Platon
| Vajab toimetamist |
See artikkel räägib vanakreeka filosoofist; eesti piiskopmärtri kohta vaata artiklit Platon (Kulbusch), teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Platon (täpsustus)
Platon (umbes 427 eKr Ateena – umbes 347 eKr Ateena) oli vanakreeka filosoof.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Platon, kelle nimi oli tegelikult vanaisa järgi Aristokles, sündis umbes 427 eKr Ateenas Aristoni ja Periktione pojana. Ta kuulus väga lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, ent tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks.
Kolmekümne türanni hirmuvalitsuse ajal 404-403 (türannide hulka kuulus ka Platoni sugulasi ja tuttavaid) tõmbus ta peagi poliitikast tagasi ja pühendus filosoofiale. Kui türannide valitsus kukutati, lootis ta, et demokraatide juhtimisel olud paranevad, kuid ta pettus sügavalt ka demokraatides, kui nad mõistsid Sokratese, "tolle aja õiglasima mehe", surma. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate jüngrite ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia".
Mälestuse õpetajast jäädvustas ta oma teostes. Pärast Sokratese surma tegi Platon pikki reise. Ta peatus mõnda aega Megaras Eukleidese, Sokratese ühe kõige ammusema õpilase juures, viibis tõenäoliselt mitu korda Egiptuses ja käis mitu korda Lõuna-Itaalias, kus ta kohtus pütagoorlaste koolkonna esindajatega.
387. aasta paiku rajas Platon ühes Ateenast loode pool asuvas heeros Akademose pühamus Akadeemia, mis sai eeskujuks hilisematele Euroopa ülikoolidele. Koos oma õpilastega tegeles ta filosoofilise ja loodusteadusliku uurimistööga ning kirjutas oma seniste kogemuste põhjal oma kõige mahukama ja sisukama dialoogi "Riik (Politeia)". Platoni Akadeemia jäi püsima peaaegu tuhandeks aastaks; keiser Justinianus I sulges selle aastal 529 pKr kui paganliku institutsiooni.
Üle kuuekümne aastasena läks Platon uuesti Itaaliasse ja üritas Sürakuusas tagajärjetult äratada türann Dionysios II huvi oma arusaamade vastu ideaalsest riigist. Oma elu viimastel aastatel pühendus ta tervenisti õppe- ja uurimistegevusele Akadeemias ning kirjutas oma hilisperioodi suurteose "Seadused (Nomoi)".
Ta suri 80-aastasena 347. aastal eKr. Platon on esimene kreeka filosoof, kelle peaaegu kõik teosed on tervikuna säilinud. Tema looming koosneb peaaegu eranditult dialoogidest. Kolmekümne neljast Platonile omistatud säilinud dialoogist peetakse kahtekümmend viit suure tõenäosusega ehtsaks.
[redigeeri] Ideedeõpetus
Platoni filosoofia tuumaks on juba Platoni tuntuima õpilase Aristotelese ja veelgi enam hilisemate Platoni tõlgendajate jaoks ideedeõpetus.
Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse — ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata — algkujud.
Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Meie oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus. Sestap võib väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi. Ja seejuures elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Samas asub ülim tõelisus hoopis väljaspool koobast, puhta päikesevalguse käes, mis on meile kui koopas viibijatele pimestav, me ei suuda seda näha, kui meid selleks spetsiaalselt ei treenita. Koopast väljaspool asuvad tõelised asjad on samastatavad ideedega. Ideede haaramiseks on meie tavalised teadmised liiga puudulikud ja piiratud.
Ideid me ei saa tekitada ka mõtlemise abil, sest ideed pole mõisted tänapäevases mõttes. Ideed olelevad rippumatult inimesest ja inimese mõtlemisest. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses.
Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud kõik selle, kus ta on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi meie teadmine anamnesis — meeldetuletamine. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem.
Ideid on väga palju, kuid neid on siiski lõplik hulk. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed.
Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed -- nagu samasus, erinevus jms -- allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teiselpool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teiselpool olemist.
Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine — ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitte-olevast. Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult osaliselt ideedest, osaliselt aga mitte-olevast, mis on piiritu, täiesti muutlik, mitte-olev ja mitte-teaduslik. Mitte-olev on tühi ruum, mis on vormitu, oleva täielik negatsioon.
