Arved Viirlaid
Arved Viirlaid (sündis 11. aprillil 1922 Harjumaal Padise vallas) on eesti kirjanik.
[redigeeri] Elulugu
Arved Viirlaid õppis Tallinna Riigi Rakenduskoolis (1937–1941). Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome eesti üksuse koosseisus. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 1945–1953 Inglismaal, ning aastast 1953 Kanadas.
1997. aastal loobus ta Riigivapi III klassi teenetemärgist.
[redigeeri] Looming
Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.
[redigeeri] Teosed
On avaldanud 7 luulekogu:
- "Hulkuri evangeelium" (1948)
- "Üks suveõhtune naeratus" (1949)
- "Jäätunud peegel" (1962)
- "Hõllalaulud" (1967)
- "Käsikäes" (1978)
- "Igaviku silmapilgutus" (1982)
- "Valgus rahnude all" (1990)
Romaanid:
- "Tormiaastad" Ι;ΙΙ – (1949, Eesti kujutamine rinde lähenemisel)
- "Ristideta hauad" (1952)
- "Seitse kohtupäeva" – (1957, pihtimusjutustus. Inglismaal elav pagulaskirjanik meenutab läbielatud ja otsib selgust nii eneses kui teistes)
- "Vaim ja ahelad" (1961)
- "Kustuvad tuled" (1965)
- "Sadu jõkke" (1965)
- "Kes tappis Erich Hormi?" (1961 Lund, 1998 Tallinn)
- "Surnud ei loe" (1975)
- "Märgitud" (1980)
Novellikogu:
- "Saatuse sõlmed" (1993)
