Richard Price
Richard Price (23. veebruar 1723 Glamorgan, Tynton – 19. aprill 1791) oli Walesi moraali- ja poliitikafilosoof.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu ja publitsistika
Price sündis nonkonformistliku vaimuliku pojana. Ta sai eraviisilise hariduse ning õppis seejärel ühes Londoni nonkonformistlikus akadeemias.
Temast sai Stoke Newingtonis elava Streatfieldi-nimelise härrasmehe vaimulik ja seltsiline. Kui 1756 surid Streatfield ja üks Price'i onudest, siis Price'i materiaalne olukord paranes ning 1757 abiellus ta Sarah Blundelliga, kes oli pärit Leicestershire'ist Belgrave'ist.
Aastal 1767 avaldas Price jutlusteraamatu, mille tõttu huvitus temast lord Shelburne. Tutvus lord Shelburne'iga tõstis Price'i mainet ning aitas kaasa tema vaimulikukarjäärile. Laialt tuntuks sai Price siiski rahandus- ja poliitikaküsimustest kirjutava autorina. Aastal 1769 kirjutas ta kirjas Benjamin Franklinile mõningatest tähelepanekutest oodatavast elueast, inimkonna kasvust ja Londoni elanike arvust. Need avaldati 1769. aasta ajakirjas Philosophical Transactions. Mais 1770 tegi ta Kuninglikus Seltsis ettekande juhuslike elukindlustussummade väärtuste arvutamise õigest meetodist. Nende artiklite avaldamine aitas öeldavasti tõmmata tähelepanu ebaõigetele arvutustele, mille alusel olid hiljuti loodud paljud kindlustusseltsid ja vastastikuse abistamise ühingud. Aastal 1769 sai Price Glasgow' ülikoolilt teoloogiadoktori kraadi. Aastal 1771 avaldas ta teose "Appeal to the Public on the Subject of the National Debt" ('Pöördumine avalikkuse poole riigivõla küsimuses'; kordustrükid 1772 ja 1774). See raamatuke tekitas suuri vaidlusi ning arvatakse, et ta mõjutas William Pitt vanemat, kes taastas riigivõla kustutamise amortisatsioonifond, mille Robert Walpole oli 1716 loonud ja 1733 kaotanud. Võla kustutamiseks ette pandud vahendeid nimetas lord Overstone omamoodi silmamoondusemasinavärgiks, mis pretendeerib töötamisele ilma, et keegi midagi kaotaks, ning on seetõttu ebausaldusväärne.
Seejärel hakkas Price tegelema Briti Ameerika kolooniatele. Ta oli algusest peale sõjale kindlalt vastu ning 1776 avaldas ta teose "Observations on Civil Liberty and the Justice and Policy of the War with America" ('Tähelepanekud kodanikuvabaduse ja õigluse ja Ameerikaga sõja pidamise poliitika vastu'). Mõne päevaga müüdi seda tuhandeid eksemplare. Varsti ilmus selle odav väljaanne. Osa poliitikuid ülistas seda raamatukest, teised kritiseerisid seda teravalt. Teost kritiseerisid teiste seas Yorki peapiiskop William Markham, John Wesley ja Edmund Burke. Price'ist sai peagi üks tuntumaid mehi Inglismaal. Sellel teosel oli öeldavasti suur osa ameeriklaste kallutamisel Iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmisele. Teine raamatuke sõjast Ameerikaga, Suurbritannia võlgadest ja muudest sarnastest küsimustest ilmus kevadel 1777. Price'i nime hakati samastama Ameerika iseseisvuse üritusega. Ta oli Franklini lähedane sõber. Ta oli kirjavahetuses Anne Robert Jacques Turgot'ga. Talvel 1778 kutsus Kongress ta Ameerikasse appi osariikide finantshaldamisele. Sellest ettepanekust ütles ta ära, sest ta ei tahtnud kodumaalt lahkuda. Aastal 1781 sai ta Yale'i ülikooli teoloogiadoktori kraadi.
Üks Price'i lähematest sõpradest oli Joseph Priestley, kuigi tollel olid eetika ja metafüüsika alal otse vastupidised vaated. Aastal 1778 avaldati nende kahe liberaalse teoloogi vaheline kirjavahetus materialismist ja paratamatusest, milles Price Priestleyga vaieldes väidab, et inimene on vaba toimija ning inimese hing on ühtne ja mittemateriaalne. Nii Price kui ka Priestley olid unitaarid, kuigi nad esindasid selle koolkonna vastavalt äärmiselt parempoolset ja äärmiselt vasakpoolset positsiooni. Price'i positsioon oli pigem ariaanlik kui sotsiniaanlikud.
Iseseisvussõja kohta kirjutatud pamfletid tegid Price'i kuulsaks. Ta jutlustas rahvast täis kirikutes. Kui lord Shelburne tuli võimule, pakuti Price'ile peaminstri erasekretäri koht. Öeldavasti oli üks lõik kuninga kõnes Price'i kirjutatud.
