Clemens XIV

Clemens XIV

Ilmiklik nimi Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli Valitsemisaja algus 19. mai 1769 Valitsemisaja lõpp 22. september 1774 Eelkäija Clemens XIII Järeltulija Pius VI Sünnikuupäev 31. oktoober 1705 Sünnikoht Sant'Arcangelo Surmakuupäev 22. september 1774 Surmakoht Rooma

Clemens XIV, Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli, mungana Lorenzo Ganganelli (31. oktoober 1705 – 22. september 1774) oli paavst 1769–1774. Ta oli 249. paavst.

Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli sündis Rimini lähedal Sant'Arcangelos küladoktori Lorenzo Ganganelli ja Angela Serafina Maria Mazza 4-lapselises peres vanimana ning ristiti 2. novembril Santa Agata kirikus. Ta oli esimene paavst pärast Innocentius IX, kes pärines lihtrahva seast. Järgmine lihtrahva seast pärinev paavst oli Pius X.

Ganganelli õppis jesuiitide seminaris Riminis ja piaristide juures Urbinos. Tundes 17-aastaselt kutsumust, liitus ta 15. mail 1723 frantsiskaani konventuaalidega Mondainos ja võttis 18. mail 1724 isa auks munganimeks Lorenzo. 1731 sai ta teoloogiadoktoriks ja tegutses hiljem frantsiskaanide seminarides õppejõuna. Ganganelli sai hästi läbi jesuiitidega ja 1743 pühendas ta Ignatius Loyolale oma uurimistöö Diatriba theologica. 1748 saatis ta kirja tolle aja ühele tunnustatumale õpetlasele Luigi Antonio Muratorile. 1753 ja 1756 keeldus ta vastu võtmast frantsiskaanide ordukindrali ametit. Kardinalina vähenes Ganganelli poolehoid jesuiitidesse mõnevõrra ja ta distantseerus Clemens XIII Bourbonide-vaenulikust poliitikast. Ta eelistas töötada üksinda ega lasknud hiljem paavstina end kardinalidel mõjutada.

Sisukord 1 Ametid 2 1769. aasta konklaav 3 Välispoliitilised suhted 3.1 Suhted Portugaliga 3.2 Suhted Prantsusmaaga 3.3 Suhted Saksamaa ja Austriaga 3.4 Suhted Hispaania ja Napoliga 3.5 Suhted Inglismaaga 3.6 Suhted Poolaga 4 Jesuiitide tegevuse keelustamine 5 Liturgilised otsused 6 Entsüklikad 7 Suhted kiriku institutsioonidega 8 Reformid Kirikuriigis 9 Uued piiskopkonnad 10 Beatifikatsioonid 11 Clemens XIV kultuuriloos 12 Kardinalide pühitsemised 13 Surm 14 Välislink

[redigeeri] Ametid

• 1740 Roomas San Bonifacio seminari rektor
• 1741 frantsiskaani konventuaalide ülddefiniitor
• 1746 Rooma inkvisitsiooni konsultant
• 24. september 1759 – 19. mai 1769 kardinalpreester
• 19. november 1759 – 29. märts 1762 San Lorenzo in Panisperna kardinalpreester
• 29. märts 1762 – 19. mai 1769 Santi Dodici Apostoli kardinalpreester

[redigeeri] 1769. aasta konklaav

Clemens XIV valiti paavstiks 19. mail 1769 kella 16.30 paiku, pühitseti 28. mail piiskopiks ja krooniti 4. juunil paavstiks. Ta võttis nime oma eelkäija Clemens XIII järgi. Clemens XIV oli seni viimane frantsiskaan, kes on paavstiks valitud.