[redigeeri] Õpetus hingest
Meid ümbritsev maailm on Platoni järgi loodud valmistava meistri ehk demiurgi (demiourgos) poolt. Maailma luues lõi demiurg esmalt hinge (maailmahing), mis on kogu meelelisele maailmale aluseks ja ümbriseks, läbistades seda kõikjal. Meeltega tajutav või kehaline maailm ei saa olla igavene nagu igavene mõteldava sfäär, sest ta sisaldab mitte-oleva muutuslikkust, mis väljendub kõikvõimalikes liikumise (s. t. muutumise) vormides: "Esiteks tuleb minu arvates teha see eristus: (1) mis on alati olev, millel pole saamist, ja (2) mis on alati saav, aga kunagi pole. Esimene on haaratav mõistusele mõtlemisega ja on alati iseendaga sama, teise üle teeb oletusi arvamus mõistuseta meeletajuga, on saav ja häviv ning pole kunagi olev olevasti" (Timaios 27d-28a). Hing järjendab igavest ja muutumatut mõteldavat muutuvuses kõige täiuslikuma liikumise läbi, mis mõteldav on. Hing on Platoni järgi iseennast liigutav, s. t. liikuvana omab ta oma liikumise põhjust iseeneses. Kõik muud liikumised, sh kehaline liikumine, kus liikumise põhjus on väljaspool liikuvat, on põhjustatud hinge kui ainukese võimaliku liikumise alge poolt.
Kuna demiurg oli hea, lõi ta üheainsa kosmose igavese eeskuju võimalikult täiusliku koopiana. Ta tahtis, et kõik sarnaneks täiuslikele ideedele ja lõi korrapärasuse korrapäratuses pannes hinges kokku muutuva ja muutumatu ning neist sai ta kolmanda, vahepealse olemuse tüübi. Siis ühendas ta vägivallaga (vaevu ühendatavat ühendades) hinges samasuse ja erinevuse loomused ja kolmanda vahepealse olemuse ning moodustas neist kõigist kokku üheainsa idee. Ta pani hinge mõistuse, kehasse hinge, et hingestatud olend saaks loomu poolest olla kosmoses parimate asjade loojaks. Ta tegi maailma elavaks hingega ja mõistusega.
Keha on Platoni järgi aga noorem kui hing ega saa olla aluseks vanemale. Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala -- taeva (ouranos), mis paarituna iseenda armuke, s. t. autarkne on. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub.
Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne -- olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist "elab" hing ideede riigis. Kehasse sündinuna pääseb hing ainult surma läbi teda aheldavaist köidikuist. Seepärast ei tule surma karta. Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on surematu, ideeline, keha aga tekkiv ja kaduv.
Nähtamatusse ideede maailma pääsevad tagasi ainult puhtad hinged, kes juba siinses elus on end vabastanud keha halbadest mõjudest. Seepärast ka need hinged, kes liigselt kiinduvad keha külge, ei pääse tagasi sinna, kust nad on tulnud, vaid siirduvad karistuseks inimeste või mitmesuguste loomade kehadesse. Väga rumalad siirduvad kaladesse. Need, kes hoolega on taotlenud tavalisi kodaniku hüvesid, olemata filosoofid, muutuvad mesilasteks või sipelgateks. Nii jätkab hing rändamist ühest kehast teise kuni ta on viimaks vabanenud keha halbadest mõjudest ja jõuab tagasi nähtamatusse ideede maailma.
Inimese hingel on kolm osa: mõistus (mõtlemine, tunnetus: nous), söakus (julgus, vaprus: thymos) ja ihalus (himu, instinkt: epithymos). Ihaluse asukoht on niuetes. Niuded on pakitsev energiareservuaar, põhiliselt seksuaalne. Söakuse asukoht on südames, verevoolus ja jõus. Mõistuse ja teadmise asukoht on peas, mis on silmaks ihale ja lootsiks hingele. Nii on see inimese hinge kui ka kosmose hinge puhul.
