Lydia Koidula

See artikkel vajab toimetamist

Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen) (24. detsember 1843 Vana-Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.

Sisukord

1 Fakte elust
2 Looming
3 Teosed
4 Välislink

[redigeeri] Fakte elust

Lõpetanud Pärnu tütarlastekooli, abistas ta isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.

21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873. aastal nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. 1874. aastal sündis Lydial esimene laps - Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele nimeks pandi Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar - Anna. Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. 1946. aastal toodi tema põrm Tallinnasse, sängitati Metsakalmistule.

[redigeeri] Looming

Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu Emajõe ööbik; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule. "Vanemuise" seltsis oma näidendeid (Saaremaa onupoeg, Säärane mulk) lavastades pani ta aluse eesti teatrile. Koidula jutulooming lähtub põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas Koidula 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.