Tee (jook)

Tee on naturaalne, aromaatne, värskendav ja vastavalt valmistusviisile kas rahustav või ergutav jook, mida saadakse teepõõsa lehtedest. Laiemalt nimetatakse teeks ka teistest taimedest või nende segudest kuumas vees leotamise teel saadud jooke. Nende kohta vaata artiklit taimeteed.

Sisukord

1 Tee tootmine
2 Tee ajaloost
3 Teesordid
4 Tee valmistamine
5 Tervislikud omadused
6 Vaata ka
7 Välislingid

[redigeeri] Tee tootmine

Teepõõsad

Tee valmistamiseks kasutatakse okste tipuosa ehk kasvusid, kus lehed ja pungad on noored ja õrnad. Kõige parema tee saamiseks korjatakse ära pung või pung ja kõige noorem leht, hea tee saamiseks pung ja kaks tipmist lehte. Jämeda noppe puhul, millest saadakse keskmise kvaliteediga tee, korjatakse ära pung, kaks tipmist lehte, vanem leht ja mõned peened oksad. Suurem osa maailma teest nopitakse ka tänapäeval käsitsi, parima sordi teed ei korjata masinatega mitte kunagi.

Kui lehed on korjatud, klopitakse neid enne järgnevat töötlemist. Sellest, kuidas neid töödeldakse - närtsitatakse, aurutatakse, rullitakse, kääritatakse, kuivatatakse või kombineeritakse neid meetodeid omavahel - oleneb, millist teed toodetakse.

On olemas kolm põhilist teegruppi, mis saadakse teepõõsa lehtede erineva töötlemise tulemusena:

must tee
roheline tee
teised, nagu näiteks oolong

Igal aastal toodetakse maailmas 2,75 miljonit tonni kuivatatud teed, umbes 72% sellest on must tee, 23% roheline ja ainult 4% teised sordid. Tänapäeval toodetakse teed umbes 30 riigis, kõige rohkem Indias, Keenias ja Sri Lankal. Tee põhjapoolseim kasvuala on Gruusia ja lõunapoolseim Argentiina. Rohelist teed valmistavad aga vähem kui 10 riiki, neist kõige rohkem Hiina. Jaapan jääb toodetud koguselt teiseks, kuid ekspordiks läheb sellest ainult umbes 2%.

[redigeeri] Tee ajaloost

Roheline, hiljem ka must tee on olnud Aasias tuntud juba kauem kui 5000 aastat. Teepõõsa päritolus ei ole spetsialistid kindlale selgusele jõudnud – oletatakse selle põlvnemist Kagu-Hiina, Põhja-Birma ja Ida-India kõrgendikelt või siis on ta levinud Indiast Assami regioonist edasi Hiinasse.

Lisaks joogile on teed ammustest aegadest alates kasutatud ka toiduvalmistamisel. Näiteks Birmas söödi värskeid teelehti salatina, Siiamis lisati kuivatatud lehti kalaroogadele, Tiibetis aga oli tuntud puder, kus teelehtedele oli lisatud odrajahu ja võid.

Esimene usaldusväärne kirjalik allikas teekasvatuse kohta pärineb aastast 350. Tol ajal oli tee hinnatud arstim, mitte igapäevane jook. Seda kasutati seedehäirete raviks ja närvide parandamiseks. Igal juhul oli nõudlus tee järele piisavalt suur, et metsikult kasvavaid teelehti hakkas nappima ja seetõttu alustati Sichuani mäenõlvadel teeviljelusega.

5. sajandiks oli teejoomine lisaks ravimile Hiinas ka naudingu allikana laialt levinud ja paljud talupojad kasutasid osa maast tee kasvatamiseks.

Esimesed teelehed jõudsid Euroopasse Türgi kaupmeeste vahendusel, kes ajasid äri Hiina–Mongoolia piiril. Türklased müüsid teed paljudel kaubateedel ja nii selle kuulsus levis. 780. aastaks oli teega kauplemine nii populaarne, et Hiina valitsus pani selle maksu alla. Samas aastast pärineb ka teepiibel “Klassikalisi lugusid teest”, mille autor Lu Yu kirjeldab kõike, mida tol ajal tee kohta teati, muuhulgas töötas ta ka välja teejoomistseremoonia, mille järgi läks näiteks pärastlõunatee joomiseks vaja tervelt 24 eset.

