Boëthius
Anicius Manlius Severinus Boëthius [an'iitsius sever'iinus bo'eetsius] (480 Rooma – 524 või 525 Pavia) oli kristlik filosoof.
Ta sündis Roomas väljapaistvas suguvõsas. Paljud tema esivanemad olid olnud konsulid, sealhulgas tema isa Flavius Manlius Boëthius 487. aastal.
Ta jäi varakult orvuks. Teda kasvatas rikas kristlasest pärija, suursugusest paganlikust suguvõsast pärinev Quintus Aurelius Memmius Symmachus, kelle tütre Rusticianaga ta hiljem abiellus.
Aastal 510 sai Boëthius konsuliks, kuigi see tiitel enam suurt midagi ei tähendanud. Boëthius oli idagootide kuningriigi ametnik (magister officiorum) ja teenis kuningat Theodoric Suurt ustavalt. Pärast üht tüli Bütsantsi keisriga kahtlustas kuningas teda koostöös Bütsantsiga. Kuningas laskis ta hukata. Varsti pärast seda hukati tema kasuisa Symmachus.
Siiski jõudsid tema kaks poega veel tema eluajal konsulid olla (522).
Boëthiuse tuntuim teos on Filosoofia lohutus, mille ta tõenäoliselt kirjutas Pavias vangis istudes ja hukkamist oodates.
Boëthius oskas hästi kreeka keelt. Ta võis olla idas õppinud. Ta tahtis kõik Platoni ja Aristotelese teosed ladina keelde tõlkida, kuid enneaegne surm takistas tal seda tegemast. Boëthius jõudis tõlkida mõned Aristotelese loogikaalased teosed, neid osalt kommenteerides ja selgitades. Kuni 12. sajandini jäid need peaaegu ainsateks Aristotelese tekstideks, mis olid ladina keeles saadaval. Katoliiklased teda eriti ei armastanud, sest ta oli uusplatooniline filosoof ja arianismi pooldaja.
Boëthius kirjutas ka kommentaari Porphyriose Isagoge'le, milles ta arutab liikide loomust: kas nad eksisteerivad sõltumata sellest, kas keegi nendest mõtleb, või eksisteerivad nad üksnes ideedena. Sellest teosest sai alguse üks keskaja filosoofia suuremaid vaidlusi. Küsimus üldistus üldiste ideede ontoloogilise staatuse küsimuseks ning sai tuntuks universaalideprobleemi nime all.
Boëthiuse huvid olid entsüklopeedilised. Lisaks mainitutele kirjutas ta traktaate süllogismidest, matemaatikast ja muusikast. Talle omistatakse ka mõned traktaadid teoloogiast, kuigi tema kristliku religioossuse sügavuses on kaheldud. Teda on nimetatud viimseks roomlaseks ja esimeseks skolastikuks.
Tema viimane teos Filosoofia lohutus tagas tema kuulsuse keskajal ja hiljemgi. Selle tõlkis kuningas Alfred Suur anglosaksi keelde. Hiljem tõlkisid Geoffrey Chaucer ja Elizabeth I selle inglise keelde. Säilinud on palju käsikirju. Raamatut anti palju välja ja tõlgiti kogu Euroopas alates 15. sajandi lõpust. Sellele koostati palju kommentaare ning see osutus üheks mõjukamaks raamatuks Euroopa kultuuris.
Suurt mõju keskaegsele mõtlemisele avaldasid tema mõisted 'saatus' ja 'ettehoole'. Viimane ei ole Boëthiuse järgi sama mis predestinatsioon.