Olulisim ning kõrgeim osa hingest on mõistus, mis moodustab hinge tõelise olemuse. Mõistus on hinge jumalik ja surematu osa, kuigi Platon väidab mujal, et kõik kolm hinge osa on surematud (dialoog "Phaidros"). Dialoogi "Timaios" järgi Kehasse sattunud surematule hingele lisanduvad surelikud osad -- söakus ja ihalus.
[redigeeri] Õpetus riigist
Inimestes esinevad kõik kolm hinge osa, kuid erineval määral. Mõned inimesed on ainult kehastunud iha, rahutud ja omandamishimulised hinged, kes upuvad ainelistesse otsingutesse ja tülidesse. Need on mehed, kes valitsevad ja tegelevad tööstuses, käsitöös, põllumajanduses. Kuid on ka teisi, kes on tundmuste ja vapruse ning julguse templid, kes pole huvitatud niivõrd sellest, mille eest nad võitlevad, kui võidust võidu enda pärast. Nad on võitlushimulised. Need on mehed, kes moodustavad maailma sõjavägesid ja kaitsejõude. Ja lõpuks on need vähesed, kelle lõbuks on meditatsioon ja mõtlemine, kes ei ihka hüvesid, varasid ega võitu, vaid teadmisi, kelle taevaks pole varandus ega võim, vaid tõde. Need on tarkuseinimesed.
Platoni ideaalriigis on vastavalt kolmele hinge osale kolm ühiskondliku klassi: valvurid, sõdurid ja töölised. Igale klassile on määratud eri ülesanded. Valvurite ülesandeks on riigi kaitsmine ja tööliste ülesandeks varade loomine. Nii nagu mõjuka individuaalse teo juures iha, olgugi soojendatud emotsioonist, on juhitud teadmisest ja mõistusest, nii peaksid täiuslikus riigis tööstuslikud jõud tootma, mitte valitsema. Teadmise, teaduse ja filosoofia jõud peavad valitsema. Ilma teadmiste juhtimiseta on inimesed korratu hulk, on nagu segaduses ihad. Inimesed vajavad filosoofide juhtimist, nii nagu ihad vajavad teadmiste ja mõistuse valgustamist. Ainult filosoof on kohane rahvast juhtima.
Iga valitsemisvorm püüab iseennast hävitada oma põhiprintsiipidega liialdamisega. Aristokraatia ruineerib end, piirates liiga kitsalt seda ringi, kelle päralt on võim. Oligarhia hävitab end ettevaatamatus rüseluses kiireks rikastumiseks. Mõlemal puhul on tagajärjeks revolutsioon. Siis tuleb demokraatia. Kuid ka demokraatia hävitab end demokraatia liialdamise tõttu. Tema põhiprintsiibiks on kõigi samaväärne õigus olla ametis ja määrata riigi poliitikat. Esimesel pilgul näib see olevat kena korraldus. Kuid ta muutub hävitavaks sellepärast, et inimesed pole kasvatuse abil ette valmistatud selleks, et valida parimaid juhte. Platon kaebab, et lihtsate ülesannete- nagu kingategemise- puhul me arvestame, et ainult eriliselt ettevalmistatud isik võib teenida oma eesmärki, poliitikas ja riigijuhtimises aga oletame, et igaüks teab, kuidas riiki valitseda. Poliitilise filosoofia probleemiks on leida meetod, mille abil saaks eemaldada oskamatuse ja kelmuse avalikest ameteist ja ette valmistada parimaid valitsemiseks üldsuse hüvanguks.
Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike, seni kui pole paremaid inimesi. Seepärast on riigi tähtsamaid ülesandeid oma kodanikkude kasvatamine.
Riik oma tsensorite abil peab rangelt valvama kasvatuse järele. Juba varasemaist aastaist alates peab tsensor valvama materjali üle, mida loetakse, ja muusika üle, mida kuulatakse. Emad ja ammed võivad jutustada ainult muinasjutte ja lugusid, mis on lubatud. Homeros ja Hesiodos kuulusid keelatud autorite hulka mitmel põhjusel. Neil leidus jutustusi, kus jumalad toimisid ebamoraalselt, aga noored pidid juba algusest peale õppima, et paha ei saa kunagi tuleneda jumalast, kuna jumal on teadus. Neil leidus kirjeldusi, mis äratasid kartust surma vastu, aga noori tuleb kasvatada nii, et nad rõõmuga on valmis ohverdada oma elu võitluses. Muusikas olid keelatud lüüdia ja joonia meloodia: esimene sellepärast, et väljendab kurbust, leina, ja teine, et on pehmeloomuline. Seevastu olid lubatud dooria meloodia, mis sisendab vaprust, ja früügia oma, mis on ettevaatlik, kaaluv.
