos on "Tasujaga" võrreldes realistlikum, Villut on kujutatud keerukama karakteriga kui Jaanust. Dialoogid on lihtsad ja rahvalikud.
"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" (1893) räägib talurahvaülestõusust Liivi sõja ajal. Peategelased on vürst Gabriel, vene vürsti ja eestlannast ema poeg, kes võitleb eestlaste poolel sakslaste ja rootslaste vastu, ja saksa aadlipreili Agnes von Mönnikhusen. Tegevus põimub nende armastusloo ümber. Tegevuse lõpus piiravad Tallinna Vene väed (1577) ning Pirita klooster süüdatakse. Selle teose ainetel on tehtud film "Viimne reliikvia".
Bornhöhe katsetas veel mitmes žanris, kirjutas satiirilise jutustuse "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892; eriti tuntuks on saanud selle jutustuse esimene osa "Kuulsuse narrid"), reisikirju ("Usurändajate radadel", 1899) ja realistliku lühiromaani "Kollid" (1903).
1893 keelas tsensuur ajaloolised jutustused. Seepeale, 41-aastaselt tõmbus Bornhöhe kirjanduslikust tegevusest tagasi. Oma elu viimasel kahekümnel aastal ei avaldanud ta enam ühtegi raamatut.
[redigeeri] Kirjandus
- Endel Nirk, "Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene". Lühimonograafia. Sari Eesti kirjamehi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1961
Bornhöhe teoste kõige esinduslikum väljaanne on Endel Nirgi järelsõnadega kolmeköiteline "Teosed": I "Tallinna jutud" (1962), II "Jutud ja reisikirjad" (1963) ja III "Ajaloolised jutustused" (1964).
