Diego Velázquez
| See artikkel vajab toimetamist |
Diego Rodríguez de Silva y Velázquez (6. juuni 1599 — 6. august 1660), enamasti tuntud nime all Diego Velázquez, oli barokiajastu Hispaania kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks kunstnikuks.
Velazquez sündis Sevillas, mis oli tol ajal tähtsaim kunstikeskus Hispaanias. Ta õppis järgemööda kahe tuntuma kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576—1656) ja Francisco Pacheco (1564—1654) juures, kuid tema kunstnikuisiksuse väljakujunemisel ei mänginud vist kumbki mingit osa.
Juba 20 aasta vanusena oli noor geniaalne meister iseseisvalt leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on kõige otsekohesem ja kõige võltsimatum loomutruudus ja naturalism. Eriti iseloomulikud Velazquezi noorpõlve perioodile on nn. Bodegone maalid, kus rahvatüübid esinevad kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Nende tugev, selge maalimisviis ja tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide (Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi.
Aastal 1623 asub Velazquez Madriidi, kus võidab kõikvõimsa peaministri Olivarese ja kuningas Felipe poolehoiu. Järgnevatel aastatel maalib Velazquez rea kuninga, tema perekonnaliikmete ja peaministri portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja äärmiselt veenvas laadis. Figuurid neis on tumedad ja esinevad lihtsalm heledal ja siledal tagaplaanil.
Aastal 1629 maalis Velazquez oma esimese mütoloogilise pildi, kuulsa "Joodikud" (Los Borrachos). Kujutatud on sel Bakchos oma saatja saatüridega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuget kuulsalt mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes aastal 1628 Hispaanias viibis. Kuid Velazqueze realistlikul, grupiportreed meenutaval žanripildil pole kunstiliselt midagi ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga.
Aastatel 1629-1631 veedab Velázquez poolteist aastat Itaalias peatudes pikmalt Veneetsias ja Roomas. Otsustava tähtsusega meistri kunstiarengule oli tutvumine Veneetsia maalikunstiga, eriti Tintoretto loominguga. Velázqueze maalimisviisis tekib nüüd muutus; ta loobub üksikvorme teravalt modelleerivast laadist ja pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tunneb ainult pinda ja hülgab detailse sisejoonistuse ning lihtsustab kõike viimse võimaluseni ja sulatab kokku üksikasju. Pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uus laad ilmneb juba Itaalia-reisi kestel maalitud töödes, nagu näiteks Prado muuseumis olevas maalis "Vulcanuse sepikojas". Seda laadi harrastab kunstnik ikka järjekindlamalt ja julgemat pärast kodumaale tagasitulekut maalitud teostes. Neist tuleks kõigepealt esile tõsta hertsog Olivarese ja noore printsi Balthasar Carlose ratsaportreid. Mõlemad portreed, maalitud umbes 1632-34, säilivad Prado muuseumis, Madriidis.
3,70 x 3,07 meetrit, 1635, Prado muuseum, Madriid.
Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi hiilgavaim meistriteos on suur, aastatel 1634-1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab episoodi sõjast Madalmaade vastu, nimelt Hollandi kindluse Breda alistumist 1625. aastal hispaanlastele. See mõõtmetelt suurim Velazquezi töö on tuntud nime all "Piigid" (Las Lanzas), hispaaina sõdurite piikide järgi. Vaevalt leidub teisi ajaloolisi pilte, kus sündmus oleks kujutatud loomulikumalt ja sundimatumalt, ilma paatose ja žestita. Pildi peamisi võlusid on õhu ja valguse ainulaadselt meisterlik kujutus.
Aastatel 1649-51 sooritab Velazquez teise reisi Itaaliasse. Jällegi ruttab ta algul Veneetsiasse, peatub siis ligi aasta Roomas ja külastab teisi linnu. Roomas maalib ta 1650 aastal ühe oma parimatest töödest, paavst "Innocentius X portree". Paavsti jõhkra, despootliku ilmega näo on meister edasi andnud varjamatu naturalismi ja peaaegu hirmuäratava tõetruudusega.
Vaatamata sellele, et ametikohuse täitmine kuningakojas (ta oli nimelt kuninga lossimarssal) Velazquezilt palju aega ja energiat röövisid, on viimased üheksa aastat tema elus äärmiselt produktiivsed. Nüüd loob kunstnik mõned mütoloogilised pildid, millest tuntuim on "Veenus peegliga", hulga kuninga ja tema pereliikmete, samuti õuenarride, kääbuste jt. portreid.
Autor Diego Velázquez
1656–57, õli lõuendil, 318 x 276 cm, Prado muuseum, Madriid
Kuid paremad tolle perioodi maalid, ühtlasi Velazquezi suurimad meistriteosed, on kaks suurt kompositsioni, nimelt "Õuedaamid" (Las Meninas, 1656) ja "Ketrajad" (Las Hilanderas, u. 1657). "Õuedaamid" kujutab kunstnikku ennast kuninga ja kuninganna topeltportreed maalimas; valitsejate figuurid peegelduvad tumeda ruumi tagaseinas olevas peeglis, Esiplaanil on väike infant Margarete (keda Velazquez korduvalt on portreteerinud), ümbritsetuna õuedaamidest ja kääbustest. Maalil puuduvad peaaegu täiesti lokaaltoonid, teose mõju on rajatud peamiselt õhu ja valguse kõige peenemate nüansside tabamisele.
Veel võluvam oma vabaduse ja loomulikkusega on "Ketrajad". Kunstnik on siin kujutanud Madriidi vaibatöökoda; esiplaanil on elusuuruses ketrajad tööl, tagaplaanil näeb müügiruumi, kus suursugused daamid uurivad ülesriputatud vaipu. Nagu "Õuedaamide" pildis, ei ole siin peaasjaks mitte figuurid ja tegevus, vaid optilismaatiline probleem – kujutada, kuidas valgus tagaplaani täiesti üle ujutab ja siis nõrgenedes tumedal esiplaanil levib, segunedes valgusega, mis tuleb esiplaanil olevatest, vaatajatel osalt nähtamatutest valgusallikatest.
Ükski vanadest meistritest pole uuema ajastu kunsti nii mõjutanud kui Velazquez. Tema mõju 17. sajandi hispaania kunstile seevastu polnud kuigi suur.
[redigeeri] Välislingid
