Kondotjeer
Kondotjeer (condottiere) oli 14. sajandi keskpaiga kuni 16. sajandi Itaalias palgasõdurite väeosa juht. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast condotta (leping), mille alusel kondotjeerid asusid oma linna või isanda teenistusse.
Esimesed Itaalia palgasõdurite armeed olid kokku pandud välismaalastest. Üks kõige varasemaid (1303) koosnes lõunas dünastiatevahelistes sõdades võidenud katalaanidest.
14. sajandi lõpuks asusid paljud itaallased ise palgaarmeedes teenima ning peagi hakkasid kondotjeerid saavutama arvestatavat võimu. Kõige kaugemale jõudis kondotjeeridest Francesco I Sforza, kes sai 1450. aastal võimule Milanos.
[redigeeri] Kuulsaid kondotjeere
- Ruggiero da Flor (1268–1305)
- Malatesta da Verruchio (1212–1312)
- Castruccio Castracane(1281–1328)
- Walter de Brienne
- Cangrande della Scala (1291–1329)
- Luchino dal Verme (1320–1372)
- John Hawkswood ehk Giovanni Acuto (1320–1394)
- Facino Cane de Casale (1360–1412)
- Andrea Fortebracci ehk Braccio da Montone (1368–1384)
- Alberico da Barbiano (1344–1409)
- Jacopo dal Verme (1350–1409)
- Muzio Attendolo Sforza (1369–1424)
- Giovanni Vitelleschi (surn. 1440)
- Niccolò Piccinino (1380–1444)
- Francesco Bussone da Carmagnola (1390–1432)
- Francesco I Sforza (1401–1466)
- Sigismondo Malatesta (1417–1468)
- Bartolomeo Colleoni (1400–1475)
- Federico II da Montefeltro (1422–1482)
- Cesare Borgia (1475–1507)
- Nicolo di Pitigliano (surn. 1510)
- Bartolomeo d'Alviano (1455–1515)
- Gian Giacomo Trivulzio (1441–1518)
- Giovanni delle Bande Nere (1498–1526)
- Ferrante Gonzaga (1507-1557)