Aastal 1786 Price'i abikaasa suri. Lapsi neil ei olnud, Price'i tervis oli halb. Kuni surmani elas ta nähtavasti üksilduses ja masenduses. Rõõmu valmistas talle ainult Suur Prantsuse revolutsioon. (Tema vaateid sellele kritiseeris Edmund Burke oma raamatus "Reflections on the Revolution in France".) 19. aprillil 1791 Price suri.
[redigeeri] Eetika
Price on filosoofia alal tähtis eetikuna. Kogu tema eetikateooria on esitatud raamatus "Review of the Principal Questions in Morals" ('Ülevaade eetika põhiküsimustest'; 1757, 3. ümbertöötatud trükk 1787). See jaguneb 10 peatükiks, millest esimeses, mis on mahult tagasihoidlik, on esitatud tema eetikateooria tõestus. Ülejäänud peatükid uurivad vähemtähtsaid üksikasju ning pakuvad huvi eriti sellepärast, et nendest ilmneb Price'i suhe Butleri ja Immanuel Kantiga]] (III ja VII peatükk). Teos esitab end Francis Hutchesoni vaadete kummutusena, kuid selle ülesehituse printsiip ei olnud poleemiline. Price'i teooria on väga lähedane Cudworthi teooriale, kuid pakub huvi eeskätt võrdluses hilisemate Kanti teooriatega.
Õigsus ja väärus on Price'i järgi tegude eneste omadused. Ta ei pea silmas mitte seda, et tegude eetiline väärtus oleks sõltumatu nende motiivist ja eesmärgist (vaata VI peatükki), vaid et seda ei puuduta tegude tagajärjed ning see on arukate olendite puhul enam-vähem muutumatu. Seda eetilist väärtust tajutakse mõistuse ehk aru abil (erinevalt Kantist ta neid ei erista); mõistus tabab intuitiivselt ära kohasuse ehk sobivuse tegude, toimijate ning tervikasjaolude vahel.
Väites, et eetiline otsustus on vahetegemise akt, püüab ta kõlblusmeeleõpetust kummutada. Ent eitades emotsioonide tähtsust moraaliotsustuste tegemisel, on ta sunnitud möönma, et õiged teod peavad olema meile "tänulikud", nii et moraalne heakskiit sisaldab endas nii aru akti kui ka südame emotsiooni. Siiski oleks täiesti väljaarenenud mõistus moraaliotsustuste tegemiseks piisav. See järeldus on täies kooskõlas Kantiga. Mõistus on vahekohtunik ning õigsus ei ole emotsioonide asi ega ole seotud ebatäiusliku inimmõistusega.
Price'i järgi on moraalikriteerium paratamatul ja intuitiivsel moel omandatud tegude kontempleerimise teel. Selles lahkneb ta Cudworthist.
Omajasupüüdmatut tegu (III peatükk) mõistab ta samamoodi nagu Butler.
Õnn on Jumala ettehoolde ainus meile mõistetav eesmärk, kuid see õnn on kõlbelisest kindlameelsusest. Voorus on alati suunatud õnnele ning peab lõppude lõpuks viima kõige täiuslikuma õnneni.
[redigeeri] Bayesi uurimuse avaldamine
Aastal 1763 ilmus ajakirjas Philosophical Transactions of the Royal Society of London postuumselt Thomas Bayesi uurimus "Essay Towards Solving a Problem in the Doctrine of Chances" ('Essee ühe šanssideõpetuse ülesande lahendamise poole'), millele kirjutas sissejuhatava kirja tema sõber Richard Price.
Price arvas, et David Hume'i poolt püstitatud induktsiooniprobleemi on võimalik lahendada Bayesi meetodite abil. Price'i leidis, et kuigi vaatlustel põhinevad tõendid ei saa kunagi muuta mingit ennustust või üldistust kindlaks, võib ta ehk teha ennustuse, üldistuse või mõlemad tõenäoliseks. Tõenäosusteooria abil saaks ehk välja arvutada, millise tõenäosuse tõendid mingile ennustusele või üldistusele annavad. Bayesiaanlik koolkond ongi välja töötanud selliste arvutuste meetodid.
[redigeeri] Teoseid
- 1757 "Review of the Principal Questions in Morals" ('Ülevaade eetika põhiküsimustest'; 3. ümbertöötatud trükk 1787)
- 1771 "Appeal to the Public on the Subject of the National Debt" ('Pöördumine avalikkuse poole riigivõla küsimuses'; kordustrükid 1772 ja 1774)
- 1776 "Observations on Civil Liberty and the Justice and Policy of the War with America" ('Tähelepanekuid kodanikuvabaduse ja õigluse ning Ameerikaga sõja pidamise poliitika kohta')
- 1779 "Fast-day Sermon" ('Paastupäevajutlus'; esimene)
- 1780 "Essay on the Population of England" ('Essee Inglismaa rahvastikust"; 2. trükk)
- 1781 "Fast-day Sermon" ('Paastupäevajutlus'; teine)
- 1784 "Observations on the importance of the American Revolution and the means of rendering it a benefit to the World ('Tähelepanekuid Ameerika revolutsiooni tähtsusest ning vahenditest selle tegemisest maailmale kasulikuks').
