Hüpnoos
| Vajab toimetamist |
Hüpnoos (hypnos - uni kreeka k) on kunstlikult esile kutsutud osalise une taoline teadvuseseisund, mida iseloomustab kõrge vastuvõtlikkus sisendusele. Hüpnoosi kutsub esile hüpnotiseerija, kasutades erilist metoodikat, näiteks väga monotoonset sõnalist ärritust. Hüpnoos võib olla erineva sügavusastmega, sõltuvalt sellest, millised ajukoore osad säilitavad aktiivsuse. Kontakt hüpnotiseerijaga säilib hüpnoosis viibijal ka siis, kui ta muid väliseid ärritusi ei taju.
Hüpnootilisi ja transiseisundeid on osatud esile kutsuda mitmetes traditsioonilistes kultuurides. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes hakkas esimesena tegelema 18. sajandi Austria ravitseja Franz Anton Mesmer, kelle teooria järgi põhines nähtus inimeses peituvatel magnetjõududel ehk nn animaalsel magnetismil. Terminit "hüpnoos" hakkas kasutama šoti arst James Braid (1795-1860). Hilisemal ajal hüpnoosiga tegelnud meedikutest on tuntuim psühhiaater dr Milton H. Erickson (1901-1980).
Hüpnoosi on rohkema või vähema eduga kasutatud erinevate, eriti psüühiliste, haiguste ravimiseks, hüpnoosi abil on üritatud õppida ja saada kontakti teispoolsusega, seda on kasutatud ka puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel.
[redigeeri] Vaata ka
- Autohüpnoos
- Sugestioon
- Autosugestioon