15. veebruarist 19. maini 1769 toimunud konklaavil osalesid 57 kardinali. See oli ajaloos üks suurriikide poolt enim mõjutatud konklaave. Prantsusmaa, Hispaania, Portugali, Napoli ja Parma valitsejad lootsid, et kardinalid valivad paavsti, kes saadaks laiali jesuiidid. Prantsusmaa suursaadik Roomas markii d'Aubeterre ja Hispaania suursaadik Azpuru sekkusid konklaavi tegevusse, samuti mõjutasid kardinalide otsuse langetamist kardinalid François-Joachim-Pierre de Bernis ja Andrea Orsini. Nende vastu olid Zelanti rühmituse kardinalid, kes taunisid kardinalide mõjutamist. Bernis ei soostunud siiski Prantsusmaa ministri Choiseuli hertsogi nõudmistega töötada välja jesuiitide laialisaatmist nõudev dokument, millele vastvalitud paavst kohe alla kirjutaks. Konklaavi külastasid mitteametlikult Austria keiser Joseph II ja tema vend Toscana suurhertsog Leopoldo I (hilisem Saksa-Rooma keiser Leopold II). Segadust külvas ka ühe prohveti sõnum, kes kuulutas, et paavstiks pidi saama isik, kes asub konklaavi ajal kambris nr. 17 (kardinal Carlo Vittorio Amedeo della Lanze). Ajaloolaste seas puudub üksmeel selles osas, kas kardinal Ganganellile esitati konklaavil nõue jesuiitide laialisaatmiseks või mitte.

[redigeeri] Välispoliitilised suhted

[redigeeri] Suhted Portugaliga

Clemens XIV taastas Portugaliga katkenud diplomaatilised suhted ja nimetas kardinaliks markii Pombali venna. Ta kinnitas Portugali piiskoppideks Pombali määratud isikud.

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

Pärast jesuiitide laialisaatmist andis Prantsusmaa okupeeritud Avignoni ja Venaissini alad paavsti kontrolli alla.

Prantsusmaal tegutses kuninga poolt ametisse määratud komisjon, mille ülesandeks oli sekulariseerida ordusid, kuid paavst oli vastu sellise komisjoni tegevusele.

1768 andis Genua Korsika saare Prantsusmaale, mis halvendas Prantsusmaa suhteid paavstiga, kuna Kirikuriigil oli Korsikale territoriaalseid pretensioone.

[redigeeri] Suhted Saksamaa ja Austriaga

Clemens XIV ajal ehitati Berliinis katoliku kirik.

Keisrinna Maria Teresa keeldus paavsti nõudmistele vaatamata takistamast Febroniuse teose müüki.

1770 reorganiseeriti ruteenia katoliku kirik.

[redigeeri] Suhted Hispaania ja Napoliga

Suurel neljapäeval 1770 jättis Clemens XIV lugemata Bourbone tauniva bulla In coena domini.

Pärast jesuiitide laialisaatmist andis Napoli paavstile tagasi Benevento ja Pontecorvo alad.

[redigeeri] Suhted Inglismaaga

Clemens XIV võõrustas 1772–1774 mitmeid Briti õukonna liikmeid, sealhulgas kuningas George III vendi Gloucesteri hertsogit ja Cumberlandi hertsogit ning vähendas Stuartitele antavat toetust. Ta saatis Inglismaale nuntsiuse.

[redigeeri] Suhted Poolaga

Clemens XIV ei suutnud takistada Poola esimest jagamist 1772.

[redigeeri] Jesuiitide tegevuse keelustamine

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Carlo Alberto Guidoboni Cavalchini, Fabrizio Serbelloni Riigisekretär Lazzaro Opizio Pallavicino Camerlengo Carlo Rezzonico Rooma kardinalvikaar Marcantonio Colonna

Clemens XIV sai paavstiks ajal, mil enamik katoliiklikke valitsejaid Euroopas soovis Jeesuse Seltsi tegevuse keelustada. Paavst polnud jesuiitide laialisaatmisest huvitatud ja jäi esialgu äraootavale seisukohale. Hispaania suursaadik ja Prantsusmaa suursaadikuks määratud kardinal de Bernis esitasid 22. juulil 1769 paavstile oma valitsejate nõudmised, mistõttu paavst saatis 1. oktoobril 1769 Prantsusmaa kuningale ja 30. novembril Hispaania kuningale lubaduse tegeleda vastava küsimusega. Clemens XIV lootis esmalt radikaalsete reformidega rahustada valitsejate nõudmisi, keelates jesuiitidel vastu võtta noviitse ja volitas jesuiitidele kuuluvat Frascati seminari olema kohaliku piiskopi alluvuses. Seejärel määrati paljud jesuiitide seminarid Itaalias piiskoppide alluvusse.

