Lumelauasõit
| Vajab toimetamist |
Lumelauandus on suurt populaarsust koguv talisport, mille harrastajad kinnitavad oma jalgade külge puust laua (lumelaua) ning sõidavad sellega mööda lumiseid mäekülgi alla.
Lumelauaga sõitmine on sarnane suusatamisele.
Lumelauduri varustuse hulka kuuluvad lumelaud, saapad, sidemed ning talveriietus. Alates 1998. aastast on lumelauasõit taliolümpiamängude kavas.
Sisukord |
[redigeeri] Sõidustiilid
Sõitmine jagatakse alastiilideks, millest igaühele sobib veidi erinev laua disain.
[redigeeri] Freeride ehk vabasõit
Vabasõidu eesmärgiks on lihtsalt lõbu pärast mäest alla sõites lõbustada. Enamik lumelaudureid ongi jäänud selle stiili juurde. Vabasõidust on arenenud Extreme Snowboarding ehk Ekstreemlumelauandus. Freeride on märkimisväärselt mõjutatud surfimisest, eesmärk on jätta lumme võimalikult puhtaid jooni.
[redigeeri] Freestyle ehk vabastiil
Vabastiili harrastajad eelistavad veeta suure osa ajast õhus, kasutades selleks kaldteid ja renne. Tavaliselt on vabastiilis kasutatavad lauad lühemad (130-170 cm) ning laiemad, valmistatud fiiberklaasist, mis annab soovitud paindlikuse takistuste äärel. Kasutatakse ka pehmemast materjalist saapaid, et sooritada järsemaid pöördeid. Vabastiili on suuresti mõjutanud rulluisutamine. Mitmetes lumelauaparkides on platsid, mis imiteerivad just rulluisuparke koos vastavate hüppevõimalustega.
[redigeeri] Alpine e. Alpisõit
Võrreldes teiste stiilidega, tegelevad sellega väga vähesed. Alpilaudurid kasutavad pikemaid peenikesi laudu ning nende jäigad saapad meenutavad suusasaapaid. Nendega sõidetakse põhiliselt slaalomit.
[redigeeri] Varustus
[redigeeri] Lauad
Lumelaud on põhiline varustus lumelauasõidus. See on laud, mis on disainitud sõitja jalgade alla kinnitamiseks. Sellega sõidetakse mööda mäenõlvasid, keppe ei kasutata. Erinevates stiilides kasutatavad lauad varieeruvad. Pikemad lauad pakuvad suuremat kiirust ja stabiilsust, lühematega on parem manööverdada ja hüpata. Painduva lauaga on hea järsemaid kurve võtta, ent suurtel kiirustel hakkab see võbisema. Enamus lumelaudu valmistatakse puusüdamikust, mis kaetakse fiiberklaasiga. Laua esiots on kergelt üles keeratud, et see saaks lumel paremini libiseda. Ka tagumine ots võib olla üles keeratud, olenevalt sellest, kui palju selle laua omanik kavatseb tagurpidi sõita. Põhi on kaetud spetsiaalse plastikuga ning mõnel juhul immutatud vahaga, et laud paremini libiseks. Laua äärtes on peenike terasriba. Lumelaua pealmisel osal on tavaliselt mitmesugune graafika, mille eesmärk on kliente ostma meelitada. Laual olevad pildid võivad olla ka äärmiselt isikupärased ning paljud lumelaudurid panevad selle disainile suurt rõhku Snowboarden.
Lauad erinevad põhiliselt järgmistelt omadustelt:
- Pikkus – Lühimad lastele mõeldud lauad on 120cm pikad. Pikimad slaalomlauad on 215cm. Enamik lumelaudu jääb siiski vahemikku 140-165 cm. Levinud reegel on, et lumelaud peaks ulatuma omanikule täpselt lõua alla. Mida pikem laud, seda stabiilsem on see suurtel kiirustel, ent selle manööverdamine on raskem.
- Laius – Lumelaua laiust mõõdetakse keskkohast. Vabastiili lauad on kuni 28cm laiad ning nendega on parem tasakaalu hoida. Alpisõiduks on lauad tavaliselt 18-21 cm laiad kuigi on ka 15cm laiuseid. Enamus inimesi sõidab laudadega, mille laius jääb vahemikku 24-25cm.
- Kumerus – Ülalt vaadates on lumelaua külg kumer. Keskkoht on veidi peenem kui esi- ja tagaots. See kumerus aitab pöörata ning mõjutab laua juhitavust. Kumeruse raadius jääb tavaliselt 8-9 m juurde. Lastelaudadel võib see olla 5m, võistlejatel kuni 17m.
