Kreeka-Pärsia sõda
| Vajab toimetamist |
Sisukord |
[redigeeri] Sissejuhatus
Sõdadel oli Antiik-Kreekas suur osatähtsus. Sealsed alad vahetasid võimu väga tihedalt, sõditi maade ja kaubandusteede pärast, lisaks oldi suhteliselt avatud võõrastele mõjudele (eriti Väike-Aasia poolt). Müütidestki on tuntud Trooja sõda ning väiksemad taplused. Pärast seda kuulsat kümneaastast piiramist Ilioni all hajusid peagi nii Minose kui ka Mükeene kultuur.Algas pime ajastu. Seda ajastut on nimetatud pimedaks, kuna nendest aastasadadest pole suuremaid kirjalikke märke.Toidupuuduse tõttu hakati rajama kolooniaid. Siis lõppes aga ka pime ajastu, järgnes arhailine ajajärk. Siis toimusid 776 eKr esimesed olümpiamängud, tekkisid polised - Kreeka linnriigid. Kolonisatsioon suurenes, tekkisid tihedamad sidemed lähisümbrusega. Hakati vermima hõbemünte. Tõusid esile kaks linnriiki, Ateena ja Sparta. Ateenas pöörati tähelepanu haridusele ning sõjaliselt oli nende trump merevägi. Sparta seevastu oli militaristlikuse tipus. Seal kasvatati ideaalseid sõdureid, ebanormaalsed lapsed visati juba pärast sündi kaljult alla. Poisslapsed olid riigi omand, ainsana kreeka polistest pidas Sparta alalist sõjaväge. Nende sõjaline tugevus peitus maaväes. Aastal 500 eKr kehtestas viimane Ateena türann Kleisthenes esimese demokraatia maailmas. Kogu arhailist ajastut on nimetatud ka klassikaliseks Kreeka tsivilisatsiooniks. Pärsia sõjad (500-449eKr)
6. sajandil eKr kujunes Lähis-Idas uus maailmariik Pärsia. See laienes igas suunas kuni jõudis Väike-Aasiasse. Kuni jõudis Väike Aasia kreekapoolsele rannikule, kus asusid Kreeka linnad. Pärast seda, kui see vallutati, tegid kreeklased Balkanilt vasturünnaku ja vabastasid need linnad. Pärsia allutas need linnad uuesti ja asus 490. aastal karistusrünnakule Balkani poolsaarele. Allutades kõik vahepealsed alad, jõudis Pärsia vägi Maratoni väljale, 35 kilomeetrit Ateenast ning kohtus ateenlaste ja plataialaste ühisväega.
[redigeeri] Maratoni lahing (490a eKr)
Kreeklasi juhtis Ateena sõjapealik Militiades.Tema käsutada oli 1000 plataialast ja 10 000 Ateena hopliiti. Kuigi abi oli palutud ka Sparta linnriigilt, oli neil parasjagu tähistamisel religioosne püha, ning ateenlased ja plataialased pidid lahingu ise vastu võtma. Pärslaste sõjaväe suuruse üle on palju vaieldud, kreeklased ise arvavad,et tegu võis olla 60 000 mehega, kuid lääne ajaloolased pakuvad isegi numbrit 20 000, mis seab kreeklased ikka kahekordsesse vähemusse. Kui kaks väge olid oma positsioonid sisse võtnud järgnes ootamine. Koidikul ründasid tormijooksuga Pärsia vägesid. Pärslased, nähes,et kreeklasi on vähem kui neid ning et neil puudub nii ratsavägi kui vibulaskjad, panid oma vibud valmis ning hakkasid kreeklasi kaugelt tapma. Seepeale kreeklaste tsenter teeskles põgenemist, mispeale pärslased neile järgnesid. Kreeka vägede külgedele olid aga koondatud eliitväeosad, mis ei taganenud, vaid ründasid pärslasi külgedelt, tõmmates nii vaenlased nn "kotti". Pärslaste read, nähes et äkitselt on kreeklased nii ees kui taga kui külgedel, läksisd sassi, ning järgnes veresaun, kus koha peal loendati hiljem 6400 pärslaste surnukeha. Samas oli lahingus hukkunud vaid 192 ateenlast ja 11 plataialast. Pärslased põgenesid meritsi, otsustades kasutada juhust, et Ateena linn on kaitseta, maabuda seal ja linn vallutada. Ateenlased said sellest aga teada ja tormasid oma kodude kaitsele. Kui pärsia laevad Ateena lähistele jõudsid,olid ateenlased neid juba ootamas. Seepeale pärslased põgenesid lõplikult. Osa linnriike jäid aga Põhja-Kreekas siiski nende kätte.
