Dionysius (paavst)

See artikkel räägib paavstist; teiste samanimeliste isikute kohta vaata artiklit Dionysius.

See artikkel vajab toimetamist

Dionysius oli paavst 260 – 268. Ta oli 25. paavst.

Dionysius sündis Lõuna-Itaalias asuvas Turios, kuid teda on peetud nime sarnasuse tõttu päritolult kreeklaseks. Dionysius oli Stephanus I ja Sixtus II ajal presbüter. Ta sai Sixtus II ajal kirja Aleksandria piiskopilt Dionysiuselt, milles tunti muret kellegi Lucianuse pärast, kuid selle kirja täpne taust pole selge.

Dionysiust on Aleksandria Dionysiuse poolt iseloomustatud väljapaistva õpetlasena. Dionysiuse valimine paavstiks lükkus keiser Valerianuse ajal toimunud teise kristlaste tagakiusamise tõttu edasi ja sai võimalikuks alles keisri surma järel 22. juulil 260. Sageli kasutatav varasem aastaarv võib olla ekslik, kuna keiser oli elus. Uue paavsti valimise muutis raskemaks ka see, et kõik seitse diakonit olid surnud märtrisurma ja valik tuli langetada ainult presbüterite vahel, mistõttu valiti kõige autoriteetsem presbüter. Pärast Dionysiuse saamist paavstiks andis keiser Gallienus välja oma sallivusedikti, millega lõppes kristlaste tagakiusamine.

Dionysiuse ajal jätkus tüli ketserite poolt ristitud isikute tunnustamise üle, mille kohta sai ta kirja Aleksandria Dionysiuselt. Paavst järgis Rooma poolt tunnustatud kommet, mille järgi on ketserite poolt teostatud ristimine kehtiv ja kogudusse pöördunuid tuleb vastu võtta vaid absolutsiooniga käte pealepanemisel, samas kui Aafrika ja Väike-Aasia kogudused olid veendunud, et ketserite poolt ristutuid tuleb uuesti ristida (taasristimine). Sixtus II ajal andis Dionysius järele oma jäigas positsioonis ja tunnustas ka teisi kombestikke.

Järgmises kirjas soovis Aleksandria piiskop paavsti arvamust teoloogilises küsimuses. Aleksandrias vaidlustasid Ammonius ja Euphranor kiriku poolt tunnustatud dogmaatilised seisukohad, pidades Jeesus Kristust looduks ja keeldudes tunnustamast Kristuse olemust Jumalaga (sabellianism). Paavst kutsus Roomas kokku sinodi ja saatis seejärel Aleksandriasse vastusse, milles selgitas dogmaatilisi põhimõtteid Kolmainu Jumala kohta. Aleksandriast saabus Rooma vabandus ja nõusolek järgida kiriku poolt tunnustatud dogmaatilisi põhimõtteid.

Kuna Valerianuse tagakiusamise tagajärjel olid kiriku institutsioonid kohati vakantsed, asus Dionysius reorganiseerima kirikut. Ta taotles valitsuselt ka võõrandatud vara ja kalmistute tagastamist. Dionysius kohustas kirikut abistama kristlasi, keda taga kiusatakse. Ta julgustas Capadocia kogudust tasuma lunaraha pantvangistatud kristlaste eest, saates ise Capadociasse suure summa raha.

Dionysiuse täpne surmadaatum pole teada. 268 lõpul või 269 algul peetud Antiookia sinodi lõppotsus, kus mõisteti hukka Samosata Paulus, oli viimane tema nimele saadetud dokument. Üldiselt on kirikuajaloolased veendunud, et Dionysius ei jõudnud tutvuda sinodi otsusega ja tema surmapäevana tunnustatakse 26. detsembrit 268. Ta maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti.

Paavst Dionysius on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus austatud pühakuna, kuid mitte märtrina. Tema mälestuspäev on 26. detsember. Teda on kunstis kujutatud paavstirüüs ja raamatuga või saamas nägemust Kolmainu Jumalast.