- Painduvus – Lumelaua painduvus mõjutab suuresti selle juhitavust. Reeglina on painduva lauaga kergem pöörata. Lumelaua painduvust on keeruline mõõta, ent algajad eelistavad tavaliselt pehmemat lauda, võistlejad jäigemat ning teised midagi vahepealset.
[redigeeri] Sidemed
Lumelaua sidemed võivad olla kas kõvad või pehmed, olenevalt saapa tüübist, mida nende kandmiseks vaja läheb. Kõvade sidemete puhul on saapad ja sidemed sarnased suusaklambritele, pakkudes suuremat stabiilsust ja kontrolli laua üle. Pehmed saapad meenutavad pigem talvesaapaid ning annavad vajaliku mugavuse hüpeteks ja maandumisteks.
Erinevalt suusaklambritest ei avane lumelauasidemed kukkumisel automaatselt. See süsteem arendati suusatajatele, et vältida raskeid õnnetusi, kui kukkumisel tiritakse suusad mitmes suunas. Lumelauduritel seda aga vaja ei lähe, kuna jalad on kindlas asendis koos. Enamgi veel, niimoodi jääb ära juhita lumelaua sõit allamäge. Sidemed vabastatase käsitsi. Lumelaud võib olla lühikese rihmaga kinnitatud sõitja esijala külge, et laud rängematel sõitudel peremehest lahku ei läheks.
Sidemed ei ole rangelt lumelaua osa, ometigi on neid vaja selle kasutamiseks. Sidemed (klambrid) on laua külge kinnitatud ning saabastes jalad püsivad sidemetes mitme erineva süsteemiga. Kanna taga mööda sääremarja on jäik tugi highback ehk “kõrge selg”. Selle disainis Flite Snowboards 80-ndate keskel ning see aitab lauda paremini taha kallutada.
Sidemeid on mitut tüüpi:
- Strap-in – Kõige varasem sidemetüüp ning ilmselt seni kõige populaarsem. Sõitja kannab pehmest materjalist polsterdatud saapaid. Jalg püsib laua küljes kahe rihma abil, millest üks jookseb üle varvaste, teine pahkluu juurest. Neid saab vajaduse järgi pingutada. Nende ebameeldiv külg on, et selliste rihmikute paigaldamine võtab palju aega ning tavaliselt peab sõitja lumes istudes või koogutades oma kinnitust pingutama. Rihmade asendit tuleb kohandada vastavalt sõitjale ja seepärast ei sobi need eriti lumelaualaenutustes kasutamiseks.
- Step-in – Vastukaaluks rihmadele loodi klambrid, mida saab kiiresti ja mugavalt kinnitada ning mis sobivad ka laenutustele. Sellised klambrid vajavad spetsiaalseid saapaid, mis on tavalisest jäigemad. Liikvel on mitmeid klambritüüpe, mis omavahel ei sobi (näiteks Burton, K2 Clicker, Rossignol, Switch). Klambrid on palju kasutajasõbralikumad, ent paljude meelest on see alamast klassist sidemetüüp – manööverdamisvõime on jäikuse tõttu mõneti pärsitud.
- Hybrid – Leidub sidemesüsteeme, mis püüavad kombineerida kahe eelneva süsteemi häid omadusi. Näiteks on tehtud sidemed, milles jalg sisestatakse tagant, mitte pealt. Paljude jaoks annavad need tõesti lubatud mugavuse ja juhitavuse, ent tihti on need väga kallid.
- Plate – Neid sidemeid kasutatakse slaalomsõitudeks ja võistlustel. Sellised jäigad sidemed annavad laua üle suurema kontrolli.
[redigeeri] Ajalugu
Konkreetset lumelaua leiutamise au kellelegi ei omistata. Kelgutaolise esemega mäest alla sõitmine on tegelikult asi, mille võis igaüks välja mõelda. Seepärast poleks aus mõnda üksikut inimest esile tõsta.
Siiski oli isikuid, kes mängisid lumelaua arengus olulist rolli. Üks neist oli M.M. “Jack” Burchett. 1929 aastal lõikas ta endale vineerist lauatüki ja kinnitas oma jalad riidetükkide ja hobuseohjadega sinna külge. Tema tuligi lagedale ühe esimese “lumelauaga”. Enne järgmist sammu möödus vahepeal 30 aastat. Alles 1965 leiutas Sherman Poppen, keemiliste gaaside insener, kingituseks oma tütrele snurferi (nime leiutisele pani tema naine). Ta kinnitas kaks suuska kokku ning pani esiosa külge nööri, et sõitja saaks sealt kinni hoida.
