Maks
Selles artiklis räägitakse elundist; maksude kohta vaata artiklit Maksud
Sisukord |
[redigeeri] Inimese maks
Maks (hepar) on punakaspruun, pehme konsistentsiga elund, mis paikneb kõhuõõne ülaosas diafragma kupli all. Täiskasvanuil moodustab maks ligikaudu 1/50 kehamassist.
[redigeeri] Maksa välisehitus
Maksal on parem ja vasak sagar, diafragmaal – ja vistseraalpind ning alumine ja tagumine serv.
Parem maksasagar (lobus hepatis dexter) külgneb parema roidekaarega. Vasak maksasagar (lobus hepatis sinister) on vasakust maksasagarast väiksem ja õhem ning lõpeb ]]Maksafibroosripik|maksafibroosripikuga]] (appendix fibrosa hepatis).
Maksa diafragmaalpind (facies diafragmatica) paikneb vastu diafragma kuplit ja on kallutunud veidi ettepoole. Kõõlustsentrumi kohal on lame südamejäljend (impressio cardiaca). Maksa jagab sagarateks maksasirpside (lig. falciforme hepatis).
Maksa vistseraalpind (facies visceralis) on pöördunud allapoole ja kujult veidi nõgus. Sellel esinev vagude süsteem koosneb kahest sagitaalvaost ja neid ühendavast ristivaost. Vasak sagitaalvagu on lõhekujuline ja paikneb maksa sirpsidemega ühes tasapinnas. Vasak sagitaalvagu jaotub ühtlasi ka maksaväratiga ümarsidemelõheks (fissura lig. teretis) ja venoossidemelõheks (fissura lig. venosi). Ümarsidemelõhes asub maksaümarside (lig. teres hepatis). Maksa alumisel serval lõikub ta sügavale maksakoesse, tekitades ümarsidemesälgu (incisura lig. teretis). Venoossidemelõhes paikneb venoosside (lig. venosum).
Parem sagitaalvagu on maksakoe sillaga jaotatud eesmiseks sapipõieauguks (fossa vesicae felleae) ja tagumiseks õõnesveenivaoks (sulcus venae cavae). Sapipõieaugus paikneb sapipõis (vesica fellae). Õõnesveenivaos kulgeb õõnesveen.
Mõlemaid sagitaalvagusid ühendab omavahel sügav ristilõhe, mida nimetatakse maksaväratiks (porta hepatis). Selle kaud suubuvad maksa pärismaksaarter (a. hepatica propria) ja värativeen (vena portae) ning väljuvad ühine maksajuha (ductus hepaticus communis) ja lümfisooned.
Parem sagitaalvagu koos maksaväratiga eraldab maksa vistseraalpinnal paremast maksasagarast kaks lisasagarat. Ettepoole jääb ruutsagar (lobus quadratus) ja tahapoole sabasagar (lobus caudatus). Sabasagaral on maksavärati juures näsajätke (processus papillaris) ja selle taga sabajätke (processus caudatus).
Maksa alumine serv (margo inferior) on terava kujuga. Ta paikneb parema roidekaare kõrgusel. Maksa tagumine serv (pars posterior) asub XII rinnalüli kõrgusel ristisuunas kõhuõõne tagaseinal.
[redigeeri] Maksa fiksatsioon
Maksa väliskatteks on serooskest (tunica serosa). Serooskestata piirkond (area nuda) on sidekoeliselt kokku kasvnud kõhuõõne tagaseinaga. Peale sidemete on maksa fiksatsioonis olulised veel sidekude, mis seostab teda diafragmaga, veresooned ja kõhupress.
[redigeeri] Maksa siseehitus
Maksa serooskesta alla jääb fibrooskest (tunica s. capsula fibrosa), mis ümbritseb ka maksaväratis asuvaid veresooni ja sapijuhasid (capsula fibrosa perivascularis). Maksa parenhüüm on jagatud maksasagarikeks. maksasagarikud (lobuli hepatis) koosnevad retikulaarsidekoelisest toestikust ja epiteliaalseist maksarakkudest. Maksarakud paiknevad sagarikus tsentraalveeni ümber ja on vahetus kontaktis kapillaaristikuga. Maksarakkudest moodustunud väätide sisemuses moodustub sekretoorne sapikapillaaride võrgustik.
[redigeeri] Maksa verevarustus
Maksa verevarustus pärineb kahest erinevast allikast. Pärismaksaarter (a. hepatica propria) varustab maksa arteriaalse verega. Tugev värativeen (v. portae) toob maksa paaritutest kõhuõõneelundeist imendunud toitaineterikast ja jääkaineid sisaldavat venoosset verd. Mõlemadveresooned hargnevad maksas sagarikevahelisteks arteriteks ja – veenideks ja lähevad üle sinusoidideks, kus toimub ainevahetus maksarakkude ja vere vahel. Sagariku keskel on tsentraalveen (v. centralis), millega algab maksast väljuv vereringe. See suubub sagarikualusesse veeni (v. sublobularis). Sublobulaarveenid koonduvad kolmeks maksaveeniks (vv. hepaticae), mis suubub omakorda alumisse õõnesveeni.
Maksa sagarikusisesed sapikapillaarid algavad sagariku keskmest ning kulgevad radiaalselt sagariku pinna suunas. Sagariku pinnale suubudes koonudvad nad sagarikevahejuhakesteks (ductuli interlobulares), mis on vooderdatud mittesekretoorsete kuubiliste valkudega.