Maratoni lahing näitas kreeklastele,et võimsat Pärsiat on võimalik lahingus lüüa, Pärsia aga kaotas esimese lahingu kahe põlvkonna jooksul. See ei tulnud nende mainele sugugi kasuks, impeeriumi lääneosa oli nüüdsest ohus, väike Ateena linn suutis alistada võimsad pärslased. Sestap hakkas kuningas Darius I pärast sõjakäigu lõppu peagi uuesti mõtlema kogu Kreeka alistamisele. Samal ajal taastus Ateena Marathonist ning tuues ettekääneks Aeginase polise pidevad röövretked laevastikuga, hakkas Themistokeles, üks kahest Ateena valitud juhist, ette valmistama laevastikku tulevaste Pärsia laevastiku rünnakute vastu. 481. eKr toimus kongress Korintose maakitsuses, kuhu kutsuti kõigi Pärsiast vabade linnriikide esindajad. Seal lepitati Ateena ja Aeginas ning räägiti valitsevast Pärsia ohust, pärslased olevat ehitanud sillad üle Hellespontose väina. Delfi oraakel oli kogu Pärsia sõdade perioodil pärslaste poolel, kuulutades, et Kreeka ujutatakse üle pärslastega. Sõlmiti liidulepingud peamiselt Peloponnesose poolsaare, Atika ja Euboia saare linnriikide vahel
[redigeeri] Pärslaste kolmas invasioon
Pärast Dareius I surma alustas tema järglane Xerxes I ettevalmistusi uueks invasiooniks. Nelja aastaga kogus ta kokku hiigelsuure armee, mille kooseisus olid 46 erinevat rahvast. Selle suurus ulatus väidetavalt kuni 1 000 000 sõdalaseni. 480 a eKr alustas Xerxes oma teed üle Hellespontose ja kohtamata vähematki vastupanu, jõudis ta välja Termopüülide mäekitsuseni, kusjuures vahepealsed Kreeka rahvad alistusid vastupanuta.
[redigeeri] Termopüülide lahing(480a eKr)
Pärslaste väes oli sellel hetkel 250 000 sõdurit, nad kohtusid 7000 kreeklasega, keda juhtisid 300 kuninglikku sparta sõdurit eesotsas väejuht Leonidasega, Termopüülide mäekitsuses, kust oleks tolleagsete kirjapanekute järgi läbi mahtunud korraga vaid 2 kaarikut. Lahingu eelõhtul kutsus pärsia kuningas Xerxes Leonidase ja lubas temast teha kogu Kreeka kuninga, kui ta väed alistuvad, Leonidas keeldus,öeldes, et ta parem sureb Kreeka eest, kui valitseb oma sõjakaaslaste üle. Selle peale Xerxes ärritus ja käskis kreeklastel relvad maha panna. Selle peale ütles Militiades: “Tulge ja võtke need ise!” Kui pärslasteni jõudsid andmed kreeklaste neljakümnekordsest vähemusest, naersid nad Militiadese sõnade üle. Nad ei teadnud, et spartalased olid juba ette valmistatud surmani võitlema, ning et kreeka faalanks kaitseb seda väikest maalappi küllaltki tugevalt. Xerxes ootas paar päeva kreeklaste alistumist, kuid kuna seda ei tulnud asus ta rünnakule 10 000 sõdalasega, kellest osad olid meedlased ning osad Maratoni lahingus hukkunute sugulased. Väidetakse, et nood 10 000 suutsid tappa vaid kolm kreeklast. Pärast sellist masendavat kaotust saatis Xerxes 20 000 meest uuesti ründama, neil ei läinud sugugi paremini. Kuna kitsus oli niivõrd väikene, sai Militiades pidevalt eesliini vahetada, lastes alati puhanud sõduritel sõdida, see tõi talle ka edu. Kui need 20 000 ei soovinud eelmiste eeskuju järgida, ning kippusid