1772 ähvardas Hispaania uus suursaadik Moniño paavsti Hispaania koguduste eraldumisega Rooma alluvusest, kuid lubas jesuiitide laialisaatmise korral Avignoni ja Benevento taastamist.

1773 liikusid kuuldused, et Prantsusmaa ja Hispaania kavandavad ühist sissetungi Kirikuriiki. Kuna Austria keisrinna Maria Teresa lubas jääda neutraalseks, kadus paavstil poliitiline seljatagune ning Roomas asuva Hispaania saatkonna abiga töötati välja bulla, millele Clemens XIV kirjutas 8. juunil alla. 21. juulil (või 16. augustil) 1773 avaldati bulla Dominus ac Redemptor, millega saadeti jesuiidid laiali, kes kutsuti taas kokku Pius VII poolt 1814.

Ametlik põhjus jesuiitide laialisaatmiseks oli rahu taastamine kirikus. Clemens XIV otsust peeti omal ajal valgustusajastu võiduks, kuid kirikuloolane J.N.D. Kelly on pidanud seda otsust paavstluse poliitiliseks madalseisuks uusajal. Samas on oletatud, et 29. juunil 1774 võis paavst koostada salajase kirja, milles ta tunnistas oma varasema otsuse kehtetuks. Kui 21. juunil 1773 olid Roomas jesuiitidele kuuluva San Gesu kiriku kellad kutsunud usklikke noveenile, olevat paavst sarkastiliselt märkinud, et need kellad helisevad surnute jaoks, mitte pühakutele.

[redigeeri] Liturgilised otsused

Clemens XIV sätestas 16 suure kirikupüha pidamise.

Ta tühistas 1773 Olomuci kapiitli õiguse valida piiskopi, kuid need volitused taastas Pius VI.

Ta määratles 1773 ristitee indulgentsid ka neile, kes ei saa mingil põhjusel ristitee palveid lugeda, näiteks haiguse või võõrsil viibimise tõttu.

Clemens XIV kuulutas 1775. aasta juubeliaastaks, mida ta selgitas entsüklikates Inscrutabili Divinae, Cum summi ja Saluti nostrae.

[redigeeri] Entsüklikad

1. Decet quam 21. september 1769 (rahu, head suhted suurriikidega, maksud)
2. Cum summi 12. detsember 1769 (juubeliaasta)
3. Inscrutabili Divinae 12. detsember 1769 (juubeliaasta)
4. Saluti nostrae 30. aprill 1774 (juubeliaasta)

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Clemens XIV tunnustas Hispaanias Pärispatuta saamise rüütliordut.

Ta tunnustas 16. novembril 1769 avaldatud bullas Supremi apostolatus Risti Pauluse rajatud passioniste.

1770 reorganiseeriti ruteenia katoliku kirik.

1770 tunnustas ta baladiitide ordut.

1772 ühines roomakatoliku kirikuga nestoriaani patriarh Mar Simeon.

[redigeeri] Reformid Kirikuriigis

Clemens XIV kavatses reformida Kirikuriigi rahandust, arendada tööstust ja põllumajandust, kuid tema reformid kukkusid läbi. Ta avaldas maksude kuritarvitamisest hoidumiseks entsüklika Decet quam.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 5. märts 1770 Portugalis Braganca piiskopkond
• 10. juuli 1770 Portugalis Beja piiskopkond
• 1771 Ungaris Munkácsi piiskopkond
• 7. juuni 1771 Portugalis Castelo Branco piiskopkond
• 19. september 1771 Ukrainas Mukatševo eparhia
• 1. juuni 1772 Itaalias Biella piiskopkond
• 15. juunil 1772 ühendas Itaalias Chiusi ja Pienza piiskopkonnad
• 3. august 1772 Itaalias Susa piiskopkond
• 9. juulil 1773 ühendas Horvaatias Bosnia piiskopkonna Sirmio piiskopkonnaga.
• 12. aprill 1774 Portugalis Aveiro piiskopkond

