Roberto Matta
| See artikkel vajab toimetamist |
Roberto Sebastián Antonio Matta Echaurren (tuntud lihtsalt Matta nime all; 11. november 1911 Santiago, Tšiili – 23. november 2002 Civitavecchia, Itaalia) oli üks tuntumaid Tšiili maalikunstnikke, sürrealist.
Ta õppis Tšiilis arhitektuuri ning sai 1931 sel alal litsentsiaadikraadi. Arhitektiharidusel oli suur tähtsus tema hilisemates töödes ruumivormide käsitlemisel. Ta oli algul sisekujundaja, kuid pettus selles alas ning suundus 1930ndate keskel Euroopasse. Alates 1933. aastast viibis ta Pariisis ning töötas 1934–1935 Le Corbusier' büroos tema assistendina. Aastal 1935 otsustas ta pühenduda ainult maalikunstile. Ühel reisil Hispaaniasse kontakteerus ta Rafael Alberti ja Federico García Lorcaga ning tutvus Lorca ja Pablo Neruda vahendusel Salvador Dalíga, kes esitles teda sürrealismi teoreetikule André Bretonile.
Aastal 1937 kutsus Breton Mattat tegema kaastööd sürrealistidele. Breton oli Matta peamine julgustaja, kes tutvustas teda Pariisi juhtivate sürrealistidega. Breton kuulutas ta sürrealistiks: "Nad ütlevad: "Sa oled sürrealist!" Ma ei teadnud sedagi, mida see tähendab...". Sürrealistidega ühendas Mattat huvi alateadvuse vastu ning juhuse osa vastu loomingu liikumapaneva jõuna. Matta tegi illustratsioone ja kirjutas arhitektuurialaseid Le Corbusier' ja teiste ratsionalismi kritiseerivaid artikleid sürrealistide ajakirja Minotaure. Matta viimistles "psühholoogiliste morfoloogiate" tehnikat: kõigepealt tuli värvi lapiga lõuendile laiali laotada, mis pidi inspireerima järgnevat pintslitööd. See oli lähedane sürrealistide automaatkirjutuse meetodile.
Sel ajal tutvus ta paljude väljapaistvate kaasaegsete kunstnike, sealhulgas Pablo Picasso ja Marcel Duchampi loominguga. Matta reisis Londonisse, kus ta tutvus Henry Moore'i, Roland Penrose'i ja René Magritte'iga, Skandinaaviasse, kus ta tutvus Alvar Aaltoga, ja Venemaale.
Matta enda kunsti esimene tõeline õitseng saabus 1938, kui ta hakkas joonistamise asemel tegema õlimaale, mille järgi ta ongi tuntud. Ta osales 1938 suurel sürrealistide näitusel Pariisis. See periood langes kokku tema emigreerimisega Marcel Duchampi ettepanekul 1938 või 1939 sõjaohu eest USA-sse New Yorki, kus ta elas 1948. aastani ning oli maalikunstnikuna väga menukas. Matta oli esimene USA-sse jõudnud sürrealist. Kuus kuud pärast saabumist esines ta esimest korda USA-s sürrealismile spetsialiseerunud Julien Levy galeriis. Ta tegi ettekandeid kõrgkoolis New School of Social Research ning võttis oma ateljeed vastu palju noori ameeriklasi, sealhulgas Jackson Pollock ja teised abstraktsed ekspressionistid, kellele ta hiljem avaldas suurt mõju.
Tema varajased tööd, nagu näiteks "Öö invasioon", kuulutavad ette järgnevaid teoseid hajusate valgusmustritega ning julgete joontega ilmetul taustal. 1940ndatel ja 1950ndatel peegeldus Matta töödes maailmapoliitika rahutus. Tema lõuendeid hakkasid täitma elektrimasinad ja vaevatud figuurid. Moonutustele lisas veel ühe mõõtme savi kasutamine 1960ndatel.
Matta sidemed Bretoni sürrealistliku liikumisega lõikas läbi segase loomuga isiklik lahkheli, mille tõttu ta rühmast 1947 välja heideti (aastal 1959 võeti ta tagasi), kuid selleks ajaks oli tema enda nimi laia tuntust kogumas. 1950ndatel ja 1960ndatel jagas ta oma elu Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahel, ühitades oma eepilistel sürreaalsetel lõuenditel edukalt poliitilisust poolabstraktsusega.
1960ndatel aastatel juhendas ta korduvalt üliõpilasi Kuubal. Üldse reageeris ta oma töödes tugevalt poliitikasündmustele.
Matta katsetas ka mitmete tehniliste meediumide, sealhulgas fotograafia ja videoga.