põgenema, lasi Xerxes taganejatele piitsa anda, ta lülitas võitlusesse veel 50 000 meest. Teise päeva lõpuks, kui Pärsial polnud ikka veel mingit edu, läks üks kohalik karjus Ephialtes, kelle nimi on nüüdseks sünonüüm kreeka sõnadele õudusunenägu ja reetur, Xerxese juurde ja näitas talle teed kreeklaste selja taha läbi mägiradade. Xerxes saati osa oma väest sealtkaudu, ning kreeklased olid ühtäkki väga halvas seisus. Militiades, teades, et järgneb võitlus surmani, lasi kõigil peale oma spartalaste ja teebalaste, kes olid pantvangis oma truuduse tõestamiseks taganeda. Nende 300 sõduriga ühinesid ka 700 thespialast, kes samuti lubasid võidelda surmani Kreeka nimel. Järgnes väga brutaalne lahing, kus teebalased alistusid ning kõik spartalased ja thespialased võitlesid raevukalt lõpuni. Militiadesel võeti surnuna pea maha ning tema keha löödi risti. Pärslased kaotasid kogu lahinguga 20 000 - 50 000 meest. Nad jätkasid teekonda Ateena poole.
Samal ajal põgenesid ateenlased Artesiumi merelahingus, saades teada kaotusest Termopüülidel, et aidata evakueerida Ateena linna Salamise saarele, andes ülemvõimu Egeuse merel pärslaste kätte. Pärsia laevastik järgnes neile seal, alustades sellega maailma ajaloo seni suurimat merelahingut.
[redigeeri] Salamise merelahing (480a eKr)
Pärslaste maavägi põletas maha kõik linnad, mis neile vastu hakkasid, ning jõudes pea inimtühja Ateenani, tegid selle sõna otseses mõttes maatasa. Ateenlastel läks linna taastamiseks järgmised pool sajandit. Spartalased tahtsid seepeale taganeda Peloponnesose poolsaarele, ehitades Korinthose maakitsusesse müüri ning kaitstes seda maksimaalselt, kuid Themistokeles ateenlaste poolelt nõudis, et Delfi oraakli ennustuse kohaselt jääks kogu sõjajõud merelahingu peale. Ning lahing algas üsna pea. Xerxes läks isiklikult rannikuäärselt mäetipult lahingut jälgima, Pärsia merejõud olid kolmekordses ülekaalus 1200 laeva kreeklaste 400 vastu. Siiski olid looduslikud olud kreeklaste kasuks, ateenlased tundsid seal iga lahesoppi, mis olid küllaltki riukalikud, samas kui suur osa pärsia laevastikust hukkus karile joostes. Lahingu alguses kreeklased taganesid, juhtides pärslased sügavamale tundmatutesse kitsastesse lahesoppidesse ja väinadesse, kus väikestel kreeka trireemidel oli selge eelis suurte ja kohmakate pärsia laevade üle. Siis hakkas puhuma tugev tuul, mis tõstis suuri laineid, segades foiniikia (kes oli osa pärsia laevastikust) laevadel olevaid vibumehi. Seepeale kreeklased pöördusid ümber ning rammisid pärslasi, ning tungisid nende laevadele. Kreeka laevadel olid raskerelvastuses hopliidid, kellele kergrelvastatud pärslased olid kerge saak. Pärsia eliitüksus, surematud, põgenes laevade karile joostes lähedalolevale saarele, kus hopliidid nad leidsid ning viimseni maha tapsid. Pärslaste õnnetuseks loeti ka seda, et erinevalt kreeklastest, ei osanud nad ujuda. Kui tapeti ka pärsia väepealik Ariamenes, tekkis pärslaste hulgas segadus ning kõik, kes suutsid, põgenesid. Kreeka võit oli täielik.