Jaapanisse saabus tee 729. aastal tänu Hiinas õppinud budistlikele munkadele. Nimelt leidsid mungad, et tee polnud mitte ainult tõhus arstim ja meeldiv jook, vaid ka erguti, mis ei lase neil pika meditatsiooni ajal tukastada. Jaapanis hakati innukalt teepõõsaid istutama ja 13. sajandil töötati välja oma variant teetseremooniast, mida nimetati 'cha-no-yu'. Sellest terminist tuleneb venekeelne sõna tee kohta 'tšai'.

Lääneriike, kes huvitusid Kaug-Ida siidist ja vürtsidest, huvitas ka tee, kuid kuna maitsi oli teekond Hiinasse pikk ja ohtlik, ei toodud seda sisse kuigi palju. Enne 17. sajandit võis teed Euroopas kohata ainult õukondlaste või aristokraatide laual. Kõik muutus aga 1657. aastal, kui Londonis Garraway kohvimajas pakuti inglastele esimest korda avalikult teed.

Venemaale hakati teed Hiinast sisse tooma 17. sajandi lõpus. Selleks ajaks joodi teed juba pea igas lääneriigis. Alguses tehti seda kõikjal innukalt, varsti aga kaotas jook nii mõnelgi maal oma populaarsuse. Kuid venelased ja britid jäid vankumatuteks.

Eestis hakati teelehti müüma 1695 Tallinna raeapteegis.

Teekotikesed

17. ja 18. sajandi keskpaigas oli tee väga populaarne ka Suurbritannia Ameerika kolooniates (tulevastes Ameerika Ühendriikides). Kui Inglismaa kehtestas ranged teemaksud, kutsus see esile meeleavalduse, mida tuntakse “Bostoni teejoomisena” ja mis omakorda pani aluse kahele suunale: Ameerika iseseisvumisele ja kohvi "rahvusjoogiks" tunnistamisele. Sellele lisaks on ameeriklased andnud oma panuse tee ajalukku teekotikeste leiutamisega ning tehes algust jäätee joomisega St. Louisi maailmanäitusel 1904.

19. sajandi keskel hakkas Hiina kaotama oma teemonopoli. Britid hakkasid rajama teeistandusi Indiasse ja 1887. aastal importis Inglismaa esimest korda rohkem teed Indiast ja Tseilonilt kui Hiinast.

[redigeeri] Teesordid

Kõik teetaimed kuuluvad samasse liiki, põhierinevused tulenevad aga kasvukoha kliimast, pinnasest jne., tee töötlemise ja valmistamise meetoditest. Just teelehtede töötlemise põhjal liigitatakse teed sortidesse. Lehed sorditakse suuruse järgi - noored ja õrnad on paremad vanadest ja jämedakoelistest.

Kuivatatud musta tee lehed.

Musta teed valmistatakse lehtedest, mida on enne kuumutamist ja kuivatamist fermenteeritud ehk kääritatud. Nendest saab tumeda punakaspruuni tõmmise. Musti teesid liigitatakse vastavalt teelehe suurusele: orange pekoe nime kannavad lehed, mis on väiksemad keskmise suurusega ning jämedamatest pekoe lehtedest. Kuigi erinevat liiki mustade teede maitse varieerub, on see enamasti tugevam kui rohelistel või oolong-teedel.

Tuntuimad mustad teed on Darjeeling, English Breakfast, Earl Grey, Lapsang Souchong jpt.

Aasias üliarmastatud rohelist teed toodetakse lehtedest, mida on aurutatud ja kuivatatud, kuid mitte kääritatud. Sellistest lehtedest saab rohekaskollase tee, mille maitse on kergelt mõru ja sarnanab rohkem värske teelehe maitsega.

Kaks tuntumat rohelist teed on Tencha ja Gunpowder.

