Esivanematekultus
Esivanematekultus (ka surnutekultus) on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et pärast surma jätkab inimese hing ka hauataguses maailmas oma elu. Esivanematekultust esineb paljude rahvaste usundites ja sellel on võib olla väga erinevaid rituaalseid väljendusi. Eriti olulise tähtsusega on surnud esivanemate austamine Hiinas (konfutsianism), Jaapanis (shinto), Aafrikas, Polüneesias jm.
Surnud esivanemaid peetakse hõimu kaitsevaimudeks või vahendajateks inimeste maailma ja jumalate või teispoolsuse vahel; on usutud, et nad võivad mingil viisil taassündida oma järglastes. Neile on toodud ohvreid ja pühendatud tseremooniaid; mõnede Aafrika hõimude juures kaevatakse mahamaetud surnuid pühade puhul üles, et neile austust avaldada.
Eesti rahvausundis usuti, et esivanemate hinged elavad väljaspool surnukeha ja esinevad putukaina (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena. Kujunes uskumus, et surnud esivanemad tulevad kodu külastama sügisesel hingedeajal või talvisel pööripäeval ning selleks puhuks kaeti neile ööseks toidulaud ja pererahvas magas maas õlgedel, jättes asemed "hingekestele". Võimalik, et kodu külastava esivanema hinge kujutelm sulas kokku hilisemate maja- ja koduhaldjatega.
Hingedepäev on Eestis tuntud tänaseni ja vanem põlvkond peab regulaarset surnuaial käimist, omaste haudade eest hoolitsemist ja sinna pühade puhul küünalde läitmist tähtsaks kohustuseks.
