Vesiliiv
Vesiliiv on veest üleküllastunud liiv, mis esineb enamasti liivaste kallastega jõgede suudmealal.
Vesiliiv tekib siis, kui liiv on veest üleküllastunud. Veest küllastatus tähendab seda, et liivaterade vahel, kus enne oli õhk, on nüüd vesi. See aga ei tohiks hõõrdumist terade vahel vähendada, mistõttu peab vesiliiv olema veest üleküllastunud. See tähendab seda, et vett on veel rohkem, mis sunnib kohati liivaterasid üksteisest eemalduma ja vähendab nendevahelist hõõrdumist, mistõttu vesiliiv ei kanna enam inimest nii nagu kuiv või veest küllastunud liiv. Veest küllastunud liiv kannab inimest isegi paremini kui kuiv liiv. Seda on ilmselt rannas kõik tähele pannud, et märg liiv on astumisel palju kindlam toetuspind kui kuiv. Selle põhjuseks on see, et hõõrdumisele liivaterade vahel lisanduvad veemolekulide vahelised sidemed. Seetõttu saab märjast liivast ehitada liivalosse jms, mis kuiva liiva puhul on võimatu.
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole vesiliiv eriti ohtlik. Vesiliiva vajunud inimene võib sellesse uppuda vaid sel juhul, kui ta rabeldes ennast sügavamale liiva kaevab. Vesiliiva tihedus on umbes 2 g/cm³, mis teeb sellesse uppumise ligi kaks korda väiksema tihedusega inimesele suhteliselt keeruliseks. Pealegi ületab vesiliiva paksus väga harva ühte meetrit.
Vesiliiva leidub ka Eestis.