[redigeeri] Beatifikatsioonid

Clemens XIV kuulutas õndsaks 5 isikut:

1. Franciscus Caracciolo 4. juuni 1769 (samal päeval krooniti Clemens XIV)
2. Agostino Novello 26. juuli 1770
3. Gregorio Barbarigo 6. juuli 1771
4. Giovanna Scopelli 24. august 1771
5. Tommaso Bellacci 24. august 1771

Ta peatas Maria de Agreda beatifikatsiooniprotsessi.

[redigeeri] Clemens XIV kultuuriloos

Clemens XIV armastas muusikat, luulet ja ratsutamist.

Ta alustas 1771 Museo Pio-Clementino ehitamist.

Ta määras teoloogile Francesco Antoni Zaccariale pensioni ja ta toetas kunstnik Anton Rafael Mengsi.

Clemens XIV keeldus haiguste korral šarlatanide abist ja kasutas ainult meedikuid.

Ta andis 28. mail 1773 Münsteri ülikoolile privileegid.

Ta asus reorganiseerima Sixtuse kabeli koori ja keelustas kooris laulvate poiste kastreerimise.

Lääne-Ukrainas Potšaivi linnas säilitatakse Clemens XIV kingitud diadeemi.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Clemens XIV pühitses 16 kardinali 11 konsistooriumil. 26. aprillil 1773 nimetas ta veel 11 kardinali in pectore, kuid nende isikuid pole kunagi avalikustatud. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 portugallane, 1 prantslane ja 1 sakslane. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius VI.

29. jaanuaril 1770 avalikustati, et 18. detsembril 1769 oli kardinaliks saanud ka markii Pombali vend Paulo de Carvalho de Mendoça, kuid ta oli avalikustamise ajaks surnud.

1. konsistoorium 29. jaanuar 1770
   1. Mario Marefoschi Compagnoni in pectore
2. konsistoorium 6. august 1770
   1. João Cosme da Cunha
3. konsistoorium 10. september 1770
   1. Scipione Borghese
   2. Giovanni Battista Rezzonico
4. konsistoorium 12. detsember 1770
   1. Pasquale Acquaviva d'Aragona in pectore
   2. Antonio Casali in pectore
5. konsistoorium 17. juuni 1771
   1. Bernardino Giraud in pectore
   2. Antonio Eugenio Visconti in pectore
6. konsistoorium 23. september 1771
   1. Innocenzo Conti in pectore
7. konsistoorium 16. detsember 1771
   1. Charles-Antoine de La Roche-Aymon
8. konsistoorium 14. detsember 1772
   1. Leopold Ernest von Firmian
9. konsistoorium 15. märts 1773
   1. Gennaro Antonio de Simone
10. konsistoorium 19. aprill 1773
    1. Francesco Carafa della Spina di Traetto
    2. Francesco Saverio de Zelada
11. konsistoorium 26. aprill 1773
    1. Giovanni Angelo Braschi (Pius VI)
    2. Francesco D'Elci

[redigeeri] Surm

Clemens XIV jäi 10. septembril 1774 voodisse ja suri 22. septembril Vatikanis skorbuudi ja hemorroidide tõttu. Paavst maeti 27. septembril Vatikani, kuid tema kiire matmine andis põhjust kahtlusteks, et paavst võidi hoopis mürgitada. 21. jaanuaril 1802 maeti Clemens XIV ümber Santi XII Apostoli basiilikasse, kus talle püstitas hauamonumendi Antonio Canova.

[redigeeri] Välislink

• Clemens XIV entsüklikad

Eelnev: Clemens XIII

Rooma paavst 1769-1774

Järgnev: Pius VI