Inimestel peab olema religioon. Platon usub, et rahvas ei saa olla tugev ilma usuta jumalasse. Veel enam kehtib see, kui usule jumalasse lisandub usk isiklikusse surematusse. Teise elu lootus annab meile julgust kohata surma ja taluda ka oma armsamate surma.
Suur lugupidamist osutas Platon kui mõtlemise kasvataja vastu. Platonile nagu hiljem Russellile on matemaatika filosoofia vältimatu eelmäng. Matemaatilised objektid on ka muutumatud nagu ideed, vastandina tajutavale asjade maailmale.
Platoni dialoogi "Politeia" algul küsib Sokrates, kes esindab Platoni seisukohti, rikkalt aristokraadilt Kephaloselt: „Mida pead suurimaks õnnistuseks, mis sa oled saanud oma rikkusest?“ Kephalos vastab, et rikkus on õnnistuseks talle peamiselt selletõttu, et võimaldab olla helde, aus ja õiglane. Sokrates küsib oma kavalal viisil, mida ta mõtleb õiglusega, ja algatab sellega filosoofilise arutluse. Sokratesele osutub lihtsaks kummutada üksteise järel talle esitatud definitsioonid. Ta provotseerib ettevaatamatu, pahura ning kergesti ärrituva sofisti Trasymachose tunnistama järgmist definitsiooni: „Kuula siis“, ütles vihane sofist, „ma kuulutan et võim on õigus, ja õiglus pole midagi muud kui tugevama kasu“.
See on õpetus, mida meie päevil seotakse Nietzsche nimega. Võib-olla pole filosoofia ajaloos see õpetus paremini sõnastatud kui Platoni enda poolt dialoogis "Gorgias". Seal paljastab liigset filosofeerimist põlgav aristokraat Kallikles moraali kui nõrkade leiutise tugevate võimu kahjutukstegemiseks. Sofist arvates õiglus pole meeste, vaid sulaste moraal; see on orjamoraal, mitte kangelasmoraal.
Siin esineb eetika fundamentaalne probleem: mis on õiglus? Kas peame otsima õiglust või võimu? Kas on parem olla hea või tugev?
Esiti Sokrates, s.o. Platon, ei vasta üldse. Ta vihjab vaid sellele, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis sõltub sotsiaalsest korrast. Järelikult on seda parem uurida osana ühiskonna struktuuris kui isikliku käitumise osana. Ta oletab, et kui suudaksime kirjeldada õiglast riiki, siis oleksime paremas olukorras õiglase indiviidi kirjeldamisel. Õiglus oleks lihtne, kui inimesed oleksid lihtsad.
Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel. Seda suhete harmooniat võiks võrrelda harmooniaga, mille tõttu planeedid püsivad oma õiges liikumises. Õiglus ei ole tugevama õigus, vaid terviku mõjukas harmoonia.
[redigeeri] Kunstikäsitlus
Platon on kujutava kunsti ja eepilise luule suhtes kriitiline, kuna sellel on tema arvates liiga otsene mõju inimese hingele. Kunst tekitab näivust ning püüab seda esitada tõe pähe, kuigi on enamasti tõest nii kaugel kui võimalik. Kui kunstiteosed on valmistatud väga imposantselt ja veenvalt, siis inimene satub nende mõju alla ega kasuta asjade tõlgendamisel enam oma mõistust, ning on seega kunsti vahenditega ettearvamatult manipuleeritav. Sestap osutab Platon vajadusele ideaalses riigis kunsti tsenseerida, mille all peab ta eelkõige silmas eepilise luule teoste tegemist vägivallatumaks, realistlikumaks, üllamaks, õpetlikumaks ning loodab, et sel teel muutuvad vooruslikumaks ka inimesed polises.