Pärast Salamise lahingu ootamatut lahenduskäiku pages Xerxes I kiiresti tagasi Pärsiasse, võttes paljud mehed ühes ning jättes maha väejuhiks Mardoniuse koos 300 000 mehega. Xerxese selline käitumine oli põhjustatud sellest, et ilma oma suure laevastikuta ei olnud Pärsia võimeline varustama oma hiigelsuurt armeed kivisel, väheviljakal Kreekamaal. Mardonius läks ning vallutas uuesti Ateena, olles eelnevalt saanud oma rahupakkumise tagasi lükatud. Ateena, Megara ning Plataia linnriigid läksid ning palusid Sparta käest abi, mida nad esialgu ei saanud, sest spartalased pugesid peitu uue püha taha. Viimaks aga saadi ka nendega kaubale ning kreeklased panid Plataia lahinguks välja Kreeka kohta lausa uskumatu 100 000 meest. Sellist arvu on suudetud Kreekas korrata alles 19. saj pKr vabadussõjas Türgi vastu. Kui Mardonius sai teada, et spartalased ühinevad väega, lõpetas ta Ateena lõhkumise, kuni kõik oli maatasa ning siis läks Teebasse, kes siiski oli äraandja, ning jäi kreeklasi ootama. Kreeklased läksid Mardoniuse skalbi järgi. Peale manööverdusi ning tagaajamisi mägedes jõudsid mõlemad väed Plataia väljadele, kus peeti Kreeka-Pärsia sõdade lõppvaatus.
[redigeeri] Plataia lahing (479a eKr)
Kümme päeva seisid kaks väge vastamisi. Siis rikkusid pärslased kreeklaste veevarustuse ning kreeklased otsisid omale uue laagri. Pärslased jälitasid neid ning lõpuks otsustasid rünnata. Spartalased alustasid vasakul tiival taganemisega mägedesse, kust pärslased neid hobustega lüüa ei saaks ning ka vibud olid sel juhul kasutud. Tegeanlasi, kes järgnesid spartalastele mägedesse, tüütas pärslaste noolterahe, millega nad kreeklasi kostitasid ning nad ründasid pärslasi. Seepeale tulid ka spartalased mägedest alla. Kreeklaste raskem relvastus, pikemad odad, pronksist kilp, mitte puust nagu pärslastel, tagasid neile võidu. Samal ajal võitlesid ateenlased paremal tiival teebalastega, kes ainsana Kreeka linnriikidest, kes Pärsiale alistati ei andnud alla, enne kui olid kõik surnud. 300 000 pärslasest pääses vaid 43 000 elusana, kes põgenesid Väike Aasia poole, sattudes vahepeal lahingusse Makedoonia Aleksandriga, kes hävitas need riismedki kunagisest miljonisest Pärsia väest. Mardonius sai spartalase käe läbi surma. Pärast Plataia lahingut taandusid pärslased kõikjalt Kreekast ning ei naasnud enam. Samaaegselt Plataiaga toimus Mükaia merelahing, kus hävis ka järgi jäänud Pärsia merelaevastik. Sellega lõppes Pärsia sõdade kaitsev positsioon ning kreeklased vabastasid ka oma linnad Väike Aasia läänerannikul. Kuid Pärsia jäi mõjutama kogu Kreeka elu kuni Aleksander Suure ajani sajandi pärast.
