Paulus II
| Paulus II | ||||||||||||||||||
|
Paulus II, ilmaliku nimega Pietro Barbo (23. veebruar 1417 Venezia – 26. juuli 1471) oli paavst 1464–1471.
Pietro Barbo sündis jõuka kaupmehe Niccolo Barbo pojana. Tema ema Polixena Condulmer oli Eugenius IV õde. Pietro Barbo kavatses nooruses omandada isa ameti, kuid Eugenius IV saamisel paavstiks otsustas vaimulikukarjääri kasuks. Ta oli Bologna ülemdiakon, 1440 Cervia piiskop, 1451 Vicenza piiskop ja protonotar. 1. juulil 1440 pühitses Eugenius IV ta Santa Maria Nuova kardinaldiakoniks. Nicolaus V nimetas ta San Marco kardinalpreestriks ja Pius II 1459 Padua piiskopiks.
Paulus II valiti paavstiks 30. augustil 1464. 27. – 30. augustil toimunud konklaavil osales 19 kardinali.
Kuigi ta oli konklaavil kohustatud tunnustama 18-punktilist kava, milles ta kohustus paavstina kolme aasta jooksul kokku kutsuma oikumeenilise kirikukogu, teatas ta valimiste järel, et tunnistab neid punkte vaid põhimõtetena.
Paulus II jätkas oma eelkäijate välispoliitikat üleskutsetes sõjaks türklaste vastu, mille rahastamiseks kasutas ta Kirikuriigis avastatud maarjajääkaevandusi. Ta rahastas Euroopa valitsejaid sõjaks türklaste vastu ja 1470 kuulutaski välja ristisõja. Aastal 1469 puhkes Põhja-Itaalias Francesco Sforza surma järel sõda ja Paulus II eestvedamisel sõlmiti 22. detsembril 1470 Itaalia riikide liit. Otsides liitlasi türklaste vastu, sõlmis ta lepingu Pärsia valitseja Uzun Hassaniga. Paulus II ekskommunikeeris 1466 Tšehhi kuninga Jiří z Poděbradi. Aastal 1468 külastas Roomat Friedrich III, kes soovis oikumeenilise kirikukogu pidamist Konstanzis.
Paulus II kavatses pidada oikumeenilisi taasliitumisläbirääkimisi 1054 tekkinud skisma lõpetamiseks, saates saadikuid Ivan III juurde, kuid suri enne läbirääkimiste alustamist.
Paulus II oli üsna edev, kuid väide, nagu ta oleks soovinud omada paavstluse ajaloos ainulaadse nähtusena paralleelnimetust Formosus II ja mõningatel andmetel ka Marcus II, on jäänud legendiks. Tüüpilise renessansipaavstina meeldisid talle vaatemängud, spordivõistlused ja karnevalid, mida rahastasid paavsti nõudel juudid. 19. aprillil 1470 avaldatud dekreediga hakati juubeliaastat pidama iga 25 aasta tagant. Paulus II resideeris alates 1466 erinevalt oma eelkäijatest Vatikani asemel Palazzo San Marco palees.
Paulus II kogus antiikset kunsti. Tema ajal toodi Rooma esimene trükipress ja Roomas taastati antiikmonumente. Aastal 1466 vangistati paavsti käsul Platina. 1468 suleti Rooma akadeemia, mida Paulus II süüdistas paganlikus kultuses ja moraalses degeneratsioonis ning korporatsioonid maksustati quindemiaga.
Paulus II pühitses oma valitsemisajal 12 kardinali kolmel konsistooriumil, kaasa arvatud tulevase paavsti Sixtus IV. Lisaks itaallastele said kardinalideks üks prantslane, üks inglane ja üks ungarlane.
Paulus II suri 26. juulil 1471 Roomas, arvatavasti südamerabandusse. Tema järglaseks sai Sixtus IV.
[redigeeri] Välislingid
| Eelnev: Pius II |
Paavst 1464–1471 |
Järgnev: Sixtus IV |
