Vaimufilosoofia
See artikkel räägib analüütilisest vaimufilosoofiast; kontinentaalse vaimufilosoofia kohta vaata artiklit Kontinentaalne vaimufilosoofia
Vaimufilosoofia ehk analüütiline vaimufilosoofia (philosophy of mind) on filosoofia haru, kuhu kuulub psühholoogiafilosoofia, filosoofiline psühholoogia ja see osa metafüüsikast, mis puudutab mentaalsete fenomenide loomust ja seda, kuidas need reaalsuse põhjuslikku struktuuri sobivad.
Psühholoogiafilosoofia uurib seda, mida on psühholoogial öelda psühholoogiliste nähtuste loomuse kohta, uurib psühholoogiateooria aspekte, nagu näiteks kasutatavaid mudeleid, pakutavaid seletusi ja tuletatavaid seadusi. Samuti pakub psühholoogiafilosoofiale huvi see,kuidas psühholoogia sobitub sotsiaal- ja loodusteadustega.
Filosoofilise psühholoogia uurimisobjektiks on rahvapsühholoogia, see on mentaalsete nähtuste kohta käivate tavamõistuslike ja prototeaduslike arusaamade kogum. Selliste uuringute tüüpiline eesmärk on sõnastada ja täpsustada rahvapsühholoogias leiduvaid arusaamu mälust, tajust, uskumustest, teadvusest ja teistest mentaalsetest nähtustest.
Vaimufilosoofia keskne metafüüsiline teema on keha ja vaimu probleem: kas mentaalsed nähtused on füüsilised ja kui mitte, siis kuidas on nad füüsiliste nähtustega seotud. Metafüüsiliste küsimuste hulka kuuluvad ka vaba tahte probleem, personaalse identiteedi probleem ja küsimus, kuidas on võimalikud irratsionaalsed nähtused, nagu näiteks akrasia.
Sisukord |
[redigeeri] Vaimu teooriad
Ontoloogilises plaanis võib vaimuteooriaid ja -kontseptsioone jagada laias laastus kaheks: dualistlikeks ja monistlikeks.
[redigeeri] Dualistlikud teooriad
Arusaam, et vaim on kehast erinev, esineb pea kõigis suuremates religioonides. Filosoofias ulatub see tagasi vähemalt Platonini ja figureerib ka hilisematel aegadel. Tänapäevane keha ja vaimu dualismi pärineb siiski René Descartes'ilt. Tema järgi koosneb maailm kahest täiesti erinevast substantsist – immateriaalsetest vaimudest ja materiaalsetest kehadest ("[[Meditatsioonid esimesest filosoofiast", 1629; vt Descartes 1996). See seisukoht toob aga kaasa keha ja vaimu probleemi: kuidas on võimalik, et mittemateriaalsed vaimud mõjutavad materiaalseid kehi. Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. See lahendus ei tundu aga veenvana, kuna see ei kõrvalda vastuolusid Descartes'i kontseptsioonis.
Rahulolematus Descartes'i dualismiga tõi kaasa mitmete uute, nii dualistlike kui ka mittedualistlike teooriate tekke.
Parallelismi järgi keha ja vaim teineteist ei mõjuta, kuna mentaalsete ja füüsiliste entiteetide vahel ei saa olla põhjuslikku vastasmõju. Muutused füüsilstes ja vaimsetes entiteetides toimuvad paralleelselt. Üks parallelismi variant on okasionalism, mille esindajad peavad vaimse ja füüsilise maailma ühendajaks Jumalat. Jumala tahe muudab vaimset ja materiaalset maailma sel moel, et sündmused mõlemas on järjestatud nii, nagu oleks nende vahel põhjuslik seos.
Tänapäeva dualistlikest teooriatest on tähtsamad epifenomenalism ja substantsidualism. Epifenomenalismi järgi on keha ja vaimu vaheline põhjuslik seos ühepoolne: keha mõjutab vaimu, kuid mitte ümberpöördult. Vaimuseisundid on materiaalsete, tõenäoliselt ajus toimuvate protsesside inertsed kõrvalsaadused. Substantsidualismi järgi on kehad ja vaimud küll eri substantsid, aga vaimudel on lisaks mentaalsetele omadustele ka füüsilisi omadusi.
[redigeeri] Monistlikud teooriad
Üheks problemaatilisemaks vastuseks Descartes'i dualismile on idealism. Idealistid eitavad dualistlikus pildis leiduvat materiaalset poolt. Nende järgi eksisteerivad ainult vaimud ja nende sisud, materiaalseid objekte mitte ainult ei eksisteeri, vaid materiaalne maailm on sõna otseses mõttes mõeldamatu. Arusaam, et leidub väljaspool vaimu eksisteerivaid objekte, ei ole mitte lihtsalt vale, vaid mittemõistetav.
Erinevalt idealistidest on materialistid seisukohal, et iga substants on materiaalne substants. Biheivioristid üritavad näidata, et Descartes'ilik kontseptsioon vaimust ja kehast kui eri substantsidest põhineb fundamentaalset laadi arusaamatusel (Ryle 1996). Nende järgi on vaimu kohta käivad väited taandatavad käitumise kohta käivatele väidetele.
Vaimu samasusteooria poolehoidjate järgi on vaimuseisundid, nagu näiteks hambavalu või mõtlemine viini saiadest, neid seisundeid omavate agentide ehtsad sisemised seisundid. Need seisundid on meie aju seisundid, vaimuseisundid ongi ajuseisundid (Place 1956).
Funktsionalism on seisukoht, mille järgi vaimuseisundid on määratud nende põhjuste ja tagajärgedega. Vaimuseisundist teevad mingit kindlat tüüpi vaimuseisundi funktsionaalsed seosed, mis sellel seisundil on tajustiimulite, käitumisreaktsioonide ja teiste vaimuseisunditega. Funktsionalismi võib pidada biheiviorismi ja samasusteooriate järglaseks, ka on see tänapäeval vaimuteooriatest üks tunnustatumaid.
Eliminativistide arvates on meie jutt vaimudest ja nende sisudest ning meie tava seletada käitumist mentaalsete sündmustega primitiivse animistliku seletusviisi jäänuk. Aruka käitumise seletamine peaks hülgama tavapärase mõistestiku, see on rahvapsühholoogilise ehk intentsionaalse mõistestiku. Selle asemel tuleks kasutada neuroteaduslikku mõtlemist.
[redigeeri] Vaata ka
- Keha ja vaimu dualism
- Kvaalid
- Vaimu representatiivne teooria
- Donald Davidson
- Daniel Dennett
- Omadusdualism
[redigeeri] Välislingid
- David Chalmersi koduleht
- Tiiu Hallapi loengud vaimufilosoofiast
[redigeeri] Kirjandus
- Descartes, René 1996. Meditatsioonid esimesest filosoofiast. - Akadeemia, nr 8, lk 1642 - 1665
- Place, U. T 1956. Is conciousness a Brain Process? - British Journal of Psychology, 47, pp 44 - 50
- Ryle, Gilbert 1996. Descartes'i müüt. - Akadeemia, nr 8, lk 1666 - 1680
 See artikkel on pooleli. |
|---|