Kunstnik tegutseb Platoni järgi entusiasmi või maania mõjuvallas ega oma oma tegevusest arupärast teadmist (technē), vaid ainult kogemust (empeiria). Kunstnikud pole ise oma teoste head tõlgendajad, vaid loovad need inspiratsiooni ajel ning pigem mõistavad nende teoseid nt filosoofid.
Platonile omistatakse etteheide kunstile, mis ütleb, et kunstiteos ainult jäljendab (mimesis) asju, mis jäljendavad jumaliku looja (demiourgos) valmistatud asju, mis jäljendavad ideesid, mistõttu kunstiteos on tõest kolme astme võrra eemal. Tavaliselt räägitakse siinkohal Platoni arusaamast, et kunst seisneb või peaks seisnema asjade jäljendamises, st nende võimalikult realistlikus kopeerimises, kuid on kaheldav, kas Platon kunsti niimoodi mõistis, kuna Platon räägib siin pigem kunsti ontoloogilisest väärtusest ning staatusest kui selle valmistamise tehnikast. Tõenäoliselt ei heida Platon siiski kunstile ette vähest seost reaalsusega, vaid pigem puudujääke ideaalsuse osas.
Platonil on selle kõrval ka n-ö positiivseid käsitlusi kunstist, nt määratleb ta mõõtmise ja mõõdupära erinevuse kunsti puhul, räägib teadvast ja teadmatust jäljendamisest, käsitleb nii filosoofiat kui kunsti mõlemat inspiratsioonil põhinevana — lisaks muule on ta ise maailmakirjanduses tunnustatud draamateoste autor, mistõttu tuleb ütelda, et Platoni suhe kunsti on õieti silmatorkavalt ambivalentne.
[redigeeri] Filosoofiline pärand
Platoni dialoogid on filosoofia ajaloo jaoks olnud ammendamatu tõlgendamise allikas. Inglise filosoof ja matemaatik Alfred North Whitehead on üteldnud: "Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale". Platoni dialoogides on tõstatatud kõik peamised filosoofia küsimused, mistõttu nende küsimuste arutamisel pöördutakse tihti tagasi just Platoni enda juurde.
Tänapäevane Platoni-uurimine on jõudnud veendumusele, et on üldse raske rääkida ühtsest "Platoni filosoofiast", kuna tema dialoogid on vestlused, mille käigus esitatakse palju vastandlikke seisukohtasid. Puudub selge kriteerium eristamaks nende vastandlike teooriate seast seda, mida olevat pooldanud Platon ja mida ainult arutluse alla võtnud. Pigem on Platonile omistatav üks mõtlemise viis kui selle üheselt määratletud sisu. Seda mõtlemise viisi võib määratleda tagantjärgi metafüüsilisena, kindlasti on õige viidata Platoni filosoofiale kui mõtlemise tavale, mis paneb aluse platonismile.
Platonit peetakse esimeseks filosoofiks, kes keskendub keelele ja mõistete määratlemisele selles ning loob vastava rangetel filosoofilistel alustel põhineva mõtlemissuuna. Kuna mõisted on määratletavad oma olemusest lähtuvalt, siis võib pidada Platonit olemusfilosoofia või essentsialismi alustajaks. Seose tõttu Sokratese püüdlusega määratleda eetika põhimõisteid või voorusi on Platoni olemusfilosoofial ka moraalne tähendus. Hiljem arendas Platoni õpilane Aristoteles selle najal välja loogika eraldiseisva teadusena ja logos apophantikose kui "esimese filosoofia".
[redigeeri] Teosed
- Platoni dialoogid
- "Charmides"
- "Euthydemos"
- "Euthyphron"
- "Gorgias"
- "Hippias (lühem)"
- "Ion"
- "Kratylos"
- "Kritias"
- "Kriton"
- "Laches"
- "Lysis"
- "Menon"
- "Parmenides"
- "Phaidon"
- "Phaidros"
- "Philebos"
- "Pidusöök"
- "Politeia"
- "Protagoras"
- "Riigimees"
- "Seadused"
- "Sofist"
- "Sokratese apoloogia"
- "Theaitetos"
- "Timaios"
- Platoni kirjad
- Teine kiri
- Seitsmes kiri
