Vombat
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.Vombatitel on väga aeglane ainevahetus ning seetõttu liiguvad nad rahulikult ja seedivad toitu kuni 14 päeva. Kui vaja, suudavad nad aga joosta kuni 40km tunnis ning säilitada sellist kiirust kuni 90 sekundit.
Kui vombatit rünnata, võtab ta oma suured jõuvarud kokku; nt kui dingo ründab vombatit maa all, surub viimane kiskja uru lakke kuni see lämbub. Vombati põhiline kaitse on siiski tema tugev tagaosa, mis on suuresti moodustunud kõhrest. Ka saba puudumine teeb vombatist kiskjale raske saaklooma kui see teda maa-alusesse käiku jälitama tuleb.
Üks looduseuurija on öelnud, et kiskjal, kes ründab vombatit tagantpoolt, on sama tunne, nagu hammustaks ta wc-harja otsa.
Tasmaania vombat
Tasmaania vombatid elavad kõrbes. Nad kaevavad endale ise urge, üks tasmaania vombat kasutab korraga kümmet või enamat urgu. Ta kaevab urge oma pikkade küünistega varustatud käppadega. Kui talle juur ette tuleb, siis ta lihtsalt närib selle läbi. Nad on eraklikud loomad. Kui ta hädaohus on, siis ta jookseb urgu peitu, jättes oma tagakeha sissepääsu tõkestama. Innaaeg on aprill-juuni. Tiinus kestab 20-22 päeva. Äsja sündinud vombat kaalub 2 grammi ja on 22 mm pikk. Poeg on kuus kuud ema kukrus. Ema lähedusse jääb poeg 11 kuuks. Tasmaania vombati põhitoit on rohi. Ühe öö jooksul võib vombat läbida 3 km. Toitub vombat veel juurtest, puukoorest ja lehtedest. Vombatitel on oma lemmiktaim Xerotese nimelise perekonna tarnud. Neil on närilistega sarnased hambad. Esimesed eurooplased, kes vombatit nägid, olid meremehed. Neid on tapetud toiduks ja ettekäändel, et nende urud lõhuvad karjamaid. Neid püüti ka koertega. 19. sajandil olid kõik Bassi väina saarte vombatid tapetud. Tasmaania vombatid elavad 5-aastaseks.
Kasutatud kirjandus: "Loomariigis"(Imetajate selts) allikas