Paljud tema tütre sõbrad tahtsid samuti snurferit ning peagi alustati selle masstootmist. 1966. aastal müüdi seda üle poole miljoni, ent seda võeti siiski kui lastele mõeldud mänguasja. Poppen korraldas selle uue lauaga võistlusi ning nedel osales ka Jake Burton, kes asjast tõsiselt huvitus. Tal ei olnud võimalust surfida (vanemad ei ostnud talle lauda) ja seepärast tegeles ta snurferiga. Dimitrije Milovich hakkas 1969. aastal lumelaudu tegema. Talle tuli see idee, kui ta sõitis kolledžis kandikuga mäest alla. Tema lumelauad baseerusid snirferil ning töötasid suuskadega sarnaselt. 1972 asutas ta firma nimega “Winterstick” ning tema lumelauad kogusid tuntust. 1977. aastal hakkas Jake Burton, nüüd ülikooli lõpetanud, teenima raha, ehitades mitmesuguseid snurferi variatsioone. Tema esimesed lauad olid tehtud lamineeritud puust. Ta võitis snurferivõistluse, kasutades enda kujundatud lauda, millel oli esimese jala jaoks kinnitus. See võimaldas lauda paremini juhtida ning andis kaasvõistlejate ees eelise. Paralleelselt Burtoniga hakkas lumelaudu tegema ka Tom Sims. Ta oli huvitatud ruladest ning üritas sõita “lumelauaga”, mille ta oli valmistanud tööõpetuse tunnis. Sims liimis puutüki ühele poolele tüki vaipa ning teisele alumiiniumplaadi. Koos oma sõbra Chuck Barfoot'iga valmistasid nad garaažis rulasid ja lumelaudu. Ametlikult oli Burton esimene, kes kombineeris lumelauale suuskade tehnoloogiat aastal 1980. Nende uus prototüüp oli tehtud materjalist P-Tex. Samal aastal sõlmis Sims lepingu firmaga Vision Sports, mis teda finantseeris. Barfoot jäi kõrvale ning ta üritas ebaedukalt oma firmat luua. Aastal 1982 peeti USA's Woodstocki lähedal Suicide Six kuurordis esimene siseriigiline lumelauavõistlus. Võistlejate eesmärk paistis olevat “ellujäämine”, sest võisteldi jäisel ning järsul rajal “The Face”.
Aastal 1985 oli üksnes kolmekümne üheksas suusakuurordis (ligikaudu 600st) lumelauad lubatud. 80ndatel hakati välja andma ka lumelauaajakirju - “Snowboarder” 1981, “Absolutely Radical” 1985 (hiljem muutis oma nime “International Snowboarding Magazine”). 1986 mängis prantuse lumelaudur Regis Rolland filmis “Apocalypse Snow” ning see vallandas lumelauavaimustuse Euroopas. Korraldati mitmeid kohalikke üritusi nagu Shveitsi Meistrivõistlused St. Moritz'is. Lumelauandus muutub aina populaarsemaks.
1994 kuulutati lumelauasõit olümpiaspordiks. Nüüd sai sellest lõpuks tõeline võistlussport, mitte lihtsalt mööduv hullus. 1998 taliolümpial oli lumelaud esimest korda võistluskavas. Sellega kaasnes ka skandaal. Kanada lumelaudur Ross Rebagliati võitis slaalomi kuldmedali ning pidi andma uriiniproovi. Proov sisaldas 17.8 nanogrammi milliliitri kohta mariuhaanat. Rebagliati väitis, et ta pole juba kaua aega mariuhaanat kasutanud ning et see annus sattus tema vereringesse ilmselt peol suitsu sisse hingates. Kuldmedal võeti talt ära ent anti hiljem tagasi. Sel sündmusel olid halvad tagajärjed kõikidele lumelauduritele. Paljudel inimestel tekkisid eelarvamused, et lumelaudurid kasutavadki kogu aeg narkootikume.
Aastal 1996 lasi Mike Hatchett välja video “TB5”, milles näidati kuulsaid lumelaudureid nagu Noak Salasneck ja Johan Olofson. Film tehti Alaskal ning sõitjad tegid uskumatuid trikke.
Nüüdseks võtab lumelauandus enda alla väga suure osa talvesprodist, enamus suusakuurorte lubavad lumelaudadega sõita. See on muutunud kõigi poolt vastuvõetavaks spordialaks.