Oolong-teed tehakse lehtedest, mis on osaliselt fermenteeritud ja need paigutuvad nii maitselt, värvuselt kui aroomilt musta ja rohelise tee vahepeale. Tuntuim oolong on Formosa oolong Taiwanilt.

Lisaks nimetatuile on veel mitmeid teisi teesorte: valge tee, kollane tee, punane tee jt.

[redigeeri] Tee valmistamine

Erinevatel rahvastel ja piirkondadel on sadu erinevaid tee valmistamise meetodeid. Teed võidakse valmistada veega, piimaga, võiga, rasvaga, õliga jne. Teed mitte üksnes ei jooda, vaid mitmel pool ka süüakse: teelehtede peenike puru vahustatakse koore või mõne muu ainega, maitsestatakse ning süüakse väikestes kogustes. Tee maitsestamiseks võidakse lisada väga erinevaid aineid ja drooge: soola, suhkrut, mitmesuguseid pipraid, nelki, muskaati, tsitruselisi, rosinaid, mett, alkoholi jpm. Venemaal juuakse teed moosiga. Teed juuakse nii kuumalt kui ka jahutatult: on suur hulk erinevaid jääteede sorte.

Eestis üldtuntud tõde teevee keetmise kohta on pikka aega kõlanud nii, et tee valmistamiseks mõeldud vett ei tohiks lasta kaua keeda, kuna siis ei sisalda see enam küllaldaselt hapnikku ja teisi aineid, mis toovad välja tee parimad maitseomadused.

Tänapäeval võib seda arvamust pidada aga pooltõeks, kuna ülevõetuna Aasia kõrge teekultuuriga riikidest ei kehti need soovitused meie kraanivee kohta, mis vastavalt lubja- või kloorisisaldusele vajaks enne kasutamist kindlasti pikemat keetmist, soovitavalt kaaneta kannus. On vägagi tõenäoline, et kõik need maitsenüansid, mida vees sisalduv hapnik jt ained aitaksid esile tuua, nullitakse kareda ja lisanditega kraanivee poolt. Nii et teevee keetmise osas ei saa anda üheseid soovitusi ja lähtuma peaks eelkõige kasutatava vee omadustest.

Üks on aga kindel: parim teekann on savikann või portselanist ja ka klaasist nõu, mida ei tohiks kunagi pesta nõudepesuvahendiga, vaid ainult kuuma puhta veega. Samuti on oluline reegel kann enne teelehtede kannu panemist keeva veega korralikult kuumeneda lasta, et saavutada tee valmistamiseks vajalik optimaalne temperatuur.

Teelehti tuleks eelkuumutatud kannu mõõta arvestusega 1 teelusikatäis ühe tassi kohta pluss 1 lusikatäis nö kannule. Seejärel kallata keev vesi kannu, segada kergelt läbi ning asetada peale kaas ja soovi korral ka kannumüts.

Tõmbamise aeg sõltub soovitavast maitsest ja kangusest, kuid see peaks kestma vähemalt 3 minutit, kanget ja tumedat tõmmist soovides pikendage aega 5 minutini. Tõmbamise kestusest oleneb mitte üksnes tee maitse, värvus ja aroom, vaid ka selle toime. Esimese kolme minutiga lahustub teelehtedest vette peamiselt teiin, mistõttu võib saadud jook olla küll hele ja lahjema maitsega, kuid siiski ergutav. 5 minutit ja kauem kestva tõmbamise jooksul imbuvad joogisse värv- ja parkained, mis mõjuvad rahustavalt maole ja seedetraktile ning nõrgendavad teiini ergutavat mõju.

Pärast tõmbamisaega tuleks tee otsekohe tassidesse kallata või valada teise, samuti korralikult eelkuumutatud kannu, et protsess ei jätkuks.

[redigeeri] Tervislikud omadused

Teadusuuringud on tõestanud, et nii must kui roheline tee suurendab organismi antioksüdantide aktiivsust kui 45%. Samuti arvatakse neil olevat antibakteriaalne toime, millest on kasu kaariese ja igemeprobleemide